Vaderiks saamist loetakse auasjaks. Mida rohkem varrulapsi ja mida enam inimene neist hoolib, seda paremat saatust ta enesele teenib. teisalt, kes keeldub vaderiks tulemast, seda ootab väga halb saatus. Vaderiks kutsutakse. Võib ka ise pakkuda end, kuid viimane sõna jääb isale. vadereid on kolm, viis, seitse või üheksa. Vähimal juhul on poisslapsel kaks isa ja üks emavader, piigal vastupidi. Vaderid võivad varrudel kusta vaid kivi peale. Kindlasti mitte maa peale. Emavaderil ei tohi seljas olla seelik ja pluus, vaid kleit. Vaderid ei tohi varrudel ega hiljem omavahel tülitseda. Varruööl ei tohi vaderid suguelu elada. Vaderid ei tohi end purju juua ega kõrtsi minna kohe peale varrusid. 6 Inimeste kombed Vanemal ajal ristiti laps enamasti juba järgmisel pühapäeval pärast sündimist. Vaderid
peavad lugu oma esivanemate kommetest. Kahjuks ei vasta tegelikkus soovidele. Juhtivad ühiskonnategelased on pööranud tähelepanu küll sellele, kui tähtis on olla hooliv, siiras ja omalaadne, kuid üha suuremat osatähtsust saavutavad vurled. Minevikus, kui oma rahvust teadvustanud eestlasi samastati veel talupoegadega, oldi matsid. Koos kõneldi aatelistel teemadel ja peeti isamaaliseid kõnesid. Nõnda käitusid ka mehed Antsu varrudel "Tões ja õiguses", kuigi Pearu nendega ei ühinenud. Ehkki haridus polnud rahaliste võimaluste piiratuse tõttu laialdaselt kättesaadav, hinnati rahvuslikul ärkamisajal ning peale seda kodumaad, tõde ja headust ning ei soovitud kuuluda peenemasse klassi teeskluse abil. Nüüdisajal on paljude eestlaste põhimõtteks justkui "Panem et circenes!" - "Leiba ja tsirkust!", kuid erinevalt Vana-Rooma lihtrahvast lahutatakse meelt kollase ajakirjanduse, labaste telemängude ja kõmusaadetega
valmisviisi poolest. Pulmas söödi rohkest suitsusinki, küpsetatud ja keedetud liha, sülti, tanguvorsti, lihasuppi klimpidega, kala, kartuleid, kapsaid, kohupiima jm. Magustoiduks on üldiselt tehtud õllesuppi. Suure rahvahulga toitmine nõudis palju toiduained, kuna pulmi peeti mitte vähem kui kolm päeva. Seepärast oli üldiseks tavaks, et iga pulmaline tõi kaas nn. pulmakoti, mis sisaldas leiba, sepikut, suitsusinki, kala, karbiga võid, kohupiima, sõira jm. Varrudel ja matustel olid üldiselt samad toidud nagu pulmadeski, puudusid ainult kindlad lõputoidud. Loomulikult sisaldab raamat veel hulga retsepte vanadest aegadest. Kuid selline oleks siis lühiülevaade antud raamatust. Ning ma loodan, et leidsite ka midagi huvitavat enda jaoks nendest vanade aegade toitumiskommetest. Iga tahes mina sain nii mõndagi huvitavat siit teada. 3 4
Ka leiva söömise aeg on oluline õhtu poole ei tohi tervet leiba lauale tuua, muidu kaob leivatulu (leivaõnn). Usuti ka, et kes pudruga leiba sööb, viiakse Siberisse. Leiba ei tohtinud syya noa otsast, seetõttu kasvavat lapsel suur, kiuslik ja kuri syda. Kylla minnes ei tohtinud viia tervet leiba, ikka otsast väike tykike endale lõigata muidu lähevad teisel aastal rukkid hukka või viiakse leivaõnn kodust ära. Leival on oluline osa ka tavandis. Pulmalaual, veimevakas, varrudel ning mitmetel pyhadel on leib olnud aukohal ja hoidnud koduõnne. Leiva jätk, elu jätk Meie esivanemad võisid enne talude päriseksostmist 19. sajandil puhtast rukkileivast yksnes unistada. Enne seda andsid mõisad maarahvale maad napilt hinges pysimiseks. Sellegi eest tuli tasuda ebainimlikult raske orjatööga. Nälg oli tavaline saatja ning leivast, mis oli sageli ainus toit, sõltus sageli sõna otseses mõttes ellujäämine. Nii segati varem leivataignasse aganaid ning
Juhuluule. Ajapikku sugenes kirikulaulu kõrvale eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse nn juhuluulest. Sellekohane harrastus hakkas levima Eestis peamiselt Tallinnas ja Tartus 17. saj esimesel poolel. Luuleharrastus muutus salongilikuks moeasjaks. Eeskujuks seati Saksamaal levinud omapäratsev barokne luule. Seda püüti viljeleda eri keeltes: saksa, rootsi, ladina, kreeka, heebrea ja ka eesti keeles. Idee oli uudne ja huvitav: nii hakkasidki pidustustel, pulmades, varrudel aga ka matustel kõlama eestikeelsed värsid. Paraku ei jõudnud need pärisrahva kuuldekaugusesse. 1630. aastate keskel muutus pulmalau l- epitalaamionid härrasrahva pidusaalides ja trükisõnaski moeasjaks. Pulmalaulu populaarsust ärgitas kohaliku trükikoja tegevuse algus, aga ka tuntud saksa luuletaja Paul Flemingi (1609-1640) Tallinnas viibimine. Tema ümber koondusid kohalikud luuleharrastajad, moodustades poeesiahuviliste nn lemburiseltsi. R. Brocmann (1609-1647) P. Flemingi sõber
tassisid naabripoistele saepuru ja laastusid, Üks õhtu jäid nad Marile vahele ning pidid kogu loo ära rääkima. Kuna tüdrukud olid poistelt kuulnud, et nende ema pole tegelikult Mari, pidi Mari neile sellest rääkima. Tüdrukud vedasid edasi ning poisid ehitasid sellest endale kindlused ja pidasid sõda. Salakivid põllul. XXVII Ants sündis . Mari ja Andrese vestlus kumb on tähtsam ehitada, kas karjalaut või aidad. Tulemas on Antsu vaarud ning lapsed peavad tööd tegema. Varrudel on palju külalisi, seekord ka terve naabripere. Pearu kempleb rätsepa ees ja viskab tema tehtud riided talle tagasi ning käib ringi püksteta. Eitedele ei meeldi see. XXVIII Sel talvel oli Vargamäel õnnetu. Kassiarust sai kõik alguse. Lapsed hakkasid surema, neil jäi alles ainult väike Maali. Järjest läks haigus edasi ka teistesse taludesse. Puutumata jäi esialgu veel Mäe ja Aaseme, kuid ka sinna jõudis haigus. Andresel ja Maril surid Juku, Kata ja Anni.
dateeritud 2800.a.e.Kr. Söödi ka odratangudest valmistatud putru polentat. Hiljem õpiti valmistama odraviskit. Eestlaste vana aja kombestikus oli odral aukoht. Jõuludeks keedeti odratanguputru, tehti verivorsti , pruuliti odraõlut ning küpsetati "ennustuskakku" - näärist. Kevadpühadeks keedeti odratangudest urvaputru, mihklipäevaks aga suppi odraklimpidega. Pulmad ei möödunud tanguvorstita, õllesupita ning odrakohvita, katsikul käidi kruubipudruga ning varrudel odraleiva e. varrukakuga. Õlut on eestlased pruulinud paikkonniti ja väga erinevatel viisidel. Eesti koduse õlletegemise algus ulatub I aastatuhandesse. Kõige meisterlikkumateks õllepruulijateks peetakse tänaseni Lääne-Eesti saarestiku õllemeistreid. 6 3.1.3. Rukis Tuhandete aastate eest kasvas Edela-Aasias looduslikult rukis
rühma või ühisuse kuulumist kinnitav ülesanne. Pidusöök, mis seisis kõrvuti selliste õiguslik- rituaalsete toimingutega nagu vanne ning kingituste ja pantvangide vahetamine, võeti kui rahu tagatist või panti. Pidusöögid olid keskajal tähtsaimaid ühiskondliku lävimise vorme, neil oli oluline koht üldises suhtlussüsteemis. Keskajal andsid just peod kindla rütmi tervele aastale, tegelikult kogu inimese elule. Niisugustel kokkutulekutel, varrudel ja teiste võõraste puhul võidi igasugu haruldasi jutte kuulda niihästi junkrutel kui ka sulastel. Olenemata sellest, millise sündmuse puhul oli ühine sööming- jooming korraldatud, kehtis alati põhimõte, mis seadis peremehe kõige esimeseks ja tähtsaimaks kohustuseks külaliste seisukohase kostitamise, see külalislahkuse seadus oli vankumatu. Külaliste võõrustamist tuli võtta väga tõsiselt, sest peo õnnestumisest olenes ühiskondlik arvamus korraldajast
mõneks päevaks ligunema. Nõrgunud terad pandi rehetoa põrandale laiali idusid ajama ning kuivatati pärast parsil. Kuivad linnased jahvatati käsikivil või veskis vastavalt vajadusele jämedaks jahuks. 19. sajandil hakati õllehautist ahjus valmis küpsetama. Saartel ja Läänemaal joodi ka värsket, vaevalt käärima hakanud õlut ning viidi seda naabritelegi maitsta. Õllel oli vanasti külaühiskonnaelus tähtis koht. Õlut joodi nt koormiste tasumise päeval, pulmades, varrudel, harvem matustel, aga kindlasti jõuludeks. [] Tingimata kuulus õlu esivanemate hingede, viljakuse- , kodu- ja veehaldjatele toodud ohvriandide hulka. Lõuna-Eestis nimetati ohvriõlut kahjaks. Loomade edendamise heaks joodi karjakahja, põlluviljakuse soodustamiseks rukki- ehk rüäkahja. Kahja joomisel kallati haldjatele mõeldud osa maha. Setud tõid õlut ohvriks viljakushaldjale Pekole, vändralased
Eeskujuks seati Saksamaal levinud omapäratsev barokne luule. Seda püüti viljelda eri keeltes: saksa, rootsi, ladina, kreeka, heebrea ja ka eesti keeles. Nii et eesti keelgi oli pääsenud sakste pidusaalidesse. Idee oli uudne ja huvitav: kas ei võiks talupoegade ja teenijate kõnet lõbu pärast riimida ja eesti keele kõla värsimõõtude mängus perekondlikel sündmustel esitada. Nii hakkasidki pidustustel, pulmades, varrudel, aga ka matustel – mitmesugustel juhtudel – kõlama eestikeelsed värsid. Siit nimigi – juhuluuletused. Paraku ei ulatunud need „sakste“ pidusaalidest kaugemale ega jõudnud pärisrahva kuuldekaugusesse. 30 Omaette temaatilise osa moodustavad pulmalaulud ehk epitalaamionid (kr epithalamios), mis olid tuntud juba Vana-Kreekas ja -Roomas. Seal oli kombeks noorpaari magamistoa akna
annaabi.ee 
