sõnade, lausete, tähenduste, tekstiosade kordus ehk parallelism; kaudse või kaunistava ütluse (kõne- ja lausekujundite) tarvitus; suurenenud tähendusühtsus (sünonüümid, homonüümid, antonüümid); koondumine sisuliselt või vormiliselt määrava mõtte, idee ümber; kontrast (ühtsuse nägemine erinevas ja erinevuse leidmine ühtsuses); uudsus, üllatus, harjumatus — vana, tuntu ja tavalise taustal. J. Wainright: keele nn. viipeline mõõde - keele kõlalised, aistilised, rütmilised omadused, tähenduse edastamisel annavad teatud rõhuasetused, sarnaselt näiteks hääletoonile ja žestidele; suuline kultuur/rahvakultuur - keele kõlalised, rütmilised, muusikalised omadused olulised. Keele areng funktsionaalne (selgus, informatsiooni edastamine); poeetiline/viipeline (kujundid ja kõlamustrid). Luule ei ole eristatud keelekasutuse tsoon, vaid keel ongi oma olemuselt poeetiline/viipeline. Kujundiline
koondumine määrava mõtte ümber; kontrast, uudsus. Väljenduse eneseleosutav ehk poeetiline tegevus ilmneb alati, kui keel ehk suhtlusvahend muutub igapäevase tööriista asemel omaette eesmärgiks – loova tähelepanu, mängu objektiks. Jeffrey Wainright (“Poetry. The Basics,” lk 1-6) Keele areng funktsionaalne > selgus, informatsiooni edastamine poeetiline/viipeline > kujundid ja kõlamustrid Keele läbipaistmatus: mitmekihiline tähendus, mitmetimõistetavus, sõnamängud Keele loov paindlikkus > keel võimaldab lõputuid assotsiatsioone objektide, sündmuste, isikute jne. vahel. Keel on oma olemuselt poeetiline/viipeline, rütmiline Millele pööratakse kirjandusteaduses tähelepanu luuleteoste analüüsis (klassikalise värsiõpetuse seisukohalt)?
kaudse või kaunistava ütluse (kõne- ja lausekujundite) tarvitus; suurenenud tähendusühtsus (sünonüümid, homonüümid, anto- nüümid); koondumine sisuliselt või vormiliselt määrava mõtte, idee ümber; kontrast (ehk ühtsuse nägemine erinevas ja erinevuse leidmine ühtsuses); uudsus, üllatus, harjumatus -- vana, tuntu ja tavalise taustal. Jeffrey Wainright ("Poetry. The Basics," lk 1-6) Keele nn. viipeline mõõde Keele viipelisus > keele kõlalised, aistilised, rütmilised omadused, tähenduse edastamisel annavad teatud rõhuasetused, sarnaselt näiteks hääletoonile ja zestidele Suuline kultuur/rahvakultuur > keele kõlalised, rütmilised, muusikalised omadused olulised Keele areng funktsionaalne > selgus, informatsiooni edastamine poeetiline/viipeline > kujundid ja kõlamustrid
kaudse või kaunistava ütluse (kõne- ja lausekujundite) tarvitus; suurenenud tähendusühtsus (sünonüümid, homonüümid, anto- nüümid); koondumine sisuliselt või vormiliselt määrava mõtte, idee ümber; kontrast (ehk ühtsuse nägemine erinevas ja erinevuse leidmine ühtsuses); uudsus, üllatus, harjumatus — vana, tuntu ja tavalise taustal. Jeffrey Wainright (“Poetry. The Basics,” lk 1-6) Keele nn. viipeline mõõde Keele viipelisus > keele kõlalised, aistilised, rütmilised omadused, tähenduse edastamisel annavad teatud rõhuasetused, sarnaselt näiteks hääletoonile ja žestidele Suuline kultuur/rahvakultuur > keele kõlalised, rütmilised, muusikalised omadused olulised Keele areng funktsionaalne > selgus, informatsiooni edastamine poeetiline/viipeline > kujundid ja kõlamustrid
Keeleline heakõla (alg- ja lõppriim, suurenenud häälikuühtsus); Kordused ehk ka parallelism; Kõne- ja lausekujundid; Tähendusühtsus (sünonüümid, homonüümid, antonüümid); Koondumine määrava mõtte, idee ümber; Kontrast (ehk ühtsuse nägemine erinevas ja erinevuse leidmine ühtsuses); Uudsus, üllatus, harjumatus - vana tuntud ja tavalise taustal J.Wainright (keele nn. viipeline mõõde): Keele viipelisus ehk keele kõlalised, aistilised ja rütmilised omadused; Suulises kultuuris/rahvakultuuris on keele kõlalised, rütmilised ja muusikalised omadused olulised; Keele areng: Funktsionaalne ehk selgus, informatsiooni edastamine; Poeetiline/viipeline ehk kujundid ja kõlamustrid. Keele läbipaistmatus: mitmekihiline tähendus, mitmetimõistetavus, sõnamängud.
• Põhižanrid: vt 4. küsimus Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ? Mis on selle iseloomulikud jooned? • A. Merilai: Nii nagu muusika materjaliks on helid ja maalil värvid, on sõnakunstiteose materjaliks keel, millega saavutatakse ilukirjanduslik suhtlus, see keel pole tavaline, vaid kujundlik, rütmiline kõne, parallelism (kordus), lausekujundid, kontrast, uudsus, harjumatus. • J. Wainright: Keele viipeline mõõde, keele läbipaistmatus: mitmetimõistetavus, sõnamängud, keele loovpaindlikkus, keele kõlalised, aistilised, rütmilised omadused. • Iseloomulikud jooned: kujundilisus, tähelepanu on vormil; enesele osutav, sisu- ja väljendusühtsus. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja
| Stiil on väljendusvahendite korrastatus. Sõnakunst on kujundiline ja mitmetähenduslik. Keele poeetiline roll pöörab tähelepanu vormile ja väljendusviisile. Poeetiline keel: Luuletus on vormisidusalt/stiilselt väljendatud sisu (A. Merilai). J. Wainright määratles keele viipelisuse: keele kõlalised ja rütmilised omadused aitavad edastada teatud rõhuasetust; keele areng on kahetine (funktsionaalne info edastamiseks ja poeetilis-viipeline kujundite ning kõlamustrite tarbeks). Vt Luule poeetika – Poeetiline stiil. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis peaksite teadma). Millist poeetilise keele aspekti toob värsimõõt esile? Riim. Riimitüübid. Miks on riim luules oluline
keelekasutusest intensiivsem; tõmbab rohkem tähelepanu enda toimimisele [rütm, sõnakasutus] Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) A. Merilai: Nii nagu muusika materjaliks on helid ja maalil värvid, on sõnakunstiteose materjaliks keel, millega saavutatakse ilukirjanduslik suhtlus, see keel pole tavaline, vaid kujundlik, rütmiline kõne, parallelism (kordus), lausekujundid, kontrast, uudsus, harjumatus. J. Wainright: Keele viipeline mõõde, keele läbipaistmatus: mitmetimõistetavus, sõnamängud, keele loovpaindlikkus, keele kõlalised, aistilised, rütmilised omadused. Iseloomulikud jooned: kujundilisus, tähelepanu on vormil; enesele osutav, sisu- ja väljendusühtsus. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis
annaabi.ee 
