väetiseks Suvised tööd Heinategu - pärast jaanipäeva - heinamaad sageli talust kaugel metsade ja soode keskel - heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli maas; päevapalavuses ei jaksatud niitmistööd teha - kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni Sügisesed tööd Rukkilõikus - kasutati sirpi; teiste teravlijade puhul ja harvem kasutati vikatit - vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama - hiljem veeti viljavihud koju ja pandi lae alla üle rehetoa ulatuvatele partele kuivama - mõne aja möödudes alustati rehepeksuga, mis oli väga raske töö - reht peksti erilise puust töövahendiga – koodiga - kootidega löödi viljaterad vihkudest välja Sügisel koristati põldudelt ka juurvili Talvised tööd Naised - ketrasid - kudusid kangast - õmblesid riideid Mehed - tegid peamiselt puutööd - käisid metsas puid tegemas ja palke vedamas
Teleportatsioon toimib tänu kvantnähtusele, mida nimetatakse põimumiseks, milles osalevad (väga tõenäoliselt) vaid mikroskoopilised osakesed. (Ajakiri “Horisont” 2/2009. Katkend artiklist. ) Näide 2. Klassi loodusõpetuse koduülesanne (Pere ja Kodu 4/2008) Loe tekst ja valmistu selle järgi tunnikontrolliks! Teema: talutoidud ja teraviljad Tekstis nt lause: Rukis niideti, viljakõrred seoti vihkudeks ning kuivatati algul põllul, kus viljavihud olid toetatud üksteise vastu, ja hiljem rehetoas partel. Kõneloome suhtlemisel Orienteerumine situatsioonis Motiiv Eesmärk (strateegia) Sisu (sõnastamine) Hinnang tulemusele Näide kõneloomest - koolieelik Enne paneb ta šampooni. Siis edasi ta nagu teeb… peseb teda. Ja järgmisena paneb vett, kuivatab ja siis kammib kammiga. (7,5-aastane) Elas kord Anu. Ta hakkas Mukiga mängima, aga Muki oli väga must
tõstetakse klaase pruutpaari auks ja kostitatakse igaüht, kes küünilävelt üle astub. Laua taga istub langetatud silmalaugudega matsakas pruut, kõrval arvatavasti tema vanemad. Torupillimängijad on hetkeks mängu katkestanud. Kostab valju kõnekõminat, naerurõkatusi, õlleluristamist, taldrikute kolinat. Toit on niivõrd maitsev, et punase mütsiga poiss ei saa jätta sõrme limpsimata. Pulmaruumi seinal ripuvad viljavihud. Kaks teineteisega ristatud viljavihku mõjuvad sümboolse õnnemärgina, aga vihjavad ka koristatud saagile ja sügisele kui talupojale pidutsemiseks kõige sobivamale ajale. Siis on viljasalved täis, toit laual, puhkamiseks rohkem aega. See pilt räägib tööde õige ajastatuse rütmist. Looduse- ja elupaigarütmist jutustab Bruegheli maal "Jahimehed lumes" ("Talv"), mis kuulub maalisarja "Aastaajad" ja on selle sarja kõige kuulsam teos. Pildil on sombune talveilm värskelt sadanud lumega
Sageli asusid heinamaad talust kaugel m etsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga ho m mikul vara, kui kaste oli veel maas. Kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse v õi veeti küüni. Sügistööde algust tähistas rukkilõikus, milleks kasutati sirpe. Muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi p õllule hakkidena kuivama. Hilje m veeti viljavihud koju ja pandi rehetuppa partele kuiva ma. M õne aja m ö ödudes alustati rehepeksuga. Se e oli väga raske töö ja ke stis sageli kaua, nii et maga ma saadi alles poole öö pealt. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi. Talvel istus pere koos rehetoas pirru valgel. Naised ketrasid, kudusid kangast ja õ m blesid riideid. Mehed tegid puutööd
Küttimine ja kalastamine olid peamised tegevusalad. Mesindus oli jõukate talupoegade seas küllaltki arenenud. Bütsantsi põllumajanduse kõige olulisema osa moodustas teraviljakasvatus. Bütsantsi toidusedelis järgnes teraviljale puu-ja köögiviljad. Mõningaid taimi viljeldi peamiselt tööstuslikul eesmärgil, näiteks lina, seesamit ja puuvilja. Viljalõikusel kasutati sirpi, mitte vikatit. Bütsantslased ei kasutanud viljapeksmisel koote; viljavihud asetati tasasele pinnale, milleks valiti tavaliselt tuulised mäetipud ning härjad ja eeslid vedasid neist üle peksukelgu. Veskeid oli mitut tüüpi: käsiveskid, loomade- vanade härgade, eeslite või isegi hobuste jõul töötavad veskid, vesiveskid, tuuleveskid. Hooned oli valmistatud kivist, tellisest või krohvitud roogadest. Tavaliselt koosnes maja kahest-kolmest toast: üks neist, kus asus avatud kolle, täitis köögi ja pere
rahavastikust). Juunikuus Niiluse ülemjooksul alanud troopilised vihmasajud tõid kaasa rohkesti muda, mis sadestus üleujutatud aladele. Põldudele sadestununa oli see väga viljakas ning pehme. Seetõttu oli põldusid võimalik harida väga lihtsate vahenditega, kas kõpla või kerge puuadraga. Üleujutus kestis tavaliselt novembrini, siis algas külviaeg. Kui seeme külvatud, aeti põldudele lambad, kitsed ja sead, kes terad mulda trampisid. Kui valminud vili lõigatud, laotati viljavihud kõvakstambitud muld- või saviplatsile ning lasti härjad neid tallama, kuni terad käes. Egiptlased kasvatasid teraviljadest nisu ja otra. Lisaks neile veel juur- ja puuvilju ning viinamarju. Egiptust on tihti kutsutud Niiluse anniks, sest just selle, maailma pikima, jõe tõttu on Egiptus olnud heal järjel. Samuti oli Niilus ka tähtsaim liiklus- ja kaubatee. Lõunasse sõites oli paat alati täispurjes, põhja siirduti aga alla lastud purjega. Ka oma pesu pesti Niiluses
Sageli asusid heinamaad talust kaugel metsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli veel maas. Kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni. Eesti talurahva eluolu XIX sajandil 4 Sügistööde algust tähistas rukkilõikus, milleks kasutati sirpe. Muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama. Hiljem veeti viljavihud koju ja pandi rehetuppa partele kuivama. Mõne aja möödudes alustati rehepeksuga. See oli väga raske töö ja kestis sageli kaua, nii et magama saadi alles poole öö pealt. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi. Talvel istus pere koos rehetoas pirru valgel. Naised ketrasid, kudusid kangast ja õmblesid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö- ja tarberiistad valmistati ise ja peamiselt just puust
ka sauna ülesannet. Keskne ruum rehielamus oli küttekoldega rehetuba. See on aastaringselt elutuba, kuid sügisel rehepeksuajal kuivatati seal vilja ja peksti reht. Rehetuba oli keskmisel 30-40m 2 kõrgus valdavalt 3-3,5 m. Selline kõrgus oli vajalik vilja kuivatamiseks. Inimese pea kohal olid talad, millel lahtiselt liikuvad parred, millele kuivatamiseks aheti laugude (3-4 parre) kaupa viljavihud. Muul ajal neil magati ja hoiti küttepuid. Rehetoal oli harilikult kolm ust, üks viis rehealusesse, teine kambrisse ja kolmas, esiküljel olev, õue. Rehealuse- või kambripoolses taganurgas oli pae- või maakividest müüritud korstnata suitsuahi, mille peal oli soojusekogujana munakividest keris (vanemal ajal oli pealt lahtine, kuid 19.saj juba valdavalt kinni ehitatud).
Tööd oli nii palju, et Juss tegi peaaegu üksi künnitööd ja Andres võttis ka pühapäeva lisaks. Pearu saatis oma sulased ise Jussile abiks. Andres tahtis ruttu uued kambrid valmis saada ja laudpõrandadki alla. 10. Andrese ja Krõõda esimene arusaamatus (XIII) Sügiseks olid uued kambrid valmis. Krõõdal sündis teine laps jälle tütar. Esimene arusaamatus oli, kui kord Krõõt ja Andres olid kahekesi põllul. Andres andis Krõõdale viljavihud kätte ja Krõõt ladus vihud vankrile. Oli vihma oodata ja Andres kiirustas Krõõta tagant, olgugi, et ta kandis nende esimest last. Krõõdal aga tuli koorem viltu ja ta pidi pool koormat uuesti laduma. Siis ta sai Andrese käest pahandada, et kas tema ema ja isa pole talle õpetanud, kuidas koormat laduda. Siis läks Krõõt kodus aita kirstu najale nutma ja Andres tuli teda lohutama. Aga see esimene riid jäi Krõõdale kogu eluks meelde. 11. Juss ja Mari (XI, XIII ptk.)
annaabi.ee 
