1.2. Eesti raha ajalugu Iidsetel aegadel kasutati Eestis nagu mujalgi rahana igasuguseid kaupu (ehteid, loomanahku, relvi jne). Esimesed kirjalikud teated müntide vermimise kohta Tallinnas ja Tartus pärinevad 1265. aastast. Tõenäoliselt vermiti münte aga juba 1250ndatel aastatel. Ajaloomuuseumi numismaatikakogus säilitatakse münte, medaleid, zhetoone, paberraha ja väärtpabereid. Esiletõstmist väärivad viikingiaegsed hõbeaarded Maidlast ja Koselt (11.–12. sajandist), mis sisaldavad unikaalseid ja äärmiselt haruldasi münte Saksamaalt, Inglismaalt, Skandinaaviast, Venemaalt. 13. sajandi alguse Kumna leius on kaks Eesti esimest, Tallinnas Taani kuninga Valdemar II käsul löödud raha. Pada kalmest aga tõid arheoloogid päevavalgele Liivimaa kõige varasema mündi – Riia piiskop Alberti penni. Üksnurme rahaleid 1530. aastatest sisaldab rea rariteetseid, Soome kaitsepühaku Henriku
Kasutati näiteks lahingus, kus mehed olid ridadega ning hoidsid odasid erinevatel kõrgustel, nö piikidega meestel olid tagumistes ridades pikemad odad, mille tagumine ots oli maasse toetatud. Eestis aga sellegipoolest ei ole tegelikkuses sõna ’piik’ otseselt määratletud, mis tõttu kasutame siiski kaheks jaotust odade puhul. Kõige rohkem odaotsi on nooremast rauaajast. Neid on kokku kusagil 600 ning nende hulgas on kõige selgemad ja paremini eristatavad just viikingiaegsed odaotsad, mis tulevad 9.-11. sajandil. Viikingiaegsed odaotsad on üldjuhul ääretult ilusad ja uhked. Küllalt sageli on odaotsa keskosa damastseeritud ning putkeosa on hõbelateeringuga kaunistatud. Seetõttu valitses pikka aega seisukoht, et need on valmistatud Skandinaavias, eriti Ojamaal. Damastseeritud relv - Sepp on võtnud teravast ja pehmest rauast materjali, sättinud need punti ning seejärel on need kuumaks aetud ja neid väänatud. Peale
hiiglaslikust kääpast, kahest ruunikivist, suurest kivilaevast ning kirikust. Kuningas Harald rajas ka vähemalt neli täpselt ringikujulist ja korrapärast ringvall-linnust, neist tuntum on Trelleborg Sjællandil. Jätkus piirikaitsevalli Danevirke tugevdamine. Harald Sinihamba ajal 10. sajandi keskel sai Taanist ametlikult kristlik riik. Tänu kaubanduse arengule tekkisid viikingiajal Skandinaavias linnad (ainsana oli varem asutatud Ribe). Taani tuntumad viikingiaegsed linnad on Hedeby ja Århus. Uusaeg Järgnevate valitsejate, Frederik II ja Christian IV ajal muutus Taani taas üheks kõige võimsamaks riigiks Läänemere piirkonnas. Tänu kasvavale kaubandusele Läänemere ja Põhjamere vahel olid oluliseks sissetulekuallikaks Øresundi tollid. Põhjamaade seitsmeaastane sõda (15631570) ning Kalmari sõda (16111613) Rootsiga kindlustasid veelgi Taani positsiooni Läänemerel
Muistised: Ohvripuud, -kivid, -allikad jt kohad Lohukivid Hiis- nimeosisega paigad – viitab paiga kunagisele sakraalsusele, ka siis kui kohta ennast enam alles ei ole. Tuleb aga jäldiga, mis ajast need toponüümid on, kuna hilisematel aegadel pandi nt taludele ka niisama Hiie nimeks. Kabeliasemed Kalmepuude pühadus. Kalmed kui looduslikud pühakohad? Kalmete pealt puid ei raiuta, mille poolest on nad pühad. Juhuleiud Koorküla ohvriallikas: kaks 8-9. Sajandi odaotsa, viikingiaegsed Noorema rauaaja ehteid hiiemägede lõhkumiselt, ohvriallikatest Teated mündileidudest: hiiekohad, ohvriallikad Etnograafilised teated Lääne-Eesti ohvrileidudest: klaasikillud, naelad, hobuserauad. Pühapaikade „vanus“, st tagasiulatuvus ajas Arheoloogilised kaevamised/leiud: noorem rauaaeg (9-13 saj) Seos asulakohtadega, mis tekivad viikingiajast (9 sajandist); osa varasemaid hiis- kalmeid jäävad edasi Usundilooline analüüs: esivanematekultuse taandumine riitustes esimese
saagades ja Heimskringlas kui Víkingr frá Esthland (Eesti viikingid). Nende laevu hüüdis kristluse levitaja Liivimaa Hendrik piraadilaevadeks. Liivimaa kroonikatest on teada, et muistsetel saarlastel oli kahte tüüpi laevu: piratica ja liburna. Esimene oli sõjalaev, teine kaubanduslaev. Piratica suutis kanda kuni 30 meest, laeva ninal oli tihtipeale mao või lohe kujutis, purjed olid nelinurksed. Viikingiaegsed aarded olid enamasti hõbemündid ja -baarid. Võrreldes lähedaste naabritega on Saaremaal rikkalikumad viikingiaegsed aarded pärast Gotlandi saart Rootsimaal. Eestlased tundsid ruunikirja samamoodi nagu ka skandinaavlased. Meie esivanemad tundsid ka hulgaliselt loodustarkusi, lisaks astronoomiat nii palju, et meremehed suutsid tähtede järgi navigeerida nagu seda tegid teisedki viikingid.
hõlmates sõnaloomingut, tantsu, mänge, rahvadraamat ja muusikat. Mõiste ,,folklore" võttis kasutusele Inglise teadlane W. J. Thoms 1846. aastal ja tähistas sellega lihtrahva pärimuslikku kultuuri (kogemusi ja teadmisi). 3. Rahvaluuleteaduse kujunemise eellugu valgustusajastul ja selle mõju edasisele folkloristika arengule · valgustusajal aset leidnud muutused · Ossiani laulud James Macpherson tõlkis ära viikingiaegsed Ossiani kirjutatud laulud ja lisas nendele oma loomingut. Teema kerkis esile rahvusliku liikumisega. Samuti tõlgiti 18. saj alguses inglise keelde ,,Ilias" ja ,,Odüsseia" · valgustuslikud ideed panid poliitikud oma rahvast huvituma, sellega seoses tekkis Saksamaal rahvateadus e Volkskunde, ka Venemaal uuriti geograafiat ja etnoloogiat. Inglismaal sõnastas Thoms rahvaluulemõiste, nimetades seda sisuliselt minevikust pärit aineloendiks.
Mõned sõnad on tänapäeval oma tähendust muutnud (nt kuningas), kuid üldjoontes on need siiski mõistetavad. Viikingiaeg - ruunikivid Vanimad teadaolevad ruunimärgid on aastast 200pKr. Algselt koosnes tähestik 24 märgist, hiljem 16 märgist. Algustähtede järgi kutsuti tähestikku futharkiks. Pikemat tähestikku kasutati tähtsamate jas pühade tekstide jäädvustamiseks, lühemat igapäevasteks ülestähendusteks. Viikingiaeg nimed ajalooallikana Paljud viikingiaegsed kohanimed on kasutusel ka tänapäeval. Seda nii Skandinaavias kui ka mujal. Nimed võimaldavad uurida asustuse ajalugu, osalt ka seetõttu, et ühest kohast pärit viikingitel oli sarnane nimi mingi asja või nähtuse jaoks. Võime kindlaks teha, mis jumal oli populaarne või millisest Skandinaavia osast viiking pärines. Viikingiaeg - antropoloogia Viikingi keskmine pikkus oli meestel 172 cm ja naistel 158-160 cm. Kõige rohkem luustikke on leitud Taanist.
Saimaast väljub Laadoga järve suubuv Vuoksi jõgi. Läänemerega ühendab teda 42,9 km pikkune Saimaa kanal, millest umbes pool kuulub Venemaale. Saimaa järvistu on Soome oluline siseveetee. Mälaren on Rootsi suuruselt kolmas järv. Järvest voolavad Läänemerre kaks jõge. Kuna järve keskmine veetase on vaid 30 cm üle merepinna, voolab mere kõrge veeseisu ajal järve soolast vett. Mälareni järve kaldal on pealinn Stockholm ja Rootsi vanim linn Sigtuna ning järve saartel viikingiaegsed arhitektuurimälestised, mis kuuluvad UNESCO arhitektuuripärandi nimekirja. Põldude niisutusvee ja hüdroenergia saamiseks on Euroopas rajatud hulgaliselt veehoidlaid, neist suuremad Venemaal ja Ukrainas, viimastel aastatel ka Hispaanias ja Portugalis. Sellega seoses on aga suurenenud vetikate vohamine, jõgede veehulga vähenemine, kalade rände takistamine ning muud ebasoovitavad keskkonnamuutused. Mõisted veelahe Küsimused 1
annaabi.ee 
