küsitletavalt ülestunnistus. Valedetektor ühendatakse inimese keha külge. Rindkere ülemise osa ümber pannakse elastne rihm, kõhu ümber pannakse teine. Sõrmeotstele kinnitatakse andurid, mis mõõdavad naha elektritakistust. Vererõhu muutuste mõõtmiseks paigaldatakse mansett, mis registreerib ka pulsisagedust. Need erinevad näitajad võimendatakse ja kirjutatakse arvutisse ülesse. Antud näitajad peaksid tuvastama igasuguse ärevuse, mis viitab valetamisele. Mõnikord võib ärevus olla seotud ka lihtsalt ülekuulatava positsiooni sattumise. Valedetektori küsitlusele eelneb tavaliselt vestlus küsitleja ja küsitletava vahel. See loob nende vahel sideme ja saadakse eelinfot kontrollküsimuste jaoks. Enne küsitluse alustamist tehakse enamasti ,,stim test", mis tähendab seda, et küsitleval palutakse meelega valetada. Sellega saab küsitleja teada, kas valedetektor tabas vale ära.
ajuverevarustusest ja hapniku tasemest hemoglobiinis. See tähendab seda, et verevarustus suureneb selles aju piirkonnas, mis on aktiivne ja hapnikutase hemoglobiinis hakkab tõusma. Selliseid muutusi jälgitakse ka positron emissiooni topograafias (PET). Sellest tulenevalt peab tegema teste ning lõpuks võtma need testid kus valetati sarnased sümptomid lahutada sellest testist, kus räägiti tõtt ja ülejäänud sümptomid peaksid olema omased valetamisele. Samas, sellise meetodi edukus sõltub paljuski muust informatsioonist: kui usaldusväärsed ja täpsed on ajuskännerid, eksperimendi enese loomus (kas isik on suunatud valetama ja kas selline tegevus erineb absoluutselt teistest tegevustest), kui täpselt ja millise järjepidevusega isik testi läbib, kas on muid segajaid (metallplaadid peas, lõuas), millisel ajavahemikul peale tegevust ennast peaks mõõtma reaktsiooni e. kuidas teada, et selline reaktsioon on tingitud just valetamisest
Mis on valetamine ja kas ja millal on see lubatud? Pole olemas universaalset definitsiooni valetamisele. Mitte, et see oleks keeruline nähtust, millest enamik inimesi aru ei saaks, vaid raske on panna seda sõnadesse nii, et see oleks ühtselt mõistetav ning kajastaks endas kõikvõimalikke situatsioone, mil valetamine võib aset leida. Kõige laialdasemalt levinud definitsiooniks peetakse aga järgmist: valetamine - see tähendab edastada mittetõene väide teisele inimesele eelduse ja kavatsusega, et teavet
tekivad valetaja ütlustes vastuolud, mis viitavadki ühemõtteliselt sellele, et tema jutus midagi ei klapi. Veel saab valetunnistusi sageli ära tunda just selle järgi, et isik püüab oma tunnitustele juurde anda terviklikkust ja kõrvaldada seal esinevad vastuolud. Siiras tunnistaja, kes lihtsalt esitab tema poolt kogetud sündmusi ja ei tea samal ajal terviklikku sündmuste ahelat, ei muretse asjaolude pärast, et tema tunnistused ei lähe kokku muude detailidega. Kolmas sageli esinev valetamisele viitav sõnaline tunnus on keelevääratused, eksimised millegi nimetamisel või muu selline. Sellel juhtis tähelepanu juba S. Freud kui väitis, et sedalaadi eksimused on seotud alateadvusega andes märku varjatud psühholoogilistest konfliktidest. "Kõnevääratusest saab nõnda vahend, mille abil väljendatakse seda, mida ei taheta avaldada ning niiviisi antakse ennnast välja". Neljas valetamise sõnaline tunnus on nn tiraadide esinemine eksimused tervetes fraasides, lausetes
Teisest küljest saab valetunnistusi sageli ära tunda just selle järgi, et isik püüab oma tunnitustele juurde anda terviklikkust ja kõrvaldada seal esinevad vastuolud. Siiras tunnistaja, kes lihtsal esitab tema poolt kogetud sündmusi ja ei tea samal ajal terviklikku sündmuste ahelat, ei muretse asjaolude pärast, et tema tunnistused ei lähe kokku muude detailidega. Teine sageli esinev valetamisele viitav sõnaline tunnus on keelevääratused, eksimised millegi nimetamisel või muu selline. Sellel juhtis tähelepanu juba S. Freud (1901- "Igapäevaelu psühhopatoloogia" eesti keeles 2000), kui väitis, et sedalaadi eksimused on seotud alateadvusega andes märku varjatud psühholoogilistest konfliktidest. "Kõnevääratusest saab nõnda vahend, mille abil väljendatakse seda, mida ei taheta avaldada ning niiviisi antakse ennnast välja". Näiteks olles objektiivselt
Kuidas uuritakse valetamist? Kõige tuntum protseduur on selline, kus täiskasvanu ei luba teatud mänguasjaga mängida, puudutada ega pilduda. Eksperinaator ei viibi selles toas. Kaameraga jälgitakse, kas laps mängib või mitte ja hiljem küsitakse lapselt, kas ta mängis või mitte. Eelkooli ea lõpust alates kasvab lapse valetamise protsent, enne seda üldiselt ei valeta. Need lapsed, kellel on suurem tõenäosus, et probleemid püsivad eluaja jooksul, nende tõenäosus valetamisele on suurem. Tõde eksisteerib kolmel viisil: · Selles tähenduses, et inimesed ei taha kaotada seoseid tõelise/kombitava reaalsusega - tõde seos reaalsusega. · Inimene tunnetab, et suhtlemine teiste inimestega on väärt vaid siis, kui see on õiglane - tõde seos iseendaga. · Suhtlemine teiste inimestega ei tohi olla lugupidamata - tõde seos teistega. Mõned näpunäited, kuidas saada aru, et laps valetab:
- sõnalist komponenti - miimilist komponenti - motiive ja eesmärke - konteksti Peamiselt sõltub emotsioonide väljendamine autonoomse närvisüsteemi osast – sümpaatilisest närvisüsteemist. Pupilli laienemine on inimese tahtele raskestialluv reaktsioon, mis viitab erutusele. Autokontakt on inimese enese puudutamine, mis viitab konkreetsele emotsioonile – nt kukla kratsimine tähendab kahtlust; nina sügamine viitab valetamisele jne Kõrgemad tundmused on ainuomased inimestele. Nad on isiksuse olemuslikeks joonteks ning võimaldavad teha otsusti isiksuse arengutaseme kohta. Kõrgemad tunnused on jaotatavad kolme põhigruppi: 1. kõlbelised tundmused – tekivad inimestevahelises suhtlemises. Arengu käigus omandatud kõlblusnormid saavad aluseks väga erinevatele ja sügavatele tundmustele. 2. intellektuaalsed tundmused – seonduvad inimese vaimse tegevusega. Need tekivad probleemidele
vale, seda vähem halb see on. Miks ei tohi valetada? Piaget küsis laste käest miks ei tohi valetada? ja eristas laste arusaamadest lähtuvalt vale mõistmise kolm erinevat taset. Esimene tase: kardetakse karistust Kui ei oleks karistust, oleks valetamine lubatud. Täiskasvanute poolt pealesurutud nõue mitte valetada on lapse jaoks puhtväline. Valed on keelatud, aga lapsed ei tea täpselt, miks. Tõend nende keelatusest on karistus, mis valetamisele järgneb. Kui laps saab kogemuse, et on ühe korra end vale abil päästnud, katsetab ta sama ikka ja uuesti. Gordoni arvates mõistavad lapsed juba varases eas, et valetamine päästab neid karistusest. Nad teavad, millised väärtused on nende vanematele olulised ja mida vanemad heaks kiidavad. Valetamine aitab last, kui vanem üritab teda kontrollida. Peredes, kus on rohkem lapsi, kaevatakse üksteise peale.
annaabi.ee 
