Vanamees ja meri - märkmed (0)

Märkmed (sündmused, kirjeldused,  olulised laused, tsitaadid jne) Vanamehe kirjeldus: Vanamees oli kõhn ja kuivetu ja tal olid kukla all kaelal sügavad kurrud.  Healoomulise nahakasvaja pruunid laigud, mida tekitab troopikamerelt  tagasipeegelduv päike, katsid põski. Laigud ulatusid kaelani välja ja käed olid  sügavaid arme täis, lõhutud nööridest, mille otsas olid olnud rasked kalad. Aga  ükski arm ei olnud värske. Need olid vanad nagu lõhed kaladeta kõrbes. Kõik tema juures oli vana, kõik peale silmade, ja silmad olid merevärvi ja. nende pilk oli  rõõmus ning alistamatu. Ta oli liiga lihtne inimene, et endalt küsida, millal ta oli alandlikuks muutunud.  Aga alandlikuks oli ta muutunud, ja ta teadis, et alandlikkus ei ole häbiks ega riisu  temalt tõelist uhkust. «Ma olen üks imelik vana mees.»  Need olid imelikud õlad, endiselt vägevad, kuigi väga vanad, ja ka kael oli endiselt tugev, ja kuna vanamehe pea oli magades rinnale vajunud, ei paistnud kaela kurrud eriti välja. Särki oli nagu purjegi palju kordi paigatud ja päike oli paigad eri  varjunditesse pleegitanud. Vanamehe pea oli väga vana ja nüüd, kus silmad olid  kinni, puudus näos elu. Käsivarre raskus hoidis õhtutuules lipendavat ajalehte  põlvel. Vanamees oli paljajalu. «Kui mina sinuvanune olin, sõitsin jungana ühes raalaevas, mis käis Aafrikas, ja  olin siis juba näinud lõvisid õhtul mererannal.» Kui ta maatuult haistma hakkas, ärkas ta tavaliselt ja pani enda riidesse ja läks  poissi üles ajama.  Lõvid hullasid kassipoegadena videvikus ja ta armastas neid, nagu ta armastas  poissi. Poiss ei ilmunud kunagi tema unenägudesse.


Juba pikka aega puudus tal söögiisu ja ta oli ammu loobunud toidupoolise  kaasavõtmisest. Tal oli paadininas veepudel ja muud ta päevaks ei vajanudki.  Ta armastas lendkalu, kes olid tema kõige suuremad sõbrad ookeanil.  ...vanamees mõtles: Lindude elu on meie omast veel raskem, peale röövellindude  ja nende, kes on suured ja tugevad.  Vanamehele meeldis põisi söövaid kilpkonni vaadata ja talle meeldis pärast tormi  rannas kõndides põite peale astuda, kuulata nende tuhmi plaksatust oma korpas  jalataldade all.  Aga vanamees mõtles: Ka minul on säärane süda ja minu käed ja jalad on nagu  kilpkonnal. Poiss kirjeldab esimest kalalkäiku vanamehega: «Mul on meeles, kuidas saba laksus ja peksis ja pink katki raksatas ja nui muudkui  käis. Mul on meeles, et sa lükkasid minu ninasse, kus olid märjad soritud liinid, ja  kogu paat võbises ja sa tagusid teda nuiaga, nagu oleks kirves vastu puutüve  lajatanud, ja igal pool minu ümber oli magusat verelõhna.»  Vanamehe kodu/elamise kirjeldus:  Mast oli peaaegu niisama pikk kui vanamehe eluaseme ainus ruum.  Ehitusmaterjalina oli kasutatud guano'ks kutsutud kuningpalmi sitkeid  pungasoomuseid, ja osmikus olid voodi, laud, üks tool ning nurgas muldpõrandal  kolle, kus sai puusöega süüa teha. Pruunidel seintel, mida katsid tugeva soonise  guano lamedaks kuivatatud, ülestikku asetatud lehed, olid värvipilt Jeesuse Pühast  Südamest ja veel üks pilt Virgen de Cobre'st. Need olid mälestused tema naisest.  Varem oli seinal rippunud ka naise värvitud foto, aga selle nägemine oli olemise  liiga üksildaseks teinud ja vanamees oli foto maha võtnud ja nurgas seisvale riiulile oma puhta särgi alla pannud.  Ja veel pean talle uue särgi muretsema ja talveks jaki ja mingisugused jalavarjud  ja teise teki. Ma pean talle siia vett tooma, mõtles poiss, ja tüki seepi ja korraliku 


käterätiku. Ta keeras püksid ajalehe ümber padjaks rulli. Siis keeras enda teki sisse ja magas teiste vanade ajalehtede peal, mis katsid voodi vedrusid. Tsitaadid, laused:  Enne laenad. Sus kerjad. - vanamees Sa tapad mu, kala, mõtles vanamees. Ja selleks on sul õigus. Mitte kunagi varem ei ole ma näinud vägevamat ega ilusamat ega rahulikumat ega suursugusemat kala  kui sina, mu vend. Olgu peale, tule ja tapa mind. Mul ükskõik, kes kelle tapab.  Meri:  ....nimetavad Suureks Kaevuks, sest ookeanipõhi langes äkitselt seitsesada sülda ja hoovuse tekitatud laia keerise tõttu järskude seinte vastas kogunes siia igat seltsi  kalu, nägi vanamees vees mariadru fosforestseeruvat helendust. Siin Suures  Kaevus leidus hulgaliselt garneele ja söödakala ja kõige sügavamates hauakohtades parvlesid tihtipeale kalmaarid ja öösel tõusid kõik pinna lähedale, kus merd  hulkuvad suured kalad nendest söönuks said. Ookean on väga lahke ja väga ilus. Aga ta võib ka kohutavalt julm olla ja äkitselt  muutuda...   Mõnikord need, kes merd armastavad, ütlevad tema kohta inetusi, aga ikka nõnda,  nagu oleks meri naine. Mõned nooremad kalurid, need, kes kasutasid liinidel  ujukiteks poisid ja käisid merel mootorpaatidega, mis olid siis ostetud, kui haimaks tõi ränka raha sisse, ütlesid mere kohta el mar, mis on meessoost sõna. Nad  kõnelesid merest kui vastasest või rahategemise kohast või koguni vaenlasest. Aga  vanamehele oli meri alati naissoost, alati see, kes oma suuri armuande kord  heldesti jagab, kord kiivalt endale peab, kes tembutab ja hulle tükke teeb, sest  teisiti ta ei saa. Kuu mõjub merele, nagu ta mõjub naiselegi, mõtles vanamees.