on seotud värvitusse kompleksi triloon-B-ga, muutub lahus indikaator-aniooni värvusest tingituna siniseks. Üldkareduse määramise juures on oluline, et lahuse pH püsiks aluselises piirkonnas, seetõttu tuleb lisada puhverlahust - ammooniumkloriid NH4Cl segus ammoniaagi vesilahusega NH3H2O Karedust, mida arvutatakse HCO3- ja CO32- ioonide kontsentratsioonide järgi, nimetatakse karbonaatseks kareduseks (KK). Soolhappega tiitrimisel reageerivad vesinikkarbonaatioonid soolhappega (HCO3- seob prootoni H+). HCO3- ioone sisaldava lahuse tiitrimisel tugeva happega (nt HCl) asub stöhhiomeetriline punkt happelises keskkonnas pH väärtuste 4,0...5,0 juures. Antud määramisel kasutatakse indikaatorit metüülpunane, pöördeala pH 4,4...6,2. Pöördealast suuremate pH väärtuste juures annab indikaator lahusele kollase värvuse, väiksemate juures punase. Karedas vees, mis sisaldab nii HCO3- kui Ca2+ ja Mg2+ ioone, tekib kuumutamisel tahke faas katlakivi.
Veekareduse eemaldamisel keetmise teel on aga ka suur miinus. Nimelt tekitab see meie olmetehnikale katlakivi. Tegelikuses on, need protsessid, aga pöörduvad,sest looduses on ka võimalik, et tekib vastasuunaline reaktsioon kus vees ja õhus sisalduva süsinikdioksiidi toimel muutuvad pinnases looduslikud kaltsiumi- ja magneesiumiühendid vees lahustuvateks vesinikkarbonaatideks. Nii sattuvadki meie vette kaltsiumi-, magneesiumi-, ja vesinikkarbonaatioonid. Kui me tahame eemaldada veelt püsikaredust on vaja võtta kasutusele rohkem keemalikumad võtteid. Tänapäeval on olemas ioonivahetusseadmed kus saab vahetada näiteks kaltsumioonid ja magneesiumioonid naatriumioonide vastu välja. Ka merevett saab kasutada inimestele vajalikul moel. Üheks parimaks näiteks on surnumeri mis sisaldab rohkesti magneesiumi-, ja broomiidioone, see tähendab aga seda et see on suurepärane lähteainte broomi toomiseks. Samas see kuidas vee aurustumisel saadud
ja sabaosa. Peensooles kõikide ainete lõpllik lõhustamine. Jämesooles lõhustataske toidu kiudained (polüsahhariidid tselluloos, pektiinid). Taimsete toiduainete kestades ja taimsetest toitudest pärit, herned, oad, nende kaunad, kõrvits, kaalikas, peet, ploom, õunakestas. Need lõhustatakse jämesooltes bakterite ensüümi poolt. Toimub seedekulglas kõhunäärme ja ensüümi enda poolt ja nõrgalt aluselise keskkonna loovad peensooles vesinikkarbonaatioonid, mis jõuavad peensoolde kõhunäärmenõrega, sapiga, peensoolenõrega. Maohape neutraliseeritakse peensoolses vesinikkarbonaatide osalusel. HCL + Na+ -HCO3 - > NaCl + H2CO3. Peensooles toimub süsiveskute lõhustamine monosahhariidideks, milleks on glükoos, galaktoos, fruktoos. Valgud lõhustatakse peensooles aminohapeteks ja lipiidid glütserooliks ja rasvhapeteks. Jämesooles imenduvad need lõhustuvad ained ja monosahhariidid verre. Aga enamus produkte läheb lümfi.
Pipeteerisin 100 cm3 pehmendatud vett puhtasse koonilisse kolbi, lisasin ∼5 cm3 puhverlahust ja väike lusikatäis indikaatorit ET-00. Seasin töökorda bürett lahjema, 0,005 M triloon-B lahusega. Tiitrimine polnud vajalik sest värvus kohe muutus siniseks. Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs: Karbonaatse kareduse määramine Karbonaatne karedus on põhjustatud vees sisalduvatest HCO3- ja CO32- ioonidest. Soolhappega tiitrimisel reageerivad vesinikkarbonaatioonid soolhappega. . Teades reaktsiooniks kulunud soolhappe mahtu VHCl ning molaarset kontsentratsiooni CM,HCl saab siit leida HCO3- moolide arvu ning teades reaktsiooniks võetud vee mahtu Vvesi , ka vesinikkarbonaatioonide molaarse kontsentratsiooni vees. HCO3- ioonide kontsentratsiooni arvutamine Kus VHCl on tiitrimiseks kulunud soolhappe maht [cm3] CM,HCl – soolhappe molaarne kontsentratsioon [mol/dm3] Vvesi – tiitrimiseks võetud kraanivee kogus [cm3].
17. Leukopeenia on valgeliblede arvu langemine veres. 18. Leukeemia (leukoos) on seisund, kus...mõne leukotsüüdi alaliik on pahaloomuliselt paljunenud veres. 19. Vereplasma koosneb: veest, valkudest, mittevalgulistest orgaanilistest ühenditest(glükoos, rasvhapped, sapphapped, kolestorool, karbamiid, kreatiin, aminohapped, ammooniumsoolad) ja anorgaaanilistest ainetest(Na, Ca, K ja Cl-ioonid, mikroelemendid, sulfaat-, fosfaat-, vesinikkarbonaatioonid). 20. Vereplasma valgud jagunevad: a) albumiinid, ülesanne-ainete transport b) globuliinid., ülesanne on transportida glükoosi, lipiide, polüsahhariide c) fibriogeen, ülesanne-vere hüübimine 21. Vere 3 olulist puhversüsteemi on järgmised: a) karbonaatpuhversüsteem b) fosfaatpuhversüsteem. c) vere valkude puhversüsteem 22. Kõige kiiremini reageerib happe-leelise lisandumisele veres raud 23. Atsidoos tähendab..
Maost peensoolde jõudnud toit ja jook lõhustatakse lõplikult. Lõhustamine peensooles toimub erinevate seedenõrede osavõtul pankreasenõre, sapp, peensoole enda nõre, teatus määral ka maonõre. Tähtis on pH neutraliseerimine selle pärast, et pankrease ja peensoole enda ensüümid toimuvad kõige paremini nõrgalt aluselises keskkonnas. Peensooles aitavad HCli neutraliseerida kõhunäärmenõre ja sapi poolt produtseeritavad vesinikkarbonaatioonid. Peensoole sein on nii nagu kogu seedekulglaski kolmekihiline. Limaskest ise on rakulise ehitusega, mis suurendab tema pindala ja suurendab kontaktivõimalust ensüümide toimeks ning imendumiseks. Peensoole motoorika: a) lainelised toimuvad ringlihaste mõjul, kusjuures ringlihase kokkutõmme liigub lainena piki soolt mao poolt jämesoole suunas b) segmentliigutused toimuvad ka ringlihaste osavõtul, aga erinevates piirkondades ühe korraga suhteliselt kitsal
Kuna vesinikkarbonaatioon (Kh = 4.8 1011) on palju nõrgem hape kui süsihape Puhverlahus on lahus, millel on võime säilitada oma pH mõõdukate koguste happe või (Kh = 4.2 107), siis on süsihape dissotsieerunud palju suuremas ulatuses (viimase aluse lisamisel. reaktsiooni tasakaal on nihutatud vasakule). Seetõttu on lahuses põhiliselt ainult vesinikkarbonaatioonid. Näiteks atsetaatpuhver - puhverlahus, mis koosneb etaanhappest (CH3COOH) ja tema soolast, näiteks naatriumatsetaadist (CH3COONa): Praktiliselt kulgeb hüdrolüüs vaid esimese astme võrrandi järgi. Vaid väga lahjades lahustes esineb mõningal määral ka hüdrolüüsi teine aste
efektiivsemal) söögisooda manustamisel, oksendamisel (vesinikioonide kaotus maosooltraktist. 2.6. Vereplasma. õrnkollakas vedelik, mis moodustab vere vedela osa. 2.6.1. Vereplasma koostis. * vesi (90-92%) * valgud (7-8%, albumiinid, globuliinid, fibrinogeen) * mittevalgulised org. ühendid (1%, glükoos, rasvhapped, sapphapped, kolesterool, karbamiid, kreatiniin, AH, ammooniumsoolad). * anorg. ühendid (0,9%, Na, K, Mg, Ca, Cl ioonid, mikroelemendid, fosfaat-, sulfaat- ja vesinikkarbonaatioonid). 2.6.2. Vereplasma valkude jaotus ja ülesanded. Üldiselt: * kindlustavad norm. veevahetuse vere ja kudede vahel * keharakkudele kiiresti kättesaadav valguallikas * osalevad puhvrina pH säilitamisel. Albumiinid – 60% - domineerivad inimesel, koera, väikemäletseja veres. Hobusel, veisel, seal on globuliine sama palju. Ainete transport (metalliioonid, rasvhapped, sapphappesoolad, AH, ensüümid, bilirubiin, urobiliin, ravimid). Albumiinide hulk veres väheneb, kui on põletik,
lümfotsüütideks. ÜL lümfotsüüdid on organismi spetsiifilise immuunsüsteemi funktsiooni kandjad. 9. Vereplasma koostis. Vereplasma valgud ja nende ülesanded. Vereplasma koostis : ·vesi 90-92% ·valgud 7-8%. Albumiinid, globuliinid, fibrinogeen ·mittevalgulised orgaanilised ühendid 1%. Glükoos, rasvhapped, sapphapped, kolesterool, karbamiid, kreatiin, aminohapped, ammooniumisoolad ·anorgaanilised ained 0,9%. Na, Ca, K, Cl- ioonid, mikroelemendid, sulfaat-, fosfaat-, vesinikkarbonaatioonid Vereplasma valgud : Sõltuvalt loomaliigist keskmiselt 55-85 g/l. Ööpäeva jooksul uuendatakse umbes 25% vereplasma valkudest. Vereplasma valgud sünteesitakse põhiliselt maksas. ·albumiinid moodustavad 52-68% vere proteiinidest. ÜL: ainete transport (metalliioonid, rasvhapped, sapphappesoolad, aminohapped, ensüümid, bilirubiin, urobiliin, ravimid). Põletikuliste haiguste, maksa- ja neerukahjustuste puhul on albumiinide hulk veres vähenenud.
Leukotsütaarvalem e leukogramm on leoukotsüütide alaliikide protsentuaalne suhe. 9. Vereplasma koostis. Vereplasma valgud ja nende ülesanded. Vereplasma koostis : ·vesi 90-92% ·valgud 7-8%. Albumiinid, globuliinid, fibrinogeen ·mittevalgulised orgaanilised ühendid 1%. Glükoos, rasvhapped, sapphapped, kolesterool, karbamiid, kreatiin, aminohapped, ammooniumisoolad ·anorgaanilised ained 0,9%. Na, Ca, K, Cl- ioonid, mikroelemendid, sulfaat-, fosfaat-, vesinikkarbonaatioonid Vereplasma valgud : Sõltuvalt loomaliigist keskmiselt 55-85 g/l. Ööpäeva jooksul uuendatakse umbes 25% vereplasma valkudest. Vereplasma valgud sünteesitakse põhiliselt maksas. ·albumiinid moodustavad 52-68% vere proteiinidest. ÜL: ainete transport (metalliioonid, rasvhapped, sapphappesoolad, aminohapped, ensüümid, bilirubiin, urobiliin, ravimid). Põletikuliste haiguste, maksa- ja neerukahjustuste puhul on albumiinide hulk veres vähenenud.
annaabi.ee 
