tunnus-jooned rebane on kaval, hunt ahne ja rumal, karu tugev ja lihtsameelne. Imemuinasjuttudes on sündmustik üles ehitatud mõnele üleloomulikule, imepärasele sündmusele, asjale või olevusele (isejahvatav käsikivi, võlukepike, lohed) Novellilaadsetes muinasjuttudes areneb sündmustik enam-vähem reaalses miljöös (keskkonnas).Üleloomulikkus puudub, kangelased saavutavad edu nupukuse või osavuse abil. Vastasteks pole fantastilised koletised (vanapaganad, nõiad, kääbused), vaid reaalsed tegelased (mõisnik, pastor, kuningas). Esineb ka tehis- ehk kunstmuinasjutte.Sel juhul on nad kirjaniku poolt välja mõeldud ja me teame autorit.Näiteks Kreutzwald ,,Kullaketrajad". Tegelased on alati vastandatud headeks või halbadeks (peretütar ja vaeslaps, talupoeg ja mõisnik, rehepapp ja vanapagan, karjus ja kuningas). Muinasjutu lemmiksituatsiooniks on rõhumise all kannatava tegelase asetamine
jutukogud. · "Õngitsemas" (1946) on jutt kaapüügist, kust algajad kalamehed saaksid omale häid nippe. · "Noorusmaa"(1947) Lugesin jutukogust ,,Metsajärv" lugusid ,,Võu lell", ,,Tonditants", ,,Rahakatel", ,,Tont tare taga", ,,Vana vares", ,,Metsajärv". Leidsin ka see raamat on praegu nii mõnegi kooli kohustuslikus kirjanduses. Neid jutte on põnev lugeda, kuna need on elavad ja kujutatud tõetruult. Põhiline läbiv teema on tondidid, vanapaganad ja varandused. Looduse kirjeldused olid ilusad ja detailsed, mida lugedes tuli tahes-tahtmata ettekujutus silme ette. Väga huvitav oli ka see, et tondijuttude puhul selgitas ta ka tagamaid, millest need nö ,,tühjad jutud" alguse saavad. Võru raamatukogu koduleheküljelt: Tänu Jaan Vahtra, memuaarilisele loomingule saame justkui ajamasinaga inna sajakonna aasta taguse Võrumaa eri nurkadesse, elada koos toonaste inimestega nende elu tänagi tuttavates paikades. Kasutatud kirjandus:
Huntide kartus viitab juttude tegelase sarnasusele kodukäijate ja külmkingadega, keda hundid murravad. Oskar Looritsa väitel tõendab see, et tegemist on erakordsete surnute hingedega, kes hulguvad mööda ilma. Huntide eest põgenev Vanapagan on sellisel juhul ühes pärimuskihis välja vahetanud huntide eest põgeneva kodukäija. Siin võib olla seos germaani mütoloogiaga, kus hunti on nimetatud "Odini koeraks" ja Fenrir-hunt neelab surnute hingi. Paljudes lugudes esinevad vanapaganad mitmuses ja ainult üht silmapaistvamat neist nimetatakse ainsuslikult Vanapaganaks. Nad elavad metsas, soos või koobastes. Neid vanapaganaid võidakse peljata kui eksitajaid, kuid sageli saavad nad külarahvaga hästi läbi. Vanapaganatel käiakse külas (pulmas, ristsetel, katsikutel), vahel imetab mõni taluperenaine Vanapagana last. Vanapagana pidudel on uhke toidulaud, seal ei tohi risti ette lüüa ega ristiusu palveid lugeda, sest muidu muudab peremees toidu sõnnikuks.
rahvaloomingusse, 1866 *Juhan Kunder ''Eesti muinasjutud'', 1885 *E.Peterson-Särgava ''Ennemuistsed jutud lastele'', ''Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest'', 1909 ja 1911 *M.J.Eisen – ''Esivanemate varandus'' 1882 *August Kitzberg ''Piibeleheneitsi'' 1903 *Oskar Luts ''Nukitsamees'' 1920 *Juhan Jaik ''Võrumaa jutud'' 1924– folkloorse taustaga õuduslood, milles fantastilised ja grotesksed maailmad on lahutamatult põimunud. Mütoloogilised olendid: tondid, vanapaganad, kodukäijad, puraskid, puugid, veevaimud, sänid, naksikesed, pärglid ja teised. Niisuguste tegelastega jutte võiv kitsamalt nimetada tondijuttudeks. ''Pombi ja Üdsimärdi nõiad'' 1932, Realism lastekirjanduses *kasutatakse teksti kohta, mis ei sisalda imelist või üleloomulikku elementi *sagedamini on realistliku lastekirjanduse puhul määravam loo paigutamine igapäevaelu konteksti ning argikonfliktide ja-probleemide kujutamine
Venemaa kristianiseerimine 988. aastal, kloostrite rajamine 13. saj. ristisõda läänest 16. saj. Moskoovia misjonid Loode-Venemaal 16.-17. saj. protestantism Läänemere ääres 18. saj. hernhuutlik liikumine 19. saj. ekstaatilised usuliikumised 20. saj. Nõukogude võim 21. saj. valikuline sekulariseerumine Protestantistlikus kultuuriruumis Kas algsete usuvormide assimileerumine (pirunkirkko, hiisi jne). Halvustav tähendus Või algsete usuvormide isoleerumine (hiis, vanapaganad) Kujunenud piir kristliku ja mitte-kristliku vahel Õigeusklikus kultuuriruumis Spetsiifiline sümbioos algsete ja kristlike usuvormide vahel: Rahvapärases usuelus tähtsam piir mitte kristliku ja mitte-kristliku, vaid inimliku ja ambivalentse teispoolsuse (metsikus, surmavald) vahel, kus kristlikud ja paganlikud elemendid võivad asuda mõlemal poolel. Piiride (taas)kehtestamine rituaalides. – näiteks itkemine haual – äratatakse
tondile. Lapsi ei tohi peale päikeseloojangut nimepidi hüüda, muidu vanapagan kuuleb. Ristiusuajal on kuradi kujutelamad kindlasti tunduvalt võimendunud, kuna selle nime alla on kokku sulanud palju erinevaid vaimolendeid. Ristiusuaegset rahvausundid iseloomustab üleüldse demoniseerumine, kuna varem neutraalsena eksisteerinud olendid muutuvad halvaks, neid hakatakse seostama kuradiga ning neid hakatakse nimetama kuradi nimega. Hatajärv on koht, kus elavad vanapaganad ning kus neil on oma perekondki. Seal lähedal metsas olevat kivi, kus on nähtud, et vanapaganad ristivad enda lapsi. Muud negatiivsed olendid Üldnimetus võiks olla varavedaja, kellel on palju erinevaid nimesid Eesti eri piirkondades. Kratt on Lääne- ja Põhja-Eesti sõna. Lõuna-Eestis on puuk see, kes varandusi toob. Põhja- ja Lääne-Eestis ka tulihänd. Järvamaal pisuhänd. Saartel ja läänes vedaja. See on jällegi inimeste poolt tehtud olend mingitest esemetest: pilpad,
pühendatud ning seda pühitseti varasemal ajal kui pooleldi pühapäeva. Loodusnähtused Tüüpilised atripuudid: äike, päike, kuu, vikerkaar, tuuled, lumi, vihm, virmalised, udu. Kuu on võimsam kui päike, sest ta suudab valgustada pimedat ööd, aga päike paistab siis, kui on päev ja nagunii on valge. Alla poole asjad istutatakse vana kuuga. Taevaga on seotud kotkas. ÄIKE - vanapagan – äike kiusab teda; samuti madruseid, nõidasid.. Vanapaganad ja kurjad nõiad peidavad end vette, õõnsasse puusse, tühjade nõude alla, koobastesse; veetuli – äikesetuld ei saa veega kustutada , kustutatakse piimaga, musta kuke/kanaga; must (välk- valge); taevasikk, mökitaja, pikselind; mets-haraklatv, tillid; kivikirved (sees on auk); vikerkaar – piksekaar; muld; kivid (esimese äikesega taod pead vastu kivi – aasta aega pea ei valuta). Äiksest hoidumine: koerad majast välja; vanduda ei tohi; puu all ei tohi seista;
meie koplile. Axis mundi. Pole samas mingi üks kindel koht. Iga pühakoht võib olla ja vastuolu pole. 6) Selle lauluga on seotud merepühkimise rituaal. Munastloomise lugudel üks suur veelahe. Kas suur loomine algab munemisest (deriurgi poolt) või munast väljatulemisest (kas enne oli kana või muna?). Loomislugu Lääne-Aafrikast, dogonite lugu (Mali, Burkina-Faso). Pärit Kirde-Aafrikast ja nende mütoloogia käsitleb ka seda. Ilmselt põgenesid islami eest (Eestis võib-olla metsade vanapaganad need, kes ristimise eest 18. sajandini end varjasid.). Arvatakse, et neil midagi pistmist egiptlastega, nende loomislood sarnased (püha numbrigeomeetria). Arvatavasti ongi sama lugu. Keskne jumal on Amma, kellest sünnib Nommo, kellest sünnivad kaheksa dogonite esivanemat (d. jagavad ennast kaheksasse erinevasse hõimu, millel on erinevad keeled ka). Kaheksa on üldse väga oluline arv. Kaks prantsuse antropoloogi käisid dogoneid uurimas: Marcel Griaule ja Dieterlen. Griaule
Janek Kraavi See pole realistlik romaan, vaid siin on paralleelselt olulised nii realism kui fantastika, kuid domineerib viimane. Kogu romaani maailm on ülesehitatud eesti mütoloogiale, mis on romaani põhi ja sellele põhjale on lisatud realistlik komponent. Romaani iseloomustavad eesti müoloogia madalama astme nähtused vaimud, kratid, külmkingad, libahundid, vanapaganad jne. Kogu krattide mütoloogiline maailm, mis on seotud traditsioonilise rahvakultuuriga, eksisteerib siin iseenesest mõistetavalt koos kristlusega. Siin ei teki mingit konflikti. Nende realistlike tegelaste ülesandeks on kogu mütoloogilise maailma kontrollimine, käsutamine ja oma huvides ära kasutamine. Seega mingi osa raamatust meenutab eesti rahvajutte selle laadi, teemasid ja tegelaskonda; ning sellele lisandub kriitilise realismi funktsioon. Piltlikult