Foorumteater- brasiillase Augusto Boali loodud teatripraktika Dramaatika- vanakreeka keeles drama ehk tegevus, tegu Mimesis ehk jäljendus. Kunst on jäljendamine e mimesis. Sarnasus jäljendusobjektiga. Dramatiseering- eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti. Dialoog- tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid Remarktekst- dialoogis verbaliseerimata elemendid Paratekst- žanrimääratus ja kohamäärused Sekundaartekst- kõik, mis ei ole dialoog Süžee- sündmused tekstis esitatud järjekorras Lavalisus- õhtu täitmine vastavalt sotsiaalsele sündmusele Faabula- sündmused ajalis-põhjuslikes järjekorras Lugu- sündmused, mida selles fiktsionaalses maailmas jutustatakse Analüütiline drama- sündmused on toimunud enne näidendi tegevuse algust, drama tegevuse moodustab minevikusündmuste järk-järguline avamine (“Oidipus” on
Dramaturgiline tekst – mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina Dramatiseering – eepilise teose töötlus draamavormi, näidendiks Draamateksti põhitunnused: 1.Dialoogilisus – teksti põhiosa moodustab tegelaskõne 2. Tegevuslikkus – sisemine struktuur on keskendatud tegevuse ümber 3. Olevikulisus – sündmused leiavad aset siin ja praegu Draamateksti osad: •Dialoog – tegelaskõne • Remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised; • Paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused. • Sekundaartekst – kõik, mis ei ole dialoog Proloog – sissejuhatav lugu; epiloog – järellugu • Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras • Faabula – sündmused ajalis-põhjuslikus järjekorras • Lugu – sündmused, mida selles fiktsionaalses maailmas jutustatakse. Analüütiline draama – sündmused on toimunud enne näidendi tegevuse algust,
kopeerimisele, iseloomulik on sarnasus jäljendusobjektile, üldise avamine üksikuks Dramaatika – kõige laiem tähendus, näitekirjandus, 1 kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval, autori kohalolu enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole, suunatud teatrile Draamatekst – omased dialoogilisus, tegevuslikkus, olevikulisus. dialoog – tegelaskõne ja paralingvistilised märgid; remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid; paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlus Draama – näitekirjanduse tähenduses, peamiselt on 1 põhiline dramaatika žanr tragöödia ja komöödia kõrval, tähendus kujunes 18.saj keskel, draamateater on sõnateatri tähenduses Dramaturgia – teatud perioodi kirjandusprotsess, tekstide kogu, nt kõik Shakespeare tekstid on tema dramaturgia Dramaturgiline tekst – mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse
Kontrollivõimalus. • Tulemuste analüüs ja esitamine (näit sõnasagedus) VAATLUS • Vaatlus: vanim inimeseuurimise meetod • Edward Titchener: enesevaatlusega teadvuse Mendelejevi tabelini! • Vaatluse liigid: enesevaatlus, isikuvaatlus, grupivaatlus, keskkonnavaatlus • Struktureeritud/struktureerimata vaatlus • Osalusvaatlus • Vaatluse kasutusalad: probleemi ja hüpoteesi püstitamisel, suletud gruppides, etnograafias, verbaliseerimata reaktsioonide mõõtmisel … VAATLUSE ETTEVALMISTUS • Nähtuse määratlemine, tähenduslike ja vaadeldavate muutujate defineerimine • Sihtrühm ja valik. Koht • Vaatluspäevik ja kodeerimisskeem • Vaatlejad. Instrueerimine ja treening VAATLUSE LÄBIVIIMINE • Osalusvaatlus: eesmärgi varjamine? Eetika – ei saa kahjustada uurimisaluseid • Struktureeritud vaatlus: protokolli täitmine • Vaba vaatlus: tulemuste fikseerimine
ajalis-ruumilisi jutustaja suhteid vabalt kujundada (hüpped ajas jne), näidendis nõuab aja ja ruumi muutmine selget markeerimist · Draamateoses on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. 11. Mis on draamateksti osad? · remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid · dialoog tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid · paratekst zanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused 12. Mis on dramatiseering? Eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli jne) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist. 13. Mis on libreto, mis on stsenaarium? Libreto muusikalise lavateose (ooper, operett, muusikal) tekst või tantsulavastuse
11. Mis on draamateksti osad? Dramaturgiline tekst võib olla mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina. Ei pea olema valmiskujul näidend. Dramaturgiline tekst võib olla ka varem fikseeritud, kuid tihti sünnib proovide käigus. Näide: Merle Karusoo "Küpsuskirjand 2005" koosnes riigieksamite kirjanditest, mille põhjal koostati proovide käigus lavastuse dramaturgiline tekst, mida näitlejad laval rääkisid. Draamateksti osad: 1) remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid 2) dialoog tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid 3) paratekst zanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused 12. Mis on dramatiseering? Dramatiseering on eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli jne) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist. 13. Mis on libreto, mis on stsenaarium? 14. Nimetage zanrimääratluse funktsioone. 15. Millised on dramaatika põhizanrid?
- Kirjanikukesksed 1 autori eri tekstidest - Teosekesksed tuum on 1 tekst, millele lisatakse muid tekste, võimendamaks ja tõlgendamaks teose mõttesisu - Selge dominandita kompositsioon koostatud vabalt valitud tekstidest, mida integreerib koostaja kontseptsioon Draamateksti osad: Dialoog tegelaskõne, millele lisanduvad paralingvistilised märgid: intonatsioon, hääle tugevus, tempo, individuaalsus Remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised (nt rekvisiidid, liikumine). Lavale jõuavad lavapildi muudatusena. Neid lugedes tuleb arvestada teatrikonventsioonidega, mis tekkisid 17.saj: peab selgitama lavategevust, juhul kui pole lavasüsteemi. Remarktekst tekkis, kui näidendeid hakati trükkima ja need jõudsid lugejani. Kui autor on lavastaja, siis remarke ei lisata (nt Shakespeare). Remargid viivad kujutluspildi romaanitekstile lähemale: muudavad tegevustiku tihedaks, kirjeldavad tundeid. Remargid on
püsimälu, s.t. kõneleja varasemad kogemused ja teadmised maailmast. Mida noorem laps või mida madalam intellekt, seda suurem osakaal on episoodilisel mälul. Mälule toetuva ütluse (teksti) loome sõltub järgmistest mälu omadustest: süsteemsus, täpsus, valikulisus, maht, mõtestatus, täiuslikkus. Väga suurt mõju mälule avaldab omakorda kõne. Semantiline mälu sõltub seejuures kõnest enam, episoodiline vähem (mälukujutlused võivad olla verbaliseerimata). Seejuures verbaalne mälu pole kõneta võimalik. Arenenud verbaalse mälu mehhanismiks on sisekõne. Kõne mõju mälule on vähemalt järgmine: kõne võimaldab mälu täiendada ja täpsustada, meelde jätta abstraktseid objekte ning nendega opereerida (reeglid, mõisted, teooriad jne.), materjali rühmitada ja mitmel viisil ühendada, paremini kujutlusi ja teadmisi mõtestada, luua fantaasiakujutlusi (tekste).
Me võime kasutada erinevaid väljeneide, sama asjade kohta: pane aken kinni, kas saaksid akna sulgeda? Mis on kääne, sõnavorm, lauseliige jne. See tuleneb keele kui vahendi uurimisest. Pedagoogi jaoks on need väga olulised asjad. Sidustekst kontsept Sidusteksti mentaalne baas konspt kui pertseptiivne /kognitiivne/afektiivne üksus. Afektiivne mida ma asjast arvan. Autor (kijutaja , kõneleja) valib motiivsr ja kavatusest lähtuvalt sisu elemdid ja keeleüksused. Mis jääb verbaliseerimata? Alati jäävad mingid augud e lüngad. Ja oluline on , mida sellest suudab kuulaja/lugeja tuletdada Kui ta ei suuda seda teha, siis on nagu lausuingid ühest ja teisest, mida ei suuda tervikuks panna.. Mis on see tuum? Perifeene, mida kõik ei tea,millel küneleja rõhuasetuse teeb? Eri üldistusastemga konseptid. Kontsept (teabekimp e.-känk) LEIB 1. Alus sõna leib mõistmiseks või kasutamiseks: verbaalne teave (entsüklopeedialised
annaabi.ee 
