Särkide kaunistused olid 19. sajandi esimesel poolel punase lõngaga tikitud või sisse kootud. 19. sajandi lõpul lisandus sellele sissekootud taimornament. Setu naiste uhkuseks olid rohked ja mitmekesised hõbeehted. Need moodustasid kogu varanduse. Sõlg saavutas erakordsed mõõtmed. Lisandusid hõbekeed. Kogu ehtekomplekt kaalus 2-6 kg. Mehe ülikonna põhiosad olid särk, püksid ja vöö. Särk sarnanes vene mehe särgiga, sel oli väike püstkrae ning selle alläär, varrukasuud ja püstkrae servad olid kaunisatud punasest maagelõngast koekirjaga. Särki kandsid mehed vöötatult pükste peal. Abielumeestel oli vöö sõlm paremal, poissmeestel vasakul pool. Püksid olid linasest või takusest riidest, 19. sajandi esimesel poolel valged, teisel poolel enamasti kas sinise-valge- või sinise-valge- punasetriibulised. 19. sajandi esimesel poolel kandsid setu mehed Haanja meistrite valmistatud viltkübaraid, hiljem poekaubana moodi tulnud pealt laieneva rummuga kaape
(erepunane puuvillriie), sits, satään, värviline kasmiir. Naisterõivad erinesid piirkonniti peamiselt detailide ja lisandite paigutuse poolest. Põhiline erinevus oli see, et põhjapiirkondade naised kandsid enamasti pihtseelikut, lõuna pool eelistati vaipseelikut. Naiste igapäevarõivaste hulka kuulusid seelikule lisaks särk, põll, rinnaesine põlleke. Naiste särk oli meeste omaga sarnaselt avara lõike ja pikkade varrukatega. Valge särgi rinnaesine, õlapealsed, alläär ja varrukasuud olid kaunistatud punase tikandiga. Kusjuures põhjapiirkondade naiste särgi alläär oli ornamendiga kaunistatud hoopis rikkalikumalt kui lõunapiirkondade naiste oma. Kõige rikkalikumalt oli mõlema piirkonna naistel ilustatud põll. Linasest riidest valgeid särke ja põllesid kandsid põhjapoolsed naised niisiis pihtseelikuga. Lõuna pool kanti nagu öeldud rohkem vaipseelikut: villasest kangast valmistatud ning vöösse töödeldud rõivaeset, millel mõnikord
32. Kaelakaare töötlemine pidepaelaga. 33. Proovis täpsustatud aluskrae järgi lõigatakse pealiskrae. Pealiskrae detail dubleeritakse. 34. Riputustripi valmistamine (lõigatakse voodrist). 35. Krae töötlemine (aluskrae ja pealiskrae ühendamine, krae ühendamine kaelakaarele, krae poolte ühendamine järelpistetega). 36. Varruka voodri juurdelõikus vasaku varruka järgi. 37. Kontrollitakse varrukakaare sobivust käeaugukaarele. 38. Põhimaterjalist varrukasuud tugevdatakse liimiriidega. 39. Varruka eesmise- ja küünarnuki õmbluse traageldamine ja õmblemine. Küünarnuki õmbluse õmblusvarud pressitakse varrukapukil lahku veidi kaarjalt. 40. Varrukasuu pöördeosa traageldatakse tagasi ja pressitakse. 41. Varruka voodri töötlemine (ühendatakse varruka voodri eesmine- ja küünarnuki õmblus ning triigitakse lahku). 42. Varruka vooder asetatakse varruka sisse. Moodustatakse voodrist vabadusevolt varrukasuus.
mehe särki hakatud nimetama ka rattaga ameks. Mehed kinnitasid särgi rinnalõhiku paari vitssõlega. Meestel olid pikad linasest või villasest riidest püksid, köidetava värvelkinnisega. Püksid köideti põlve alt säärepaelaga, nii et sääreosa moodustas koti. Vöörihma küljes rippus väike nahktasku. Nii naisel kui mehel oli must villane pikk-kuub (vammus). Naiste vammustele pandi pruun või hall krae, meeste omadele sinine. Jõukamate meeste vammuste hõlmaääred ja varrukasuud vooderdati punase kangaribaga. Karksi ja Halliste sukad kooti hästi peenest valgest villasest lõngast. Kiri asetses neil kitsa joonekesena pahkluust veidi kõrgemal. Sukk ulatus põlve alla. Mehed tõmbasid pükste peale mustad (või valged) poolsukad. Nii neidudel, naistel kui ka meestel olid jalanõudeks pastlad. Pastelde materjaliks kasutati 19. sajandil rohkem parkimata nahka, mis aga kuivaga muutusid kõvaks ja neid pidi enne jalga panekut leotama. Pargitud
teatama töölõigu juhatajale. 3.9. Kui töötajal tuleb töötada tõsteseadmetega, peab tal olema vastav kvalifikatsioon ja teda tuleb juhendada vastava ohutusjuhendi järgi. 3.10. Suruõhutööriistade ja elektrikäsimasinatega töötamiseks juhendatakse töötajat vastavate juhendite järgi. 6 4. ENNE TÖÖD 4.1. Korrastada töö- ja eririietus, nööpida või siduda kinni varrukasuud, hoolitseda selle eest, et riided kuskilt ei ripneks. 4.2. Korrastada töökoht, eemaldada kõik üleliigne, mis võiks töö ajal segada. Vältida töökohal mittevajalike esemete kuhjumist. 4.3. Kontrollida ja valmistada ette tööpink ja seadmed. 4.4. Töökoha valgustus peab vastama sanitaartehnilistele nõudmistele, kontrollida valgustuse korrasolekut. 4.5. Kontrollida käivitusseadmete korrasolekut (vinnaklülitid, käivitus-nupud). 4.6
õlalapid on tikkpistes linase niidiga peale õmmeldud. Vanematel särkidel oli kitsas 3,3 cm laiune kahekordne püstkrae, hilisematel laiem mahamurtav krae, selle esiküljed on kaunistatud sämppistes. Krae mõlemas otsas on nööpauk, kust sõltuse abil kinnitatase särk kurgu alt. Laiade varrukate värvlid hoiti koos punutud nööride või niidist nööbiga. Varruka laienduseks on kaenla alla õmmeldud nelinurksed kaenlalapid. Varrukasuud on kurrutatud, värvlid kaunistatud sõlmtagidega. Särk kinnitub kurgu alt sõltusega, madalamal kantakse sõlge. 3 Seelik 19. sajandi alguses leidus veel üksikuid ühevärvilise kitsa seeliku kandjaid. Samal ajal levisid kaharad pikitriibulised vabalt langevad voltidega seelikud. Riie kooti linase lõime ja villase
või nööridega pastlaid ja jalarätte. Naisterõivad erinesid piirkonniti peamiselt detailide ja lisandite paigu- tuse poolest. Põhiline erinevus oli see, et põhjapiirkondade naised kandsid enamasti pihtseelikut, lõuna pool eelistati vaipseelikut. Naiste igapäevarõivaste hulka kuulusid seelikule lisaks särk, põll, rinnaesine põlleke. Naiste särk oli meeste omaga sarnaselt avara lõike ja pikkade varrukatega. Valge särgi rinnaesine, õlapealsed, alläär ja varrukasuud olid kaunistatud punase tikandiga. Kusjuures põhjapiirkondade naiste särgi alläär oli ornamendiga kaunistatud hoopis rikkalikumalt kui lõunapiirkondade naiste oma. Kõige rikkalikumalt oli mõlema piirkonna naistel ilustatud põll. Linasest riidest valgeid särke ja põllesid kandsid põhjapoolsed naised niisiis pihtseelikuga. Lõuna pool kanti – nagu öeldud – rohkem vaipseelikut: villasest kangast valmistatud
Uhkematel pükstel olid allääred kaunistatud laia kroogitud või volditud rüüsiga ja rikkalike pitsidega. Pikemad sukapaelad seoti külgedel rosetiks. Püksid algasid puusalt, esi- ja seljaosa olid ühesugused, mõlemal oli nööbitav kinnis ja neid kanti mõlemat pidi. Särk oli peenest linasest riidest ja rikkalikult kroogitud. Kaelus kroogiti parajaks paela abil. Avarad särgivarrukad seoti küünarnuki ja randme kohalt paeltega ja kaunistati lehvidega. Särgil oli lahtkrae. Krae ja varrukasuud olid pitsidega 8 kaunistatud. Ühe särgi kaunistamiseks võis kuluda kuni 80 küünart pitsi. Kui parukad muutusid suuremaks (juuksed pikemaks), muutus lahtkrae tagant kitsamaks, selle nurgad eest pikemaks ja nurgad murti 5-6 cm laiuselt kahekordseks. Hiljem kui parukad muutusid väga suureks muutus krae täiesti mõttetuks ja selle asemele tuli kaelaside ehk kravatt, mille otsad kaunistati pitsidega.
töötaja viivitamatult võtma tarvitusele abinõud ohutuse kindlustamiseks ning juhtunust teatama töölõigu juhatajale. 12. Kui töötajal tuleb töötada tõsteseadmetega, peab tal olema vastav kvalifikatsioon ja teda tuleb juhendada vastava ohutusjuhendi järgi. 12. Suruõhutööriistade ja elektrikäsimasinatega töötamiseks juhendatakse töötajat vastavate juhendite järgi. 2. ENNE TÖÖD 2.1. Korrastada töörõivad, nöörida või siduda kinni varrukasuud, kinnitada rippuvad rõivaosad, panna juuksed peakatte alla. 2.2. Koristada töökohalt kõik mittevajalik ja tööd segav. 2.3. Kontrollida giljotiinkääride korrasolekut: - kas liikuvate ja pöörlevate osade kaitsed on omal kohal ja kinnitatud; - kas maandusjuhe on terve ja kindlalt kinnitatud; - kas töökoha valgustus on piisav ja valgustid õigesti paigutatud (pimestamise ja peegeldamise võimalus); - tõsteseadmete korrasolekut (kui nad käesoleva töö tegemiseks vajalikuks osutuvad);
valmistatud kalevist. Külma ilmaga kanti parknahast pükse riidest pükste peal ning kinnitati need sääriste külge. Kolta- ja koolasaamid kasutasid pükste külge kinnitatud pikemaid nahksaapaid (jiere),mis on tõenäoliselt samojeedi päritolu ja mis moodustasid omalaadsed saabaspüksid. Kangast õmmeldud püksid olid varem valgest või hallist, hilisemal ajal sinisest või mustast kalevist. Põhjapõdra säärenahast valmistati ka kindad, mille sisse peideti kasuka varrukasuud. Kinnaste sees kanti enamasti samuti heinu, harvem kootud kindaid. Uusasukatelt võeti juba varakult üle lammaste ja kitsede pidamine, mis võimaldas kasutada villa. Villasest lõngast kooti käpikuid, punuti ja kooti mitmevärvilisi paelu ja vöid. Kootud kindaid on saamidele tuntud juba aastasadu. Neid kanti kaasas ka suvel, siis olid nad vöö vahel, kaunistatud randmepool allapoole. Oma lammaste villast saadud paksust lõngast kooti ka sukad-sokid, mis meestel ulatusid poole
annaabi.ee 
