Parmupill ja rahvakannel Pärja Õun 12kl Tapa Gümnaasium Parmupill • 1 maailma vanimaid muusikainstrumente • Pärit Aasiast • Vanim Eestimaalt leitud parmupill pärit 13.saj. • Valmistatud raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Mängimine • Heli tekitajaks on pilli materjali jäikus. • Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma • Suuõõne suuruse muutmisel muutuvad ka helikõrgused Väike kannel • Peamiselt ühest puust õõnestatud • harilikult kuustest, harvemini männist, pärnast, kasest • Kaetud õhukese kõlalauaga • trapetsikujuline ja väheste keeltega
Slaid 2 Parmupill ka suu-, moka-, noka-, konnapill) • 1 maailma vanimaid muusikainstrumente Hiinast leiti joonis, mis kujutab 4 saj eKr muusikut, kes mängib parmupilli taolist muusikariista. • Pärit Aasiast, Eestisse jõudis ilmselt sakslaste vahendusel. • Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13.saj. algusest.Laiemalt levis parmupill Põhje- ja Lääne- Eestis 19.sajandil. • Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Algupäraselt valmistati parmupilli ka bambusest, luust või metallist. • Tänapäeval saab seda õppida pärimusmuusika õppelaagrites ning kõrgkoolis. Slaid 3PP mängimine Parmupillis on heli tekitajaks pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma.
Parmupill Tutvus tus · Parmupill (ing.k. Jew's harp või Jaws harp, vene k. vargan ) on laialt levinud muusikainstrument, valmistatud puust, luust, bambusest või metallist. · Parmupill on üks idiofone, mis tekitab heli keele näppimise teel. Samas võib teda nimetada ka aerofoniks, kuna heli tekib tänu võnkuma pandud õhusambale. · Meile kõige tuttavam parupill koosneb raud või vaskraamist, millel on altpoolt (,,pära") võtmepära kuju, ülal aga asetsevad lahtised rööbitised otsad (,,aisad"), nende vahel on õhuke teraskeel kinnitatud ainult üht otsa pidi pära külge.Selle lahtine ots on veidi painutatud(,,nokk"), et oleks parem seda sõrmega näppida. Parmupilli ehitus Ajalugu · Vanimad viited parmupillile pärinevad 4saj e.Kr. Leiud olid üksikud, hajali ja suurte ajavahedega.
Parmupill Ka rm e n P uid a k T utvus tus · Parmupill (ing.k. Jew's harp või Jaws harp, vene k. vargan ) on laialt levinud muusikainstrument, valmistatud puust, luust, bambusest või metallist. · Parmupill on üks idiofone, mis tekitab heli keele näppimise teel. Samas võib teda nimetada ka aerofoniks, kuna heli tekib tänu võnkuma pandud õhusambale. · Meile kõige tuttavam parupill koosneb raud või vaskraamist, millel on altpoolt (,,pära") võtmepära kuju, ülal aga asetsevad lahtised rööbitised otsad (,,aisad"), nende vahel on õhuke teraskeel kinnitatud ainult üht otsa pidi pära külge.Selle lahtine ots on veidi painutatud(,,nokk"), et oleks parem seda sõrmega näppida. Parmupilli ehitus Ajalugu · Vanimad viited parmupillile pärinevad 4saj e.Kr. Leiud olid üksikud, hajali ja suurte ajavahedega.
teaduslikes väljaannetes kinnistunud sisuliselt ebatäpne nimetus jew's harp. Eestis on parmupillil olnud samuti mitmeid nimetusi. Üldkasutatav on olnud parmupill, kuid Kihnus on see näiteks tänini konnapill. Tuntud on veel suupill, moka- või huulepill, nokapill, haruldasemad on kärsapill ja pöupill, samuti suukannel. Parmupillis on heli tekitajaks pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Kes on rohkem parmupilli mänginud, on kindlasti tähele pannud, et pärast mängimist on veidi teistsugune tunne. Tuleb see rütmistatud hingamisest, mis tekitab kerget eufooriat; võimsatest vibratsioonidest, mis mõjutavad aju alfa-, beta- ja gammalaineid, juhtides mängijat ülemisse, keskmisse või alumisse ilma;
Heliraud - metallvõru või triangel, mida löödi metallkepikesega. pingipill heli saadi tuhaga üle raputatud puupuitalust, otsast lõhestatud kepiga hõõrudes ja koputades umba ehk jauram - vibukujuline instrument, mille külge on kinnitatud metall litrid. Takti löömisel vastu põrandat litrid kõlisevad. Puuben ühelt poolt kaetud nahaga, venemaise päritoluga trumm. Parmupill - Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõne suuruse muutmisel muutub ka helikõrgus. Ilmselt tulnud sakslaste kaudu. Vanim Eestist leitud parmupill pärineb 13. saj. Laiemalt levis parmupill Põhja- ja Lääne-Eestis 19. sajandil. Rahvamuusika Tegurid, mis kujundavad traditsiooni on: järjepidevus, mis ühendab olevikku minevikuga;
Need valmistati vastavalt viljakõrrest või pilliroost. Neile lõigati peale keeleke, mis võnkudes andis heli. Need pillid võimaldasid mängida üsna keerulisi viise. Roopillist on välja arenenud eesti kõige tuntum puhkpill - torupill. Parmupill Parmupill ei kuulu otseselt löökpillide hulka, kuid tema tööpõhimõte sarnaneb löökpillide tööpõhimõttele, kus heli tekitajaks on pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Heli tekitamisel on teatav sarnasus ka lõõtsaga, sest mõlema pilli puhul aitab heli tekitada keelekesele suunatud õhuvool (parmupilli puhul mängija puhutud õhuvool). Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõne suuruse muutmisel muutuvad ka helikõrgused. Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest
Parmupill (suu-, moka-, noka-, konnapill ) on laialt levinud muusikainstrument, valmistatud puust, luust või metallist. Eesti parmupill koosneb üldjuhul raudraamist, millel on altpoolt võtmepära kuju, ülal aga asetsevad lahtised rööbitised otsad , mille vahel on õhuke teraskeel, mis on kinnitatud ühte otsapidi pära külge. Selle lahtine ots on veidi painutatud, et seda oleks parem sõrmega näppida. Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Mängija võtab raami kitsa osa huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõnt avardades või kitsendades tõstetakse esile üht või teist ülemheli. Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest. Sarvepill Trompeti tüüpi puhkpillid on igasugused sarved ja pasunad. Karjasarvi ja -pasunaid puhuti
Selle külge on kinnitatud metall-litrid. Takti löömisel vastu põrandat litrid kõlisevad. Vähesel määral on kasutatud ka trumme. Näiteks Setomaal oli kasutusel väike ühelt poolt nahaga kaetud trumm ehk puuben, mis on venemaise päritoluga. Parmupill ei kuulu otseselt löökpillide hulka, kuid tema tööpõhimõte sarnaneb löökpillide tööpõhimõttele, kus heli tekitajaks on pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Heli tekitamisel on teatav sarnasus ka lõõtsaga, sest mõlema pilli puhul aitab heli tekitada keelekesele suunatud õhuvool (parmupilli puhul mängija puhutud õhuvool). Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõne suuruse muutmisel muutuvad ka helikõrgused. Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest
Viimasega kraabitakse tuhaga üleriputatud puitalust (pingil istudes hõõruti kepiga kasetohuga kaetud õnarust). Pingipilli mängiti enamasti naljapillina teiste pillide saateks või pulmaorkestris. Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest. Laiemalt levis parmupill Põhja- ja Lääne-Eestis 19. sajandil. Parmupill (konnapill, huulepill, kärsapill, suukannel) koosneb raud- või vaskraamist, millel on altpoolt võtmepära kuju, ülal aga lahtised otsad. Nende vahel on õhuke teraskeel, mis on kinnitatud pära külge ainult üht otsa pidi. Lahtine ots on veidi painutatud, et seda oleks sõrmega parem näppida. Mängija võtab raami kitsa osa huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Helikõrgus sõltub suuõõne avardamisest või kitsendamisest. Seda pilli mängiti pulmades, kõrtsitubades ja laadaplatsil enamasti soolopillina. Parmupill on
Käristi koosneb käepidemega hambulisest võllist ja selle ümber pöörlevast puuraamist, mille sees olev puulaast vastu hambaid puutudes käriseb. Käristiga hirmutati loomi (hunte). Kilk (ristik) on õõnestatud puutükk, mille õõnde kinnitatakse pingule keeratud nööri abil pilbas. Pilpa ühele otsale sõrmedega lüües klõbiseb teine vastu pilli põhja. Kilk on üks laste lemmikpille. Parmupill (konnapill, huulepill, kärsapill, suukannel) koosneb raud- või vaskraamist, millel on altpoolt võtmepära kuju, ülal aga lahtised otsad. Nende vahel on õhuke teraskeel, mis on kinnitatud pära külge ainult üht otsa pidi. Lahtine ots on veidi painutatud, et seda oleks sõrmega parem näppida. Mängija võtab raami kitsa osa huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Helikõrgus sõltub suuõõne avardamisest või kitsendamisest. Seda pilli mängiti pulmades, kõrtsitubades ja laadaplatsil enamasti soolopillina. 10.5. Membranofonid
annaabi.ee 
