seas ka kaitstavaid haruldusi: vahelmine lõokannus, karulauk, varju-püsikluste ja mets- aruhein. Paljud haruldased taimeliigid eelistavad kasvada hõredates valgusküllastes metsades, häiludes ja metsaservades. Näitena võib nimetada karvast lipphernest, aas- karukella, püstist hiirehernest ja tumepunast neiuvaipa kuivemate kasvukohatingimuste liikidena ja tuhkpihlakat, mägi-naistepuna, alpi ristikut ja peenelehist hiirehernest parasniisketest kasvukohtadest. Roomav öövilge kasvab varjukates okasmetsades ja karedahambane osi märjema liivapinnasega männikutes. Varjukates metsades, vahel ka puisniitudel esineb maad katvate laikudena kohati ka puudele tõusvat luuderohtu. Viidumäe metsade suurimad neljajalgsed asukad on põder, hirv, metssiga ja metskits. Metsas on tavaliseks väikekiskjaks metsnugis, siin on ka mitmed mäkrade ja rebaste urgude kolooniad. Viidumäe metsades pesitseb rohkelt värvulisi, mitmed rähniliigid
Eluvormide bioloogiline spekter on eluvormide protsentuaalne jaotumus mingis flooras, taimkattevööndis vôi piirkonnas. Näiteks troopikas on suhteliselt palju fanerofüüte, sealhulgas nii puid, epifüüte kui liaane. Tundras valitsevad kamefüüdid, sest praktiliselt alati on maapind kaetud üle 25 cm lumekihiga (selle all on soe!), vegetatsiooniperiood on aga liiga lühike, et igal aastal kulutada jõuvarusid uue rohtse varre moodustamiseks. Mägedes ja ka varjukates laialehistes metsades esineb suhteliselt ohtralt geofüüte need tagavad kevadperioodil kiire stardi viimaks taime õitsemisfaasi. Eluvorme eristatakse ka taimede välisehituse põhjal, nagu puud, põõsad, rohttaimed, veetaimede puhul veesiseste lehtedega või ujulehtedega liigid jne. Evolutsiooniliselt on veetaimed tekkinud maismaataimedest ning rohttaimed kujunenud puukujulistest vormidest (meenutage karboni ajastu metsi, millest tänapäevaks tunneme vaid enamasti rohtseid
Kõige arenenum , mitmekesisem ja laiemalt levinu taimerühm. Katteseemnetaimi eristab teistest kaks tähtsat tunnust: 1) neil on sugulise paljunemise organ õis, ja 2) õiest moodustub vili. Teistest taimedest täiuslikuma ehituse ja kohastumiste tõttu saavad õistaimed kasvada väga erinevates tingimustes : külmas Arktikas, veevaeses kõrbes, palavas troopikas, kõrgmäestikes, toitainetevaestes soodes ja rabades, veekogudes, rohumaadel ja varjukates metsades. 19. Katteseemnetaimede paljunemine. Nende seemned arenevad kaitstult õies emaka sees. Emakas on üllt avatud pudelitaoline emassuguorgan. Õie keskel asuva emaka ümber paiknevad isassuguorganid ehk tolmukad. Emakat ja tolmukaid kaitsevad kroonlehed ja tupplehed. Nii nagu käbid on ka õieosad taimede pikaajalise arengu jooksul kujunenud lehtedest. Õie ülesanne on kindlustada tolmlemine ja seemnete arenemine. Tolmlemine on tolmuterade kandumine
suuremate õitega orhideeliik ja ühtlasi ka Eesti üks suureõielisemaid taimi üldse. Paljuski oma dekoratiivsuse tõttu on liik hävinud mitmetes maades ja nüüdseks kõikjal kaitse all. Kuldkingast on saanud üks looduskaitse sümboleid paljudes Euroopa maades. Nimi "kuldking" pärineb rohkem kirjandusest. Rahva seas on see kaunis taim rohkem tuntud "käokingana". Seda ehk seepärast, et kuldking kasvab varjukates metsades, kus kukuvad ka käod. Nimi "käoking" on aga juba antud ühele teisele taimele. Nii jäigi meie kõige suurema õiega orhideele nimeks kuldking. Ja ilmselt on kaunis kuldking temasugusele iludusele ka igati vääriline nimi. Ladina keeleski tähendab tema nimi "jumalanna Aphrodite kingakest". Kuldkinga nimi kajastab selle taime õie välimust, sest ainult lehtede järgi on kuldkinga veidi raskem ära tunda
Kaspar Mälgand lõuad tema kõigis kolmes peas hakkasid vahutama. Vahust tekkiski esimene taim. Ladinakeeles sai ta nimeks Aconitum, sest see juhtus Akonai linna lähedal. 4 Kaspar Mälgand Lehitu pisikäpp Lehitu pisikäpp on meie looduslikest orhideedest üks haruldasemaid. Nii on ta võetud kõige rangema kaitse alla. Kohata võib teda eelkõige Ida-Eestis Alutaguse varjukates tihedates ja niisketes kuusikutes, kus kasvab ka haaba ja leppa. Kuid teadaolevates kasvukohtadeski ei leia botaanikud teda igakord üles. Nii võib mõni lehitu pisikäpa kasvukoht teadmatuse tõttu hävida. Lehitu pisikäpp võib ennast aastaid maapeal mitte näidata, siis aga ilmub välja endisest kasvukohast mitu meetrit eemal. Selline salapärasus ja ka sünge märjavõitu kasvukoht teevad pisikäpast müstilise taime. Kõige
Külmakindel, tundlik hiliskülmade suhtes. Noorelt varjutaluv, hiljem valgusnõudlik. Eelistab viljakaid huumusrikkaid muldi. Harilik laanesõnajalg (Matteuccia struthiopteris) Sugukond: naistesõnajalalised (Woodsiaceae) Mitmeaastane kuni 1,5m kõrgune Kõige sagedam dekoratiivtaim eostaim. sõnajalalistest. Pehmed ja suvehaljad lehed asetsevad korrapärase lehtrina. Eosed valmivad juulist septembrini. Viljakas muld. Kasvavad varjukates kohtades jõgede ja ojade kallastel ning metsades. Harilik kanarbik (Calluna vulgaris) Sugukond: kanarbikulised (Ericaceae) Mitmeaastane igihaljas 1060cm Kasutatakse söödana, ravim ja kõrgune kääbuspõõsas. meetaimena. Eluiga kuni 22 aastat. Väga väikesed lehed. Õitseb juuli lõpust septembri alguseni. Õied on lillakad ja väga nektaririkkad. Viljad valmivad septembris. Valguslembene. Vajab kuiva happelist mulda.
Looduskaitsealuste liikide nimistus on 34 taimeliiki, neist 19 käpalist. Allikate pehmeil kaldail kasvavad soo-neiuvaibad, vööthuul-sõrmkäpad, kuradikäpad jt. Kaunist kuldkinga esineb kaitsealal paiguti ohtralt. Esindatud on kogu Eestis haruldased, ainult soodes kasvavad ainulehine sookäpp ja kõdu-koralljuur. Käoraamatuid, laialehiseid neiuvaipu, roomavaid öövilkeid ja ööviiuleid võib nautida matkaraja läheduses. Igirohelise ungrukollaga võib kohtuda siin-seal varjukates metsades. Maikuus muutuvad veekogude kaldad lillaks kui õitseb suure õiega lodukannike. Endla Loodsukaitseala kodulehekülg [http://www.endlakaitseala.ee/?id=630] 05.10.10 10 Asustus Arheoloogide leiud kinnitavad, et kalastajate peatuspaik oli Endla järve ääres juba enam kui 4000 aastat tagasi. Siinses loodusmaastikus on alati vähe inimesi elanud, suurte sõdade aegu on soosaartel varju otsitud ja leitud. Endla soostikus kulgeb
tumedad punakaspruunid "paelad". Kuldkinga juures torkavad silma veel suured kollakasrohelised lehed, millel on sügavasti sissevajutatud kaarjad rood. Erinevates murretes on kinga nimeks kas pätt, kott või pastel. Enamik kuldkinga nimesid kajastavadki just õie välimust ning neis sisaldub sõna "king" erinevates varjundites. Nimi "kuldking" pärineb rohkem kirjandusest. Rahva seas on see kaunis taim rohkem tuntud "käokingana". Seda ehk seepärast, et kuldking kasvab varjukates metsades, kus kukuvad ka käod. Nimi "käoking" on aga juba antud ühele teisele taimele. Nii jäigi meie kõige suurema õiega orhideele nimeks kuldking. Ja ilmselt on kaunis kuldking temasugusele iludusele ka igati vääriline nimi. Ladina keeleski tähendab tema nimi "jumalanna Aphrodite kingakest". Sellel "kingal" on aga ka oma tähtis ülesanne. Nimelt osaleb ta tolmeldamisel. Erksavärvilise õie või nõrga lõhna peale lendavad kuldkinga juurde paljud putukad. Nad
haruldusi: vahelmine lõokannus, karulauk, varju-püsikluste ja mets-aruhein. Paljud haruldased taimeliigid eelistavad kasvada hõredates valgusküllastes metsades, häiludes ja metsaservades. Näitena võib nimetada karvast lipphernest, aas-karukella, püstist hiirehernest ja tumepunast neiuvaipa kuivemate kasvukohatingimuste liikidena ja tuhkpihlakat, mägi-naistepuna, alpi ristikut ja peenelehist hiirehernest parasniisketest kasvukohtadest. Roomav öövilge kasvab varjukates okasmetsades ja karedahambane osi märjema liivapinnasega männikutes. Varjukates metsades, vahel ka puisniitudel esineb maad katvate laikudena kohati ka puudele tõusvat luuderohtu. Sutru nõlva alusest allikasoost leiti 1933. aastal uus endeemne taimeliik (Saarson, 1934), mis sai endale nimeks saaremaa robirohi (Rhinanthus osiliensis). Väga harva leidub ka mustjat sepsikat (Schoenus nigricans ). Allikasood on tuntud taimeharulduste poolest, siin kasvab alpi
Lehed kuni 1 cm laiused, lehe pealmise pinna roodudel on hõredalt pikki karvu näha, lehed pehmed, longus. Õisik püstine 4-10 cm pikkune, hõre (5-10 pähikuga), pähikud 1-3 cm pikad. Õitseb juunis, juulis, kahjurite rüüste tõttu jõuab vähe viljuda. Eestis tavaline. LONGUS HELMIKAS - Melica nutans , nime tõlkimisel saame Melica 13. sajandist pärinev sorgo nimi ja nutans rippuv, longus. Sugukond kõrrelised. Kasvukoht: longus helmikas kasvab varjukates leht- ja segametsades ja on Eestis tavaline. See mitmeaastane taim moodustab hõredaid kogumikke ja on rohkete mitteõitsevate võsudega. Kõrs on 30-70 cm kõrge, lehed 3-5 mm laiad. Pööris kuni 10 cm pikk, väga peente harudega, longus tipuga. Pähikud 6-8 mm pikad, 1-2 õiega, ühekülgselt rippuvad, lillakad. Tipmine õis on steriilne. Õitseb mais ja juunis. LAMBA-ARUHEIN Nimi: Festuca ovina, tõlkimisel saame, festuca rohukõrs, ovina lamba
Eestis kasvab 6 liiki kollalisi - kattekold, karukold, harilik sookold, mets-vareskold, nõmm-vareskold ja harilik ungrukold. Neist 4 liiki on kaitstavad taimeliigid. Paljud kollad on aeglase kasvuga, mõne liigi eosed idanevad alles 3-8 aasta pärast ja taim saab paljunemisvõimeliseks alles 6-15 aasta möödu-misel. Seetõttu on koldade kogumine keelatud. Selaginellilised. Sellesse sugukonda kuulub vaid üks ligi 750 liigiga perekond. Enamik selaginellidest kasvab varjukates troopikametsades ja vaid vähesed Euraasia ja Põhja-Ameerika mägedes. Eestis esineb vaid 1 liik - hästi väike ja sammalt meenutav koldjas selaginell, mida võib kohata lubjarikastes allikalistes madalsoodes. Osjalised. Osjaliste sugukonda kuulub üks 15 liigiga perekond. Osjad on levinud kogu maakeral, enamik siiski põhja-poolkeral. Neist kasvab Eestis 10 liiki. Kõige sagedamine võib kohata põldosja ja aasosja. Maokeelelised
annaabi.ee 
