PÄDEVUSED 3.1. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused 1.2. klassis 3.1.1. Õpilaste juhtivaks tunnetusprotsessiks on taju, mõtlemine on kaemuslik- praktiline, areneb kaemuslik-kujundilise mõtlemise suunas, tegevusega kaasnev kõne on vähene. Õppetöös on eelistatud üldõpetuslik tööviis või üld- ja aineõpetuse kombineeritud variant. Soovitatav on õppimine praktilise tegevuse ja didaktilise mängu kaudu. Õppematerjal esitatakse õpilastele jõukohases mahus, õpilaste tegevust verbaliseerib valdavalt pedagoog. 3.1.2. Õpetuse põhitaotluseks on õpilase rolli mõistmine ja vastavate alusoskuste omandamine koostegevuse ja matkimise tasandil: kuulamine, vaatlemine, matkimine, tegutsemine näidise järgi, võrdlemine, rühmitamine, adekvaatne reageerimine korraldustele, osalemine dialoogis, produktiivse tegevuse tulemusele orienteerumine, tegevusse lülitumine ning ühelt tegevuselt teisele ümberlülitumine, oma välimuse ja
S. Freud ja biheivioristid; Freud – teadvus juhib moraalset kohanemist; Oidipuse/Elektra kompleksi lahendamine; Superego koosneb kahest komponendist: südametunnistus (5-6.a) ja ego ideaal Mõistuse tasand, lähtub reaalsuseprintsiibist, impulsside kontroll arvestades Superego reeglitega. biheiviorism – modelleerimine ja kinnitamine; kinnitus ja karistamine; vaatluslik õppimine – (7-8.a) internaliseerimine. Verbaliseerib normi: abstraktsioon korduvast tegevusest. 3. Moraalsus on ratsionaalne arusaamine sots.õiglusest – kognitiiv-käitumuslik perspektiiv Immanuel Kant – inimest suunab nii egoistlik kui ka heatahtlik soov; J.Piaget (1932) „The moral judgement of child“ - Moraalne realism e sunnimoraal e heteronoomne moraal 5-6.a Reeglid on absoluutsed ja muutumatud; on sunnitud neid järgima
uuesti, mida klient sulle ütles, leia sõnumi sisu osa, leia oma parafraasile hea algus, mis sobiks hästi ka kliendi sensoorsete väljendustega, tõlgi kliendi poolt öeldu oma keelde, verbaliseeri see parafraasina kliendile. 6.3. Peegeldamine kliendi tunnete või tema sõnumi afektiivse osa kordamine. Teate saaja aeg-ajalt verbaliseerib rääkija emotsioone. Emotsionaalne empaatia ( näitamine , et oleme samal lainel, seega aru saanud, mida in tuuneb). Nt mulle näib, et sa oled vihane? sa oled kurb; kas ma mõistan õigesti, et see olukord solvas sind? jms Kuula nii verbaalset kui mitteverbaalset kommunikatsiooni, kasuta kliendist erinevaid sõnu; kasuta sama intensiivsusega sõnu.
Näiteks: kui ma õigesti aru sain, siis sa ütlesid, et...; Sa ütlesid, et .....; See tähendab siis, et .... jms ·ütle iseendale uuesti, midaklient sinule ütles, ·leia sõnumi sisu osa ·leia oma parafraasile hea algus, mis sobiks hästi ka kliendi sensoorsete väljendustega ·tõlgi kliendi poolt öeldu oma keelde ·verbaliseeri see parafraasina kliendile Peegeldamine on kliendi tunnete või tema sõnumi afektiivse osa kordamine. Teate saaja aeg-ajalt verbaliseerib rääkija emotsioone. See ei ole kerge, sest loomupärasem on meile reageerida teise tunnetele emotsioonide pinnal (tegelikult on ka see üks peegeldamise vorme-näitame, et oleme samal lainel, seega aru saanud, mida teine tunneb). Näiteks: mulle näib, et sa oled vihane?; sa oled kurb; kas ma mõistan õigesti, et see olukord solvas sind? Jms. ·kuula nii verbaalset kui mitteverbaalset kommunikatsiooni ·kasuta kliendist erinevaid sõnu
eeskuju järgi. Emakeele seisukohalt: mõista ja koostada lihtlauseid (vähemalt baaslauseid) ja osaleda dialoogis, omandada elementaarsed lugemis- ja kirjutamisoskused (aabitsaperiood ja aabitsajärgne periood). Peamine õpitegevuse vorm on praktiline harjutamine (koos didaktilise mänguga), rohkesti kasutatakse esemelist ja kujundilist näitlikkust. Kõik uued õpitoimingud vajavad materialiseerimist. Õpitoimingute tulemuse verbaliseerib kas pedagoog või õpilane pedagoogi abiga (laps lõpetab lause, mõnikord vastab küsimusele). Vestlusega vahelduvalt rakendatakse kooskõnet (korratakse koos). Ш õppeaastaks (või selle ajal) ilmneb abiõppelaste psüühika märgatav muutus. Juhtivaks muutub mälu, areneb kaemuslik-kujundiline mõtlemine. Laps hakkab, kuigi vähesel määral, kasutama kõnet oma tegevust reguleerivas funktsioonis (annab näiteks iseendale korralduse “Hakka kirjutama”)
- Näiteks: kui ma õigesti aru sain, siis sa ütlesid, et...; Sa ütlesid, et .....; See tähendab siis, et .... jms - ütle iseendale uuesti, mida partner sinule ütles, - leia sõnumi sisu osa - leia oma parafraasile hea algus, mis sobiks hästi ka partneri sensoorsete väljendustega - tõlgi partneri poolt öeldu oma keelde - verbaliseeri see parafraasina partnerile. 3. Peegeldamine - partneri tunnete või tema sõnumi afektiivse osa kordamine. Teate saaja aeg-ajalt verbaliseerib rääkija emotsioone. Emotsionaalne empaatia (üks peegeldamise vorme - näitame, et oleme samal lainel, seega aru saanud, mida teine tunneb). Näiteks: mulle näib, et sa oled vihane?; sa oled kurb; kas ma mõistan õigesti, et see olukord solvas sind? jms. - kuula nii verbaalset kui mitteverbaalset kommunikatsiooni - kasuta partnerist erinevaid sõnu - kasuta sama intensiivsusega sõnu Samas selle funktsioon ka täpsustamine- kas me oleme õigesti aru saanud partnerist? 4
tõsidust küllaldaselt hinnata. Oma tegevuse verbaalse reguleerimise-planeerimise eelduseks on võime tegutseda teise isiku keeleliste instruktsioonide järgi ning samuti oskus oma tegevust verbaliseerida, s.t. kommenteerida tegevuse käigus ja kirjeldada pärast seda. Seega kõne reguleeriva-planeeriva funktsiooni puudulikkuse korral on mingi oskuse omandamise etapid järgmised: Õppimine kaastegevuse ja/või imiteerimise teel (toimingut verbaliseerib pedagoog). Praktiline harjutamine, kasutades näitvahendeid, skeeme, sümboleid, näidist jne. Sellele kaasneb pidev kinnistamine õige-vale põhimõttel. Verbaliseerimine jaotub pedagoogi ja lapse vahel. Praktiline harjutamine, kus tegevust ja tulemust püütakse verbaliseerida. Selleks kasutatakse küsimusi, valiklauseid, lünklauseid jne. Kõne reguleeriva-planeeriva funktsiooni allfunktsioonid: Abi taotlemine.
1-3 kombinatsiooni siis TEGEVUSE VERBAALNE VAHENDAMINE *Varem omandatud tegevuse kõrvalt ajendamine : otsene korraldus, viitamine objektile/tegevusele, tulemusele hindamine õige/vale põhjal. Siin on oluline, et ütled ,mis oli õigest ka!! Et Mis läks korda ja suunata, mis veel on vaja muuta/juurde panna jne. *õpilase tegevuse verbaliseerimin: kommenteerib pedagoog, verbaliseerimine ,,jaotub" õpilisase/õpetaja vahel; verbaliseerib õpilane ise. Et lõpuks see muutub sisekõneks. *oma tegevuse planeerimine/reguleerimine: planeerimine:, kontroll (hinnang). Väliskonesisekõne. Probleemid: õpsi ütluse või kirjaliku teksti (instriktsiooni) keeleline keerukus, sisuline arusaadavus (teadmised). Ärgitama peaks last kommenteeirma oma tegevust, et ta hakkaks kõvast mõtlema, siis tasapisi muutub see sisekõneks. NÄIDe: osatoimingute materialiseerimine: 1) häälikujärje märkimine 2) häälikute rühma märkimine
annaabi.ee 
