Lapsele jutustati kangelastest-rüütlitest, kelle sarnaseks pidi poiss saama ja kellest eeskuju võtma. Koos usuõpetusega sisendati talle rüütliau, vapruse, ülluse, halastuse ja tagasihoidlikkuse põhimõtteid. 10 aastaselt saadeti poiss kodust ära, mõne silmapaistva ja tunnustatud rüütli juurde, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paažina teenides. Seal õpetati talle häid kombeid ja head käitumist seltskonnas.Paažidena jätkusid poiste igapäevased treeningud- vehklesid, ratsutasid, ujusid, jooksid, võitlesid üksteisega. Nad olid tegelikult oma isanda teenrid- paažid puhastasid ta relvi ja riideid, neid õpetati turvisemundrit isandale selgaajama, pidid tallis hobuseid puhastama ja tundma lahingus vajalikke võtteid. Tuli aeg ja isand nimetask nad oma relvakanjdateks. See oli pidulik sündmus, sellest teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming ja turniir. Vanemad
Ta oli ka väga kaval ja elava kujutlusvõimega, võttes aluseks selle kui kiirelt ta kohandus erinevate olukordadega ja need endale kasulikuks muutis. „Ta oli pikk ning lahja, ta suured silmad olid täis rõõmu ning ta nimetas end Toomas Nipernaadiks. (Gailit 1967:39) „ Ta oli pikk ja kuivetanud, nägu oli põlenud ja soonine, suur kõver nina oli ees kui põiki kirves. Ta käis nagu harakas edealt hüpates ja kareldes, pikad käed vehklesid kui lipud tuules. (Gailit 1967:77) 3.Nad olid kergendatud, sest nende ema, Liis Nõgikikkas, oli tuntud kui karmi käega naine, kes oma poegi karmilt kasvatas ja toimekalt talutöid korraldas. Samas valdas neid ka kerge paanika, sest nad ei osanud ilma emata enam midagi peale hakata – oli ju ema nende eest tavaliselt kõik ära teinud. Nad ei tahtnud keegi võtta üle ema kohta. 4. Ta valetas neile mitme asja kohta. Alguses rääkis, et on kauge sugulane ja tahab aidata neil
paažidega koos ka peremehe pojad. Nägu öeldud, püüdsid poisid näidata, et nad on kord väärt rüütlikssaamist: nad võitlesid üksteisega, et näidata end nii füüsiliselt kui ka moraalselt parimast küljest. Kahtlemata ei jäänud tegemata ka tavaliste poiste tembud ja mängimata mängud, kuid poiste tegevuse üle oli siiske pidev kontroll. Peaasi – rüütliks saamise soov oli tohutu kasvatav ja distsiplineeriv stiimul. Paažidena jätkusid poiste igapäevaste treeninngud. Nad vehklesid, ratsutasid, ujusid, jooksid, võitlesid üksteisega. Tavaliselt tehti seda kogenud sõjamehe-õpetja valve all. Ka oli paažidel lossi igapäevaelus üpris palju tööd. Nad olid tegelikult oma isanda teenrid. Peale isanda isiklike ruumide ja tema riietuse olid poiste hoole all ka tema hobused. Paažid pidid tallis hobuseid puhastama, oskama neid kiiresti saduldada, tundma kõiki lahingus vajalikke võtteid. Nad pidid õppima hobuseid ratsatama, raskes turvises pikki maid jooksma, oda
Seega 7 oli 10 aastane poisike nüüd praktiliselt üksi ja ise enda eest väljas. Isanda lossis teenis reeglina korraga mitmeid paaze, mõned vanemad, mõned nooremad. Sellega tekkis kohe konkurents aga samas oli poistel kergem üsna karmi praktilist õpetust läbida, olid nad ju enam-vähem üheealised ja parimad sõbrad ja mängukaaslased leiti just sellest seltskonnast. Paazidena jätkusid poiste igapäevased treeningud. Nad vehklesid, ratsutasid, ujusid, jooksid, võitlesid üksteisega. Paazidel oli ka lossi igapäevaelus küllalt palju tööd. Nad olid tegelikult oma isanda teenrid. Hiljem sageli ülbed ja upsakad, haiglaselt tundlikud oma seisusliku uhkuse suhtes, ei pidanud rüütlid paaziaega kunagi alandavaks teenriajaks. See teenimine oli tänuavaldus isandale, peremehele, õpetajale. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Loomulikult ootas iga poiss kannatamatult järgmisesse astmesse tõstmist
naistele kingib, on ehk ilusaimad nende elus. Aga tema jääb ikkagi alatiseks oma õiget kohta otsima. Toomas Nipernaadi Karakteristika Toomas Nipernaadi oli pikka kasvu, ta kuivetunud nägu oli põlenud ja sooniline. Nina oli tal suur ja kõver. Kaelas rippus tal kannel, rind oli eest lahti ja must kaabu oli visatud kuklasse. Ja ikka kaasnes tema minekuga vile. Tema kõnd meenutas kõrvalvaatajale haraka edevat hüplemist ja karglemist ning tema pikad käed vehklesid kui lipud tuules. Igas tema kõnes oli terake luiskamist, mis aga ei teeni omakasu, vaid avab inimeste soovide ja unistuse maailma. Ta püüab päästa inimesed nende igapäevaraamidest, äratada nad unest ja panna nad vaatama teise pilguga maailma. Aga samas, avades silmi, avab ta südameid. Paljud neiud, keda ta kohtab, armuvad temasse. Aga et mitte ise jääda oma saatuse vangi, võtab Toomas Nipernaadi kandle, surub pähe kaabu ja läheb. Läheb sinna, kuhu jalad viivad, kuhu päike igal
Valeria. Alles mõni kuu tagasi oli Valeria hüljatud oma mehe poolt. Teda peeti ka kombelõdvaks naiseks. Kummalgi pool Valeriat istusid Aelvius Medullius ja Marcus Decius Caedicius. Viimane raiskas poole oma päevast maitsvate roogade nautimisele ja teise poole pühendas ta mõtteile õhtusest söömaajast. Nende juurde tuli hiljem ka Quintus Hortensius, kes oli kuulus oma kõneosavuse ja näitlemisoskuste poolest. Seni kui pealtvaatajad ootasid konsulite ja Sulla saabumist, vehklesid areenil gladiaatoriõpilased triod, võideldes kiiduväärse õhinaga järeletehtud nuiade ja puust mõõkadega, kuid ilma endale kahju tegemata. Kui amfiteatrisse astus Gnaeus Pompeius, kostus üle teatri üldine käteplagin ja hüüded tema auks. Pärast teda ilmusid konsulid oppidumi rõdule ning kõik pealtvaatajad tõusid, avaldades sellega austust kõrgeima võimu vastu. Sellega lõpetasid õpilased vehklemise ning gladiaatorid ootasid Lucius Cornelius
Kõik olid tulnud Suurde Tsirkusesse vaatama gladiaatorite võitlust. Suur Tsirkus on määratu suur majesteetlik ehitis, mille pikkus oli 2180 ja laius 988 rooma jalga ja mis mahutas üle 120 000 pealtvaataja. Enam kui sada tuhat kodanikku ootas rooma rahva armastatuimat vaatemängu gladiaatorite võitlust. Amfiteatris sõi lihtrahvas kaasatootud toitu. Seni kuni pealtvaatajad ootasid konsulite ja Sulla saabumist, kes oli korraldanud roomlaste jaoks tänase lõbustuse, vehklesid areenil gladiaatorõpilased. Kui konsulid saabusid, tõusid kõik püsti, lõppes õpilaste veretu võitlus ning jäädi ootama Lucius Cornelius Sullat, kes oli Rooma ülemvalitseja. Sulla saabus Triumfiväravatest sisse ning konsulid andsid signaali etenduse alustamiseks, ja gladiaatorid, arvult sada meest, väljusid kongidest, rivistusid kolonni ning hakkasid ümber areeni sammuma. Seejärel läksid nad kongidesse tagasi.
Aga nähtavasti ajasid mehe selgemad silmad vaimule hirmu peale, sest ta tahtis ülepeakaela põgeneda, kuid takerdus ei tea miks silmapilguks haampalgi serva taha ning nõnda oligi ta järgmisel hetkel härra Slopasevi peos, kes katkestas poolel sõnal oma kõne suurimast ja geniaalsemast kirjanikust ja möirgas otse lõvihäälega: ,,A...a! O...o! Mis see on?" Ja enne kui ükski jõudis sõnagi seletuseks lausuda, oli see väike valge papist vaimuke, kelle ihuliikmed vehklesid ainult niitide abil, mis seisid otsapidi Lible käes, puruks kistud ja klassile näkku paisatud. Ainult irvitav molu jäi veel oma niidi otsa kõlkuma. Seega oli siis kogu ettevõte paljastatud ja nagu võidurõõmsalt karjus Slopasev: ,,Tean! See oled sina, Piilu! Sinu käed on laua all!" Nende sõnadega kargas ta oma raske kehaga kateedrilt, et minna Piilut püüdma. See oligi silmapilk, kus see õige sünnipäevavaimustus valla pääses. Sest kogu laudadeesine ja ka nende
annaabi.ee 
