Looming Murdepunktiks Juhan Liivi elus ja loomingus sai jutustus "Vari", mille ta kirjutas loomepalangu ajel kaheksa päevaga 1892. aasta sügisel. Jutustus pääses trükki aga alles 1894. 1893. a algupoolel valmisid ka jutustused "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar." Vaimse ülepinge tõttu ilmnesid Liivil vaimuhaiguse tundemärgid ning 1894. a kevadel viibis ta mitu kuud Tartu närvikliinikus ravil. Peale seda kolis ta juba parandamatu vaimuhaigena vend Joosepi juurde Oja tallu Alatskivil, kus veetis aastaid üldsuse poolt unustatuna, koguni surnuks peetuna. Liiv abistas sugulasi talutöödes, jälgis ajalehtede kaudu ühiskonnaelus toimuvat ning luuletas.Paradoksaalsel kombel sai Juhan Liivist sel moel esimene elukutseline kirjanik, kes oma luuleloomingu paremiku kirjutas just haigena. Juhan Liivi loomingust ilmus tema eluajal vaid väike osa: kogumik Kümme lugu (1893),
Sümboolse interaktsionismi juured on G.H.Meadi poolt arendatud "mina" kontseptsioonis. Sümboolne interaktsionism selgitab, kuidas rollid kujunevad sotsiaalsetest ootustest ja sildistamisest, rõhutades seejuures, et me muudame oma käitumist vastavalt situatsioonile, milles me oleme ning meid ümbritsevate inimeste ootustele. Meid sildistatakse sageli rolliga, mida me mängime, hoolimata sellest, kas me ikka veel oleme selles rollis või mitte. Nii võidakse inimest käsitleda vaimuhaigena isegi siis, kui ta on juba terveks ravitud. Need mõtted on sotsiaaltöötajatele kasulikud, sest paljud kliendid on stigmatiseeritud füüsiliste või vaimsete seisundite tõttu tekkinud probleemide pärast, mida kaasinimesed halvaks panevad. Kes on dramaturgilise teooria autor ning milles seisneb selle teooria põhiideed? Autor on Georg Herbert Mead. Mead arvab, et individuaalne meel ja mina tekivad sotsiaalse protsessi käigus. Ta eristab siin kahte faasi: Zestide vestlus ning keel ehk
(Payne, 1995) 5 Nimetatud ideed seostuvad sümboolse interaktsionismiga, mis selgitab, kuidas rollid kujunevad sotsiaalsetest ootustest ja sildistamisest, rõhutades seejuures, et me muudame oma käitumist vastavalt situatsioonile, milles me oleme ning meid ümbritsevate inimeste ootustele. Meid sildistatakse sageli rolliga, mida me mängime, hoolimata sellest, kas me ikka veel oleme selles rollis või mitte. Nii võidakse inimest käsitleda vaimuhaigena isegi siis, kui ta on juba terveks ravitud. Need mõtted on sotsiaaltöötajatele kasulikud, sest paljud kliendid on stigmatiseeritud füüsiliste või vaimsete seisundite tõttu tekkinud probleemide pärast. (Payne, 1995) Autorid nagu Ronald David Laing on edasi arendanud neid ideid nii kaugele, ert vaimsed häired väidetakse olevat ebatavaline käitumine, mis olevat ratsionaalne, mõistetav reaktsioon ebatavalisele sotsiaalsele survele
Otsustavat rolli inimese jäämisel vaimuhaigeks mängivad tema karjäärijuhused. Karjäärijuhusteks nim sotsiaalseid faktoreid, mis määravad inimese tuleviku sellega, et avavad või sulgevad tema ees teatud võimalusi ühiskonnas (normi rikkuja töökoht ja sissetulek, eksimuse iseloom ja selle nähtavus, psühholoogilise või psühhiaatrilise ravi võimalikkus on headeks näideteks). Lisaks on vajalik kindel agentide rind, et määratleda kedagi vaimuhaigena. Sellesse agentide ringi kuuluvad nii informaalsed sotsiaalse kontrolli agendid (sõbrad, perekond ja naabrid) kui ka formaalsed sotsiaalse kontrolli agendid (politsei, arstid). Hospidaliseerides hakatakse vaikselt ja süstemaatiliselt kontsrueerima patsiendile uut mina ning erinevalt vanast minast ei ole see enam ,,linnus" vaid ,,väike avatud linnake". Vaimuhaige sildi maha raputamine ei ole kerge. Ükskõik millega negatiivselt silma paista, siis seostatakse see automaatselt vaimuhaigusega
Nt oli kunagi homoseksuaalsus vaimuhaigus. Sotsioloogile on vaimuhaigus residuaalne ehk jääkhälve. Otsustavat rolli inimese jäämisel vaimuhaigeks mängivad tema karjäärijuhused Karjäärijuhusteks nimet. Sotsiaalseid faktoreid, mis määravad inimese tuleviku sellega, et avavad või sulevad tema ees teatud võimalusi ühiskonnas (normi rikkuja töökoht ja sissetulek, eksimuse iseloom ja selle nähtavus jne). Lisaks on vajalik kindel agentide ring , et määratleda kedagi vaimuhaigena Sellesse agentide ringi kuuluvad informaalsed sotsiaalse kontrolli agendid ( sõbrad, perekond, naabrid) kui ka formaalsed agendid (politsei, arstid) . Formaalseid sotsiaalse kontrolli agente nimet. Ka väravavahtideks , kuna funktsioneerivad valvuritena, lubades inimesi ravile ja paigutades silte , mis võivad muutuda siltide kandjale peremees-staatuseks. II pool 1. Võimueliidi mudel ja pluralistlik mudel (181182). Võimu eliidi mudel (1956, sotsioloog W
Nietzsche mõtlemisele adekvaatsem termin oleks siiski ,,ülEinimene". Nietzsche Übermench`i idee sarnaneb pigem Aristotelese ettekujutusega vooruslikust inimesest kui kujutlusega mingist üliinimesest. Nietzsche filosoofiat pole sageli mõistetud. Seda on ekslikult peetud natsismi toetavaks. Peateos "Nõnda kõneles Zarathustra." Teisi teoseid: "Sealpool head ja kurja", "Moraali genealoogia", "Ecce homo". Nietzsche oli elu lõpupoole haige, kannatas närvivapustuste ja peavalude all. Suri vaimuhaigena, kui oli ligi kümme aastat voodihaige olnud. Suurt osa oma mõtteist oli Nietzsche sunnitud väljendama aforismide vormis. Need on omaette väärtuseks. Oma peateoses väidab Nietzsche, et praegune inimene tuleb ületada, et saavutada üliinimene (loe üleinimene), kes oleks vaba vanadest piirangutest. Nietzsche väitis: ,,Inimene on see, mis peab ületatama". Juba see kinnitab, et Nietzsche taotlustega sobib
inimese heaolu seada kõige kõrgemaks eetiliseks eesmärgiks. Tuleb anda enesehüve teostamiseks maksimaalne vabadus, mõjukus. Ei tohi piirata enesehüve saavutamisel inimest. Väidab, et on tegu kõige loomupärasema eetikaga inimesele, austab inimest kõige enam. Rajajaks F. Nietzsche (18441900). Pärit Preisimaalt, luteri pastori poeg. Kutsuti Preisi kuninga F. Wilhelmi järgima. Kui oli viiene, siis suri isa (ajude pehmenemine). Oma elu lõpus sai samasuguse diagnoosi suri vaimuhaigena. Mõned väidavad, et oligi hull < tema vastased. Õppis teoloogiat, filoloogiat (kreeka ja ladina keel). Oma teoloogia õpikud katkestas, kuna läks sõjaväkke. Seal sai vigastuse. Jäi haiglasse. Pärast seda tuli sõjaväest ära. Vahepeal otsustas hakata keemiat õppima. Juhtus nii, et ühele ülikoolile oli vaja klassikalise filoloogia professorit. Sai selleks. Preisi sõja ajal läks sinna sanitariks, kuna haigestus düsenteeriasse ja difteeriasse. Oli viletsa tervisega
keha. Pigem lihtsalt tegeletakse. Tähtis on sotsiaalne kontekst. Kuidas juhtub, et teatud käitumine sildistatakse vaimuhaiguseks? Arusaadavalt võivad inimesed näha, kuulda vms asju sõltuvalt geenidest perekonnast, stressist vms. Kui inimese käitumine muutub segavaks ja ühiskonnale ohtlikuks, sildistatakse inimene lihtsalt hulluks. E. Goffman toimub muutus patsiendi mina-käsitluses ja patsient määratleb ennast vaimuhaigena esmalt ning alles seejärel määratlevad teised inimesed teda nii. Otsustavat rolli mängivad karjäärijuhused sotsiaalsed faktorid, mis määravad inimese tuleviku sellega, et avavad ja sulevad võimalusi. Lisaks on vajalik kindel agentide ring, et määratleda kedagi vaimuhaigena. Sellesse agentide ringi kuuluvad nii informaalsed sotsiaalse kontrolli agendid (sõbrad, perekond, naabrid) kui ka formaalsed sotsiaalse kontrolli agendid (politsei, arstid)
raskepärasus. Filosoofilisi seoseid otsiva intellektuaalse isiku looduselamused. 25. J. Liivi luule põhiteemad ja tähenduslikkus Juhan Liiv (1864 – 1913) sai tuntuks „N-E“ abil kui luuletaja. Nii Tuglas kui ka Suits tundsid huvi Liivi luule vastu. Tuglas hoolitses Liivi raamatute ilmumise eest. Tuglas tellis Liivilt luuletuse „N-E“ I albumisse. Liivi hullumeelsuse küsimus: 1894–1903/04 on vaimselt kehvas vormis, pole töövõimeline, osa aega Tartu närvikliinikus vaimuhaigena või vanematekodus. Kõige efektsemad luuletused, tema keskne looming on valminud sel perioodil. Siit peaks otsima seda sidet: ühelt poolt haigus, teiselt poolt vaimne kõrgvorm. Selles valguses on Liivist kirjutanud Juhan Luiga, kes oligi ametilt psühhiaater, töötas ja tegutses Tartus vaimuhaiglas arstina. Vaimuhaige, kuid siiski meeleterav: jälgis ajakirjandust, kirjandust jne. Skisofreenia: seletab vahekorda ümbruse ja enda vahel valesti. Omapära ja algupära avaldub selgemini
eksperdi väide, et süüdistatav põeb teatud vaimuhaigust; eksperdi väide, et süüdistataval ei olnud psüühikahäirete (haigusliku psüühika seisund) tõttu tahtevabadust seadusele vastava talitusviisi valimiseks; eksperdi väide, inkrimineeritav tegu kuulub tüüpilise käitumisena süüdistatava vaimuhaiguse (või vaimse alaarengu jne) sümptomaatikasse või tegu oli muul viisil niisugusest seisundist põhjustatud; õiguslik põhimõte, et süüdistatav vaimuhaigena (või vaimselt alaarenenuna) juba kannatab raskete psüühikahäirete all, millele ei tuleks lisada karistust; üldinimlik leid (või eksperdi arvamus), et kui süüdistatav on varem (korduvalt) viibinud psühhiaatrilisel ravil, kuulub ta esmajoones psühhiaatriliste patsientide hulka; üldinimlik leid, et ta on heidikuna sotsiaalselt täiesti invaliidistunud; eksperdi väide, et süüdistatava psüühikahäire või psüühilise hapruse pärast ei talu vanglakaristust;
annaabi.ee 
