osadesse. Meie lehtpuudest on ses mõttes erilised lepad, mis käituvad lämmastiku suhtes pillavamalt ning langetavad lehed lämmastikurikkaina, rikastades sel viisil oma kasvukohtade muldi. Puidus on lämmastikusisaldus suurem sügisel ja talvel ning see väheneb kasvuperioodi kestel. Umbes viiendik tarbitud lämmastikust deponeeritakse valmivates viljades. Lehtpuupuistud kasutavad vegetatsiooniperioodi jooksul 30..60 kg lämmastikku hektari kohta, millest osa tagastatakse mulda varisega. Ligikaudu kolmandik lämmastikust on seotud puude maa-alustes osades [9]. 1.4 Hingamine. Hingamise käigus kasutavad taimed varem sünteesitud glükoosi, mis lagundatakse hapniku toimel anorgaanilisteks ühenditeks: veeks ning süsinikdioksiidiks. Protsessi käigus vabaneb energia. Selles aeroobse lagundamise ahelas on umbes kakskümmend vaheprodukti, mis tekivad eri ensüümide katalüüsitavates reaktsioonides. Ühe grammi glükoosi lagundamiseks
Meie lehtpuudest on ses mõttes erilised lepad, mis käituvad lämmastiku suhtes pillavamalt ning langetavad lehed lämmastikurohketena, rikastades selliselt oma kasvukohtade muldi. Puidus on lämmastikusisaldus suurem sügisel ja talvel ning see väheneb kasvuperioodi jooksul. Umbes viiendik tarbitud lämmastikust deponeeritakse valmivates viljades. Lehtpuistud kasutavad vegetatsiooniperioodi jooksul 30- 60 kg lämmastikku hektari kohta, millest osa tagatakse mulda varisega. Ligikaudu kolmandik lämmastikust on seotud puude juurtes. 3.2.4. Puittaimede hingamine Hingamise käigus kasutavad taimed eelnevalt sünteesitud glükoosi, mis lagundatakse hapniku toimel anorgaanilisteks ühenditeks – veeks ja süsinikdioksiidiks, protsessi käigus vabaneb energia. Selles aeroobse lagunemise ahelas on u kakskümmend vaheprodukti, mis tekivad eri ensüümide katalüüsitavates reaktsioonides. Saadud
hulk sedavõrd suureks (kuivendatud siirdesoomännikus langeb 50 a. jooksul 1 hektarile umbes 125...150 tonni absoluutkuiva puistuvarist), et see muudab oluliselt turba kõige pealmise kihi koostist. Domineerima hakkab hästi lagunenud puuturvas. Kuna kuivendatud soometsades paikneb põhiline osa puude juurestikust kõige pealmises, 10...20 cm turbakihis, võib kujuneda pikaaegse kuivendamise tulemusena selline ainete ringkäik, kus mets oma varisega moodustab ise endale toitekeskkonna. Temperatuurirezhiimi muutumine. Soode kuivendamine põhjustab olulisi muutusi maapinnalähedase õhu- ja mullakihi temperatuurireiimis. kuivendatud soos on maapinnalähedases õhukihis miinimumtemperatuurid madalamad ja öökülmad vegetatsiooniperioodil tugevamad ja sagedasemad kui kuivendamata soos. Selle põhjuseks on asjaolu, et kuivendamise tulemusena niiskuse vähenemine turbas põhjustab ka turba soojusjuhtivuse vähenemise
520 kg/m³. Harilikul männil on suur dekoratiivne tähtsus. Ta on oluline ilu puu liivmuldadega parkides ning USA-s ja Kanadas kasvatatakse teda küllaltki palju jõulupuude istandikes. Samuti on ta oluline õhu puhastaja. Männid koguvad õhust tolmu ja eraldavad fütontsiide, mis on antibakteriaalse toimega. Tähtis on hariliku männi võime kasvada pioneerliigina liivastel ja kivistel muldadel, kus ta oma varisega (kuivanud ja maha kukkunud okkad, oksad ja käbid) parandab pinnase kvaliteeti. Teda kultiveeritakse laialdaselt puidu saamiseks, looduslike tuuletõkete moodustamiseks, steppides ja liivastel aladel erosiooni peatamiseks. Populaarsest puust on aretatud palju kultivare. Mände pole soovitatav istutada suurtesse linnadesse ja tööstuspiirkondadesse, sest nende saastetaluvus on keskmine. 2.9 Harilik mänd Eestis Vana, vigastusi trotsiv mänd Aude külas (59° 9 47 N, 24° 15 12 E)
Pikaajalise kuivendamise ja puurindes toimunud muutuste tagajärjel muutub varise koosseis. Turbasammalde osatähtsus kujuneb tühiseks ning põhiosa moodustab puurindest pärinev varis. Koos sellega muutub ka turbalasundi kõige pealmise kihi koostis, milles turbasammalde asemel hakkab domineerima puurindest pärinev materjal - hakkab moodustuma hästi lagunenud puuturvas. Pikaajalise kuivendamise tulemusena võib kujuneda selline ainete ringkäik, kus mets oma varisega moodustab ise endale toitekeskkonna. 6. Soode kasutamine 6.1. Kasutamise võimalused Soode kasutamine: turba varumine metsa kasvatamine põllumjanduslik kasutamine marjakasvatus jahindus ja korilus puhkus ja turism teaduslik uurimistöö Soodega seotud huvigrupid: turba varujad ja kasutajad metsakasvatajad põllumehed
Variseks nimetatakse enamasti puistu eluea jooksul maapinnale langevat materjali. Varis koosneb peamiselt lehtedest (okastest), okstest, õite osadest, viljadest (käbidest) ja kooretükkidest. Osa sellest materjalist jääb maapinnale, osa aga segavad loomad mulla mineraalosaga. Peamiselt mikroorganismide (seened, bakterid) elutegevuse tagajärjel hakkab varis lagunema ja moodustub kõdu, millest tekib huumus. Puud ammutavad oma juurtega mineraalaineid sügavatest mullakihtidest. Varisega satuvad need ained mullapinnale ja ülemistese mullakihtidesse. Nii rikastab mets ülemisi mullakihte toitainetega, millest osa kasutab ära taimestik, osa uhutakse aga sademeteveega uuesti alumistesse mullakihtidesse. Olenevalt puistu koosseisust, juurdekasvust ja vanusest langeb igal aastal metsaalusele maapinnale 2...7 t/ha orgaanilist ainet - varist. Teatud osa orgaanilisest ainest satub mulda mullavarisena- juurte, eriti peente juurte hukkumisel. Varis kujutab
toiteelementidest jõuab mulda tagasi (juurde). Rohkesti varist võivad toota ka alusmets ja -taimestik. Varise hulk oleneb ka ilmastikutingimustest ja puistu koosseisust: põuastel aastatel on varist vähem ja segapuistutes on varist tavaliselt rohkem kui puhtpuistutes. Et põhiline osa mineraalainetest asub lehtedes ning peentes okstes ja juurtes, siis langeb puistu eluea jooksul koos varisega mulda tagasi 86...90% mullast hangitud lämmastikust ja 83...89% tuhaelementidest. Kõdu hulk maapinnal oleneb ühelt poolt varise hulgast, mis langeb maapinnale ja teiselt poolt varise lagunemise tingimustest. Kui igal aastal variseb maapinnale 3 t/ha varist ja kõdu kogus on 30 t/ha, siis näitab see, et kõduna on talletunud 10 aasta varis. Puistus, kus kõdu lagunemiseks on tingimused halvad, on kõdu hulk suurem
puudust ära tunda. Sageli aga on haljasala halva välimuse põhjuseks muud probleemid, mis väga tihti on seotud kasvupinnase füüsikaliste omadustega: õhustamatus, tihenemine, halb vee- ja soojusrežiim jms. Kui füüsikalised omadused vastavad nõuetele, siis kujuneb toiteelementide osas tavaliselt välja looduslik tasakaal: kasvupinnasesse satub loodusest toitaineid sama palju kui taimed neid ära kasutavad. Toitained satuvad pinnasesse kas muruniitmetega, varisega ning ka juurtega, mis osaliselt uuenevad ning osaliselt lagunevad. 2 Kui siiski on vaja väetada, on piisavaks lämmastikukoguseks tavaliselt 0,5 kg 100 m istutusala kohta. Lämmastikukogust tuleks mõnevõrra suurendada, kui eeloleval vegetatsiooniperioodil on kavas puittaimede tugev noorenduslõikus. Arvestada tuleb sedagi, et mõõdukuse piires püsiv väetamine soodustab mükoriisa arengut.
kasvukohatingimustele sobivaima liigi asumine vastavale kasvukohale ja sobivaima koosluse (kliimakskoosluse) väljakujunemine. Selliselt kujunevat tasakaalu võib rikkuda eeskätt inimtegevus (uuendusraied, kahjutuli jne.). Puuliikide vaheldumine mõjutab tugevasti mullatekkeprotsesse. Kuusk tekitab toorhuumust ja põhjustab muldade leetumist, mis viib kokkuvõttes mullaviljakuse alla. Lehtpuud seevastu aitavad kiiresti kõduneva varisega mullaviljakust taastada, luues soodsad tingimused ka kuuskede kasvuks tulevikus. Metsakasvataja seisukohalt tuleb hinnata puuliikide vaheldust alljärgnevalt: a) kuidas mõjutab puuliikide vaheldus mullaviljakust; b) millised on uue liigi positiivsed küljed võrreldes eelmisega; c) kas kasutatakse optimaalseimalt ära kasvukoha potensiaali väärtusliku puidu tootmiseks; d) kui pikk on puistu väljakasvatamise aeg. Puuliikide vaheldust tuleb metsanduslikult pidada otstarbekaks, kui:
annaabi.ee 
