Iseloomulik on veel kanarbikumee veidi mõrkjas või kibekas maitse. Ühelt hektarilt kanarbikuväljalt võib saada kuni 200 kilo mett. Kanarbik paistab algul väga leplik taim olevat: kasvab ta ju halbades tingimustes, kus vaid vähesed taimed peale tema hakkama saavad. Tegelikult on see pilt siiski petlik. Kanarbik lihtsalt on selline, et ta vajabki rohket kõrvetavat päikest. Ta on sellega harjunud ja suudab sellistes kohtades teisi taimi välja tõrjuda. Samas võib varjulisemas kohas kanarbik teistele taimedele alla jääda ja hukkuda. Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Selline on näiteks männimetsade alune, kus lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse liig või vähesus ei ole aga kanarbikule kõige tähtsamad. Nii näiteks
Gioconda." Pilt on maalitud aastatel 1503-1519.a. Hetkel asub see pilt Pariisis, Louvre'i kunstimuuseumis.Väidetavalt on just see maailma kõige kuulsaima maal. Tegu on kujutavakunstiga, portreega. Portree loob vaatajale rahulikud tunded, Mona Lisa on maalil kui pühak, keda vaadates võivad mõnele tekkida kehasse soojad ja rahulikud tunded. Kompositsiooni loovad elemendid: Pildi fookus asetseb maali esiplaanil ehk Mona Lisal. Valgus asub rohkem töö tagaplaanil, Mona Lisa on varjulisemas kohas, kuid siiski mitte täielikus varjus. Töö on maalitud tumedates toonides. Teos on üldiselt külmades toonides, domineerivad tööl jahe kollane ja külm sinine. Jooned on selged, kontuurid tugevad, maal on maalitud pehmete pintslitõmmetega, aga väga täpselt. Vormid on mahulised ja pigem ümarad. Maali tekstuur on sile, kohati tuhm ja õrnalt läikiv. Töö on vertikaalne ja kaheplaanilise kompositsiooniga.
Märgala pinnamood on tasane. Matsalu märgalakoosluste tekkimise ja säilimise oluliseks eelsuseks on olnud ulatuslike ja kestvate üleujutuste esinemine Kasari jõe alamjooksul, väga lauge reljeefiga orundis ja deltad. 2. Abiootiliste tegurite iseloomustus a) Valgus Kanarbik vajab rohkelt kõrvetavat päikest. Kanarbik on sellega harjunud ja suudab sellistes kohtades teisi taimi välja tõrjuda. Samas võib varjulisemas kohas kanarbik teistele taimedele alla jääda ja hukkuda. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Nii näiteks kasvab ta ülikuivadel nõmmedel, kuid ka päris rabades. Konnad on aga öise eluviisiga, seega võib neid kõige sagedamini kohata õhtuvidevikus. Jaheda ilmaga ning kuumadel selgetel päevadel varjuvad konnad põõsastesse, kivide alla ning mujale päikese eest varjatud rõsketesse kohtadesse. b) Ultraviolett kiirgus
kanarbikumee veidi mõrkjas või kibekas maitse. Ühelt hektarilt kanarbikuväljalt võib saada kuni 200 kilo mett. Kanarbik paistab algul väga leplik taim olevat: kasvab ta ju nadides tingimustes, kus vaid vähesed taimed peale tema hakkama saavad. Tegelikult on see pilt siiski petlik. Kanarbik lihtsalt on selline, et ta vajabki rohket kõrvetavat päikest. Ta on sellega harjunud ja suudab sellistes kohtades teisi taimi välja tõrjuda. Samas võib varjulisemas kohas kanarbik teistele taimedele alla jääda ja hukkuda. Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Selline on näiteks männimetsade alune, kus lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse liig või vähesus ei ole aga kanarbikule kõige tähtsamad. Nii näiteks kasvab ta ülikuivadel nõmmedel, kuid ka päris
cm maapinnast. Nii sügavalt mutt oma kuhilaid eemale loopida ei jõua ja seetõttu peabki loom üleliigse mulla, mis käikude kaevamisel tekkib pinnasele kergitama, sedasi tekivadki mutimulla hunnikud. Selliseid sügavaid käike teeb mutt ka kõnniteede alla ja jalgradade alla, seda eriti siis, kui teel on tugipostid või sillake. Pesakond elutseb tavaliselt kusagil puujuurte läheduses, maa-aluse vundamendi lähedal või kusagil varjulisemas kohas. Pesa on kaetud tavaliselt puulehtede, rohu, pehmete juurte vms. ja on kaevatud looma poolt tavaliselt umbes 30-60 cm sügavusest kuni isegi vahel 1,5-2 m. sügaviseni. Tavaliselt on looma pesa läheduses ka kaks ümarat kaevatud galeriid: üks on samal kõrgusel kui pesakond ning kaitseb pesa asukohta ühelt poolt, teine aga on ehitatud kõrgemale, kui pesake, kuid samale kaugusele pesast kui esimene galerii st. esimene ja teine
kokkupuudet sellega vältida. Täpilise mürkputke meelispaikadeks on prahipaigad, elamute ümbrused, teeservad aga ka mererannikud, lamminiidud ja metsaservad. Taim kasvab 60- 150cm kõrguseks ja täpilise mürkputke vars on seest õõnes. Lehed on kolmnurksed ja sageli kokkukasvanud, allapoole kaldu. Lehed on kaheli-või kolmelisulgjad ja hallikasrohelist värvi. Õied on valged ning levitavad ebameeldivad lehka. Need taimed, mis on kasvanud varjulisemas kohas, on üldjoontes mürgisemad kui need, mis on kasvanud otsese päikesevalguse käes. Kuivatamisel taime mürgisus väheneb. Mürgisus võib lõppeda halvatuse, hingamishäirete ja surmaga hingamislihaste halvatuse tagajärjel. Kõige mürgisem on juur, mida sageli aetakse segamini mädarõika või pastinaagiga. Taimemahlal on tuimestav toime. Täpilisel surmaputkel on väga huvitav ajalugu. Antiik-Kreekas kasutati surmaputke kurjategijate surmamiseks. Kuni 20. Sajandini
Thymus sp liivatee (mitmed liigid ja sordid) L Trillium sp kolmiklill (mitmed liigid) Waldsteinia ternata siberi valdsteinia V Veronica spicata kassisaba Vitaliana primuliflora kollane mägikann L - taluvad leeliselist mullasegu (sobivad istutada paekividele lähedale) V - on nõus kasvama varjulisemas kohas K - eelistavad eriti kuiva kasvukohta (kivipragudes) Alpiaeda sobivad ka mitmesugused kääbuskasvulised okaspuud ja lehtpõõsad. Eriti ilusad on igihaljad puud ja põõsad: · hiina kadakas ja selle sordid · hariliku kadakas ja selle sordid · sabiina kadakas ja selle sordid · virgiinia kadakas · hariliku kuuse sordid · mägimänd ja selle sordid · harilik jugapuu ja selle sordid · kanada tsuuga · hariliku elupuu sordid KIVIKTAIMLA EHITUSE SKEEMID: HOOLDAMINE:
f 2011 -pööris-rebashein (A. paniculatus) Eelistavab keskmise viljakusega huumusrikast niisket mulda ja tuulevaikset päikeselist kasvukohta. Sobib murupindade kaunistamiseks, kasvab ka varjulisemas kohas. Sobib aktsenttaimeks sügisel värvuvad rohelised lehed punaseks. Joonis 40. Pööris-rebashein (http://gruntopis.w.interia.pl/am.pygmyt1.jpg) Riitsinus (Ricinus communis ) Tavaline riitsinus kasvab kõige paremini ja on dekoratiivsem päikesepaistelistes, soojades ja niisketes kohtades. Ei kannata öökülmasid ega pikemaid külmasid ilmasid! Eelistab sügavaid, kobestatud, kultiveeritud pindasid. Sobib viljakas must muld
Iseloomulik on veel kanarbikumee veidi mõrkjas või kibekas maitse. Ühelt hektarilt kanarbikuväljalt võib saada kuni 200 kilo mett. Kanarbik paistab algul väga leplik taim olevat: kasvab ta ju nadides tingimustes, kus vaid vähesed taimed peale tema hakkama saavad. Tegelikult on see pilt siiski petlik. Kanarbik lihtsalt on selline, et ta vajabki rohket kõrvetavat päikest. Ta on sellega harjunud ja suudab sellistes kohtades teisi taimi välja tõrjuda. Samas võib varjulisemas kohas kanarbik teistele taimedele alla jääda ja hukkuda. Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed, millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Selline on näiteks männimetsade alune, kus lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse liig või vähesus ei ole aga kanarbikule kõige tähtsamad. Nii näiteks kasvab ta ülikuivadel nõmmedel,
söövad ära vaid sarmale sisu ja jätavad kapsalehe alles. Rahvuskööki kuulub ka mamagliga, mis on suhteliselt maitsetu maisijahukäkk. Magustoidulaual on tunda Türgi mõju: baccavale meenutab just sealseid puuviljasiirupist maiustusi. Sööminguid kroonib hea odav Rumeenia vein. Rumeenlased armastavad karastusjooke, võib juhtuda, et apelsinimahla tellides serveeritakse Fantat. Lõunamaisus lööb välja ka ellusuhtumises: lõuna ajal peetakse siestat mehed istuvad siis mõnes varjulisemas kohas ja laual käib ringi teeklaas palinkaga. Kodus tehtud märjuke on kahtlemata kõige popim jook, peale palinka juuakse tsuikat (vahe selles, et tsuikat tehakse õuntest, palinkat ploomidest) ja tuikat (samuti ploomibrändi, kuid pole nii puhas kui palinka). Noored kangemaid jooke ei armasta, põhiliselt juuakse veini. Ka see on kodus tehtud erinevalt siinsest koduveinist väga kuiv ning mullitav. Trahvi makstakse kottides ja kellades
annaabi.ee 
