pakkuvatesse paikadesse. On ka hauge, kes elavad avavees ja jälitavad pisemaid parvekalu. Ta talub hästi happelist keskkonda ja võib elada veekogudes, mille pH on 4,75. Haug on röövkala, kes toitub teistest kaladest, ka oma liigikaaslastest. Suured haugid võivad süüa konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Haugide hulgas on kannibalism väga levinud ja eksisteerib järvi, kus peale haugide teisi kalaliike üldse ei ela. Neis järvedes söövad pisikesed havid vesikirpe, vähikesi ja muud zooplanktonit, aga suuremad liigikaaslasi. Eestis on haug tavaline ja teda püütakse ka töönduslikult. Ta esineb enamikus järvedes ja jõgedes, samuti rannikumeres. Harrastuspüügil kasutatakse enamasti spinningut ja elussöödaõnge, vähemal määral lendõnge ja põhjaõnge. Enamikus veekogudes on edukaim püügiviis elussöödaõng, mõnes spinning. Akvaariumis elunevat haugi tuleb harjutada liha sööma. Selleks kinnitatakse lihariba
ka oma liigikaaslastest. Suured haugid võivad Vangistuses võib haug elada kuni 30 aasta süüa konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. vanuseks. Haugide hulgas on kannibalism väga levinud Haug on suhteliselt paikne kala, kes eelistab ja eksisteerib järvi, kus peale haugide teisi aeglase vooluga jõgesid, järvi ja riimveelist kalaliike üldse ei ela. Neis järvedes söövad rannikumerd, hoidudes enamasti kalda pisikesed havid vesikirpe, vähikesi ja muud lähedale taimestikku või teistesse varju zooplanktonit, aga suuremad liigikaaslasi. pakkuvatesse paikadesse. On ka hauge, kes Eestis on haug tavaline ja teda püütakse ka elavad avavees ja jälitavad pisemaid töönduslikult. Ta esineb enamikus järvedes ja parvekalu. Ta talub hästi happelist keskkonda jõgedes, samuti rannikumeres. ja võib elada veekogudes, mille pH on 4,75. CClilcikckicioconn
seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Haug on tuntud röövkala. Toiduks on ahvenad, kiisad, viidikad, latikad, suuremad isendid söövad isegi konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi ja eksisteerib järvi, kus peale haugide teisi kalaliike üldse ei ela. Neis järvedes söövad pisikesed havid vesikirpe, vähikesi ja muud zooplanktonit, suuremad aga ka liigikaaslasi. Maimud toituvad planktonivähkidest, vesikakanditest ja putukavastsetest. 4 Sigimine ja areng Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais, mõnikord võib see toimuda isegi jääkatte all. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur
suurem kala. Peipsi järves elab arvukalt mitmesuguseid väikesi loomi. Vohava järvetaimestiku vahel madalas soojas kaldavees on neil eriti soodsad elutingimused. Taimedest ja nende jäänustest toituvad puruvanade jt putukate vastsed, kes ise omakorda toiduks kiilivastsetele, selgõuduritele, vesiharkidele, ujuritele ja ujurivastsetele. Mööda taimi roomavad teod, hõõrlaga toiduks taimetükikesi kraapides. Ohtralt elab vees ka väikesi vähikesi, näieteks nagu mokroskoopilisi vesikirpe ja sõudikuid, kes koos keriloomade ja teiste pisiputukatega loomhõljumi moodustavad ning umbes pooleteise sentimeetri suurusi kõvera kehaga kirpvähke. Nemad meelitavad siia toituma hulgaliselt kalamaime. Järve põhjas elavad ehmestiivaliste (puruvanade), surusääskede, ujurite jt putukate vastsed, järvekarbid, teod, kaanid, mudatuplased, kirpvähid ja palju teisi selgrootuid. Kaladele on põhjaloomastik tähtis toit. Üsna rikkalik on ka järve põhjaloomastik
zooplanktoni poolt; suurem osa langeb Läänemere põhja ja süüakse ära põhjaloomade poolt. Zooplankton on koondunud ülemistesse veekihtidesse. · Suvel on zooplankton liigirikas ja arvukas. Biomassi maksimum on suvel lõpul. Mere lõuna- ja keskosas esineb arvukalt soojalembeseid ripsloomi (Helicostomella subulata) ja keriloomi (Synchaeta spp.). Põhja-, Soome ja Riia lahes esinevad mageveelised liigid perekonnast Keratella. Palju on vesikirpe: lõunaosas rübik, keskosas ja lahtedes meri-nokik ja tavaline paunik. Merelised või külmalembesed aerjalgsed hoiduvad sügavamatesse kihtidesse. Arvukalt on makroplanktereid: meririst, meritikker ja meriseen ning põhjaloomade planktilisi vastseid. Suvel leiab aset ka zooplanktoni maksimaalne ärasöömine mitmete kalaliikide poolt (kilu, räim). 6
* Niidukoosluste kadumine. Niidutaimestiku kaitset raskendab paljude maavaldajate suhtumine niitudesse kui inimtekkelistesse lühiajalistesse kooslustesse, mida võib soovi kohaselt kergesti põlluks künda või metsastada. Taimkatte arengulugu Biostratigraafia meetodeist tuntuim on palünoloogia, mis põhineb õietolmu analüüsil, kasutab muid taimseid mikrojäänuseid (õhulõhesid, karvu) või setetes säilinud organismirühmi (rohe- ja ränivetikaid, juurjalgseid, vesikirpe, dinoflagellaate). Palünoloogilise meetodiga on saadud suurem osa teabest taimestiku ja taimkatte arengust Eestis ning neid andmeid kasutavad omakorda loomastiku ja inimasustuse uurijad. * Seemned ja viljad, samuti puitunud taimeosad, aga ka lehtede jt. taimeorganite makrojäänused. * Võimalik liiki üsna täpselt määrata * Turbasse või järvemutta satuvad peamiselt vee- või sootaimed, * Peaaegu täielikult puuduvad aga kuivemate alade rohttaimed. Vahel säilivad söestunud viljaterad.
tõrjuma. Autogeense suktsessiooni põhjustavad koosluse sisetegurid, selline suktsessioon algab elupaiga asustamisest ja kestab mitme järgkoosluse vahetudes suhteliselt püsiva oleku - kliimaksini. Allogeense suktsessiooni põhjustavad välistegurid: looduslikud ja inimtekkelised. Taimkatte ajalugu Eestis: Palünoloogia põhineb õietolmu analüüsil, kasutab muid taimseid mikrojäänuseid (õhulõhesid, karvu) või setetes säilinud organismirühmi (rohe- ja ränivetikaid, juurjalgseid, vesikirpe, dinoflagellaate). Palünoloogilise meetodiga on saadud suurem osa teabest taimestiku ja taimkatte arengust Eestis ning neid andmeid kasutavad omakorda loomastiku ja inimasustuse uurijad. Arktiline kliimaperiood. Viimase jäätumise mandrijää hakkas Eestis taanduma umbes 13 500 aasta eest. Lõplikult vabanes Eesti ala jääst umbes 11 000 aastat tagasi. Kasvas arktiline tundrataimestik. On leitud sammalde eoseid, vaevakase, lõikheinaliste ja kanarbikuliste õietolmu.
kultuurkooslus - inimtekkeline kooslus, näiteks aed, põld, kultuurrohumaa, laoplats jne. Kultuurkoosluse tekkele eelneb enamasti varasema koosluse hävitamine inimtegevuse käigus. Taimkatte ajalugu Eestis? Palünoloogiline meetod? - Biostratigraafiameetodeist tuntuimon palünoloogia, mis põhinebõietolmuanalüüsil, kasutabmuidtaimseid mikrojäänuseid(õhulõhesid, karvu) või setetessäilinud organismirühmi (rohe-jaränivetikaid, juurjalgseid, vesikirpe, dinoflagellaate). Palünoloogilisemeetodigaon saadud suurem osa teabest taimestiku ja taimkatte arengust Eestis ning neid andmeid kasutavad omakorda loomastiku ja inimasustus euurijad. Metsatüüpide iseloomustus Loometsad kasvavad õhukesel huumusrikkal karbonaatsel mullal, mis on kujunenud paealadel või paemurenemisel tekkinud rähal. Põuaajal kuivab selline muld kergesti läbi, kuid kevadel võivad mullad olla liigniisked. Puurinneon
prepareerimisnõelaga natuke lahust. 6. Vormista vaatlusandmed tabelina. * Võrdle andmeid ja grupeeri kasutatud ühendid vastavalt toimele rühmadesse. --- 81 Kuidas varuda ja uurida mikroorganisme? Ülesanne pole pimedal õpilasel teostatav. Vali üks varumisviis (1-3). 1. Võta seisva veega valgusrikkast veekogust puhtasse klaaspurki vett, kõdunevaid taimi ja muda. Kui vesi on selginenud, kontrolli, ega sellesse pole sattunud putukaid, nt tõugetega liikuvaid vesikirpe. Putukad söövad algloomi ja seetõttu tuleb teisest kohast võtta uus proov või nad välja püüda, nt teesõelaga. Kata purk klaasi või Petri tassiga ja jäta seisma aknalauale toatemperatuurile, otsese päikesevalguse eest varju. Kui algloomi on vähe, võid purki lisada paar tilka piima. 2. Peenesta peotäis heina keeduklaasi. Vala peale sooja vett ja jäta paariks päevaks toatemperatuuril seisma, kuni vesi muutub häguseks. 3
annaabi.ee 
