Koppvetikas on aktiivselt liikuv 15-20 mikromeetri suurune ainurakne vetikas. Vetikarakku ümbritseb erinevalt loomarakust õhuke rakukest. Kestal võib olla ka veniv ümbris, mis on sarnane bakterite kapslitega. Paljude üherakuliste vetikate rakud on selle lima abil ühendatud. Koppvetika liikumisvahenditeks onviburid. On ka liikumatuid vetikaid, kellel viburid puuduvad. Raku sees paikneb tuum. Seega on vetikad tuumsed organismid. Vetikarakus on kromatofoor, kus paikneb klorofüll. Seega on kromatofoor sarnane organell kõrgematel taimedel olevale kloroplastile
· Tallus hulkrakse vetika keha Agar kasutatakse tarretise tegemisel Agarik eestis esinev punavetikas. · Eritavad elukeskkonda hapnikku. · 500600 miljonit a tagasi varustasid Maa atmosfääri hapnikuga, luues sobiliku keskkonna paljude hilisemate organismide jaoks Vetikate tähtsus looduses · Paljud vetikaliigid moodustavad õitsenguid: sel juhul on ühes veepiisas rohkem kui 2000 väikest vetikarakku. Vesi värvub roheliseks, pruuniks, sinakaks või punakaks olenevalt vetikaliigist. Osa õitsengutest on ohtlikud, vahel lausa mürgised ja see mõjutab teiste mereorganismide elu. Vetikate tähtsus inimese elus · punavetikaliikidest saadakse agarit, mida kasutatakse meditsiinis, mikrobioloogias ja ka maiustuste (marmelaadi ja sefiiri) valmistamisel · Idamaades toiduks · Orgaaniline väetis · kilpnäärme raviks · puhastavad seedetrakti
ning hoiavad seda siis ka kinni. Paljunemine Samblikud paljunevad rakisetükikestega ning rakise pinnalt eralduvate osakeste abil. Iga osake koosneb vetikarakust ja seda ümbritsevatest seeneniitidest. Levimine toimub tuule ja vee abil. Seeneniidid võivad moodustada ka eoseid. Nende tootmine võib toimuda kahte tüüpi viljakehades apoteetsiumides või periteetsiumides. Kui eosest arenev seeneniit uues kohas vajalikku vetikarakku ei leia, siis ta hukkub. Samblike kasv on väga aeglane. Aastane juurdekasv ulatub maksimaalselt millimeetriteni ja nii võib isegi kümnesentimeetrise läbimõõduga samblikukorp tegelikult olla aastakümneid või isegi sajandeid vana.
1. PROTOZOOLOOGIA- teadusharu mis tegeleb algloomade uurimisega 2. ALGOLOOGIA - teadusharu mis uurib vetikaid 3. RÄNIVETIKAD- on umbes 16 000 liiki, üherakulised või koloonilised. arvatavasti veerand fotosünteesi käigus produtseeritud orgaanilistest ainetest sünteesitakse ränivetikate poolt. räni vet. on olulised vee hapnikuga varustajad , esmane toiduobjekt paljudele fütoplanktonist toituvatele veeloomadelew. ränivetika tunnuseks on vetikarakku ümbritsev ränipantser. põhiliseks paljunemis viisiks on pooldumine. kõigepealt eemalduvad kaaned, seejärel pooldub tuum ja protoplasma. Mõlemad tütarrakud saavad ühe vana poolme ja kastvatab selle vastu uue, alati sisemise (väiksema). Kui rakk ob vähenenud sellel teel kolmandiku heidab ta ühe rakupõlvkonna pantseri ära- moodustub aksospoor, mis kasvab algsete mõõtudeni. Aksospooride tekkega kaasneb tihti ka suguline protsess. 4
Kagu-Aasias, Aafriaks ja Mehhikos on on sinivetikaid tarvitatud juba sajandeid toiduks. Kasvatamiseks erilised tiigid. Müüakse kapslite ja tablettidena, isegi sokolaadina. Üks suurema liikide arvuga vetikarühm on ränivetikad, umbes 16 000 liiki. Nad on 1-rakulised või koloniaalsed, tavaliselt hõljuvad vabalt mere- või magevees või elavad veekogu põhjas. Arvatavasti tuleb nende arvele ¼ fotosünteesi käigus kogu maakeral sünteesitud orgaanilisest ainest. Neid iseloomustab vetikarakku kattev ränipantser, mis koosneb kahest eri suurusega poolmest, mis sarnaselt Petri tassiga sulguvad teineteise sisse. Pantseritel on väga omapärane pooridest ja kanalitest moodustuv muster, mida kasutatakse liikide eristamiseks. Paljunevad põhiliselt pooldudes. Pruunvetikaid on 1500 liiki, peaaegu kõik merevees. Nii mikro- kui makroskoopilisi. Kõige suuremad kuni 60m, 300kg. Tänu pigmendile(fukoksantiin) saavad fotosünteesida veel 20-30 m sügavusel. Eestis
Vetikad saavad seeneniidistikust vajalikud ained ning toodavad valgusenergiat kasutades toitaineid, mida seen vetikatest imeb. Nii toimub seene ja vetika vahel kooselu ehk sümbioos. Samblikud paljunevad rakisetukikestega ning rakise pinnalt eralduvate osakeste abil. Iga osake koosneb vetikarakust ja seda ümbritsevatest seeneniitidest. Levimine toimub tuule ja vee abil. Seeneniidid võivad moodustada ka eoseid. Kui aga eosest arenev seeneniit uues kohas vajalikku vetikarakku ei leia, siis ta hukkub. Paljunemine Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Vähesed vetikad ka vegatiivselt. Üherakulised vetikad paljunevad vegetatiivselt pooldumise teel, hulkraksed aga talluse tükikestega. Mittesuguline paljunemine Mittesuguline paljunemine paljunemine toimub eostega või vegetatiivselt. Eostega paljunemine Eosed on enamasti ühe kuni mitme viburiga zoospoorid, mida nimetatakse ka rändeosteks. Mõnede vetikaliikide eostel viburid puuduvad. Neid
habesamblik (Usnea) - 22 liiki, perekond kilpsamblik (Peltigera) - 20 liiki. 13. Mis on: isiid - üks samblike vegetatiivse paljunemise vahendeid; talluse väike (kuni mõne mm pikkune väljakasv, mis sisaldab fotobiondi rakke ja seeneniite ning on kaetud koorkihiga; võib olla väga mitmesuguse kujuga, nt pulkjas, näsajas, koraljas. Soreed - üks samblike vegetatiivse paljunemise vahendeid; väike (läbimõõdus 0,01-0,1 mm) ümmargune kehake, mis sisaldab mõnda vetikarakku ja neid ümbritsevaid seenehüüfe; soreedidel puudub koorkiht ja nad paiknevad talluse pinnal vabalt, kinnitumata. Soraal soreedide kogumik matseedium nööpnõelakujuline apotseetium, milles eoskotid on varakult purnunenud ning eosed paiknevad vabalt apotseetiumi pinnal lürell hulknurkse või kriipsja kujuga apoteetsium fakultatiivne samblik lihheniseerunud seened, kes soodsate keskkonnatingimuste korral toituvad saprotroofselt
mineraalsooli ja süsihappegaasi. Seeneniidistik ei suuda aga ise endale vajalikke toitaineid valmistada.Samblikus elavad vetikad sisaldavad kloroplaste. Vetikad saavad seeneniidistikust vajalikud ained ning toodavad valgusenergiat kasutades toitaineid, mida seen vetikatest imeb.Nii toimub seene ja vetika vahel kooselu ehk sümbioos. [3] 4.1.3 Samblike paljunemine. Samblikud paljunevad vegetatiivselt peamiselt isiididega. Need paljunemiskehad sisaldavad ka mõnda vetikarakku ja neid ümbritsevaid seeneniite. Lisaks sellele võib samblikus elav seen moodustada eoseid. Uus samblik saab eosest kasvada ainult siis, kui arenev seeneniit kohtub uues elupaigas talle sobivate vetikarakkudega või sinikurakkudega. [2] 4.1.4 Samblike tähtsus looduses ja inimese elus. Samblike tähtsus: · looduses valmistavad pinda taimedele · toiduks loomadele (põdrasamblik) · toiduks inimesele ( mannasamblik) · raviks (antibiootikumid) · mürkained
Vetikad Vetikaid uurivat teadusharu nimetatakse algoloogiaks. Ränivetikad suurima liikide arvuga vetikarühm, ligikaudu 16 000 liiki. Nad on üherakulised või koloniaalsed organismid, kes elavad peamiselt meres ja mageveekogudes, tavaliselt hõljuvad nad vabalt vees või veekogude põhjas. Väga tähtsad fütoplanktoni koostisosad, olised vee hapnikuga varustajad ning toiduks fütoplanktolnist toituvatele veeloomadele. Ränivetika iseloomulikumaks tunnuseks on vetikarakku ümbritsev ränipantser, mis koosneb kahest eri suurusega poolmest, mis sulguvad teineteise sisse. Kuna igal ränivetika liigil on unikaalne ränipantser, siis kasutatakse seda liikide eristamiseks. Pruunvetikad 1500 liiki, teadaolevalt elavad kõik merevees. Mõned pruunvetikad võivad kasvada kuni 60m pikkuseks ja kaaluda ligi 300kg. Suudavad fotosünteesida 20-30m sügavusel vee all. Värvus tuleneb neis sisalduvast pigmendist
muutus, sageli muutub vesi kas hägusroheliseks, sinakasroheliseks, pruuniks või punakaks see sõltub vohavast liigist ja järvereziimist. Veeõitseng põhjustab veekogus hapnikuvaeguse, mudastumise ja eutrofeerumise. Kõige tavalisemad veeõitsengu põhjustajad on sinivetikad ehk tsüanobakterid, kes tegelikult on küll bekterid. Ehkki puudub üldtunnustatud veeõitsengu määramispiir, siis tavaliselt on tegu veeõitsenguga, kui milliliitris vees on 100010 000 vetikarakku. Veeõitseng toimub sagedamini suvel sooja ja tuulevaikse ilmaga, harvem talvel jääkatte all. Eestis esineb veeõitsenguid peamiselt eutroofsetes ja düseutroofsetes järvedes. Veeõitsemisi esineb suvekuudel ka Läänemeres. MIS ON VEE KAREDUS? Vee karedus on lahustunud magneesiumi- ja kaltsiumiühendite sisaldus looduslikus vees. Eristatakse järgmisi kareduse liike: karbonaatne karedus · mittekarbonaatne ehk jäävkaredus
koorkiht. · Samblike toitumine- elutegevuseks vajalikke orgaanilisi ühendeid saavad seeneniidid vetikatest või sinikatest. Samblikud tarbivad seeneniitide elutegevuse tulemusena tekkivat vett ja süsihappegaasi ning lahustuvateks muudetud mineraalaineid. · Samblike paljunemine- paljunevad vegetatiivselt. See toimub kas talluse küljest murduvate tükikeste abil või ainult samblikele omaste tillukeste paljunemiskehakeste abil, mis sisaldavad mõnda vetikarakku ja neid ümbritsevaid seeneniite. · Samblike osa looduses- eritavad aineid, mis murendavad kivimeid, tekitavad taimedele kasvukohti (huumus), polaaraladel on põhjapõtradele toiduks. · Samblike osa inimese elus- valmistatakse ravimeid, nende abil hinnatakse ka keskkonnaseisundit. Loomad 14.teab selgrootute ja selgroogsete loomade üldisi tunnuseid, oskab neid võrrelda
annaabi.ee 
