Pm1A Tauno Silm Pikkuse mõõtmine Iseseisev töö Olustvere 2013 24.01.2013- Täiesti tavaline koolipäev. 25.01.2013- Samuti täiesti tavaline koolipäev,aga selle eest vähem tunde. 26.01.2013- Laupäev tegin päeval tööd. 27.01.2013- Pühapäeval ärkasin hommikul üless ja hakkasin asju pakkima,et vend mind Olustvere took. 28.01.2013- Esmaspäev, pikk koolipäev kaheksa tundi ja pärast tunde vahtisin ühikas. 29.01.2013- Teisipäev pikk koolipäev,aga peale kooli käisin sõpradega jalutamas. 30.01.2013- Kolmapäev täis pikk koolipäev, pärast kooli tegime sõpradega väljas igasugu asju. 31.01.2013- Neljapäev tavaline koolipäev,. 01.02.2013- Reede lühike kuue tunnine koolipäev.Pärast tunde läksin ühikasse pakima ja siis läksin autoga koju. Kodus sõin ja läksin kohe magama. 02.02.2013- Laupäev käisin linnas, sain sõpradega kokku ja jalutasime. 03.02
Õnnelik perekond-kas alkohol mõjutab seda? Minu nimi on Gerly. Ma olen kasvanud tavalises perekonnas, kus õhtuti laua taga istudes päevasündmusi arutati. Vahel ema ja isa vaidlesid, aga nii on paljudes perekondades. Ma usun, et alkohol sai mu sõbraks siis, kui isa läks pere pangalaenude tõttu Soome tööle ja ema jäi üksi koju noortemate lastega tegelema. Seetõttu jäin ma üksi ja tähelepanuta. Hilja õhtul istusin ma teleri ees ja lihtsalt vahtisin seda, ilma mingisuguse mõtteta. Ühtäkki tundsin, et ma ei suuda enam niimoodi edasi elada, kui perekond mulle enam absoluutselt tähelepanu ei pööra. Kõik algaski justkui lihtsalt, eimillestki... Esimene kord varastasin ma baarikapist pudeli likööri, mida enne magama jäämist veega lahjendatult jõin. Mulle meeldis tunne kuidas kõik maailma mured ununesid. Asi läks aga nii kaugele, et ühel hommikul ei ärganud ma ka ema valju hüüdmise ja raputamise peale. Ema kutsus
Lavastaja Jaak Allik tegi taaskord väga hästi oma tööd.. Mulle meeldis eriti see, kui Martin õhinal jalgpallimängust rääkis ning eikusagilt võrgu välja tõmbas. Hämmastama pani mind kartulite hulk ning see, kuidas neid halastamatult aina juurde kooriti. Tekkis küsimus, mida nendega küll pärast peale hakati? Üldiselt jättiski näidendi lavastus väga tervikliku ja ühtse mulje ning umbes kolmveerand näidendit oli naeratus suul ning põnev olla. Vahtisin isegi kartulikoorte kaussilendamist suu ammuli peas, sest see oli pisidetailidega, nagu näiteks salajane taburettide äravahetamine, ülilõbusaks muudetud. Ma arvan, et Allik tahtis publiku näidendi sisu üle juurdlema panna ning seda läbi lihtsate elementide, mis kõigile peaksid tuttavad olema. Näidendi kunstilise kujundamisega tegeles Jaak Vaus, kes kasutas lihtsaid ja samas leidlikke nippe. Laval olid igasugused talurahvale sobilikud asjad: vanad taburetid, päevinäinud
Talupidamised olid suured ning aega pidi jaguma kõigele, kaasaarvatud loomade talitamisele. Perre sündinud lastest oli ainult kasu ning seetõttu jäi ka tihtipeale haridus vajaka. Seetõttu tundis ka minategelane, et metsas tema tähtsus tõusis, kuna seal ta sai abiks olla ja seal oli tal kõik lubatud. Sel korral oli ta aga emale julgestuseks kaasas, kuna talvel oli metsas hirmus ja pime. 4. "Surusin häbelikult uusi punaseid dressipükse vastu rinda, vahtisin isaga tõtt." (Lk 226) Isa oli töölt koju jõudes kinkinud minategelasele püksid. Minategelase jaoks oli see suur sündmus, kuna elati vaesuses. Uusi asju osati väga hinnata, sest neid saadi harva tollel ajal. Vedas inimestel, kellel oli sõpru või sugulasi välismaal, kes saatsid Eestisse tarbeesemeid, millest Eestis puudus oli.
vastu alkohol, lõdvad kombed. Kaovad eetilisus ja moraalitunnetused. Irooniliseks võib pidada seda, et kõige selle juures soovitakse ainult õnnelikust, rahulolu ja armatust. Võid tahta olla õnnelik, kuid tänu oma tegudele ja mõtlemisele lõpetad lõpuks ikka üksinduses, seltsiks vaid hägused mälestused headest aegadest. ,,Ma olen viiskümmend aastat vana ja polnud neli aastat ühegi naisega maganud. Mul polnudki tuttavaid naisi. Tänaval või ükskõik kus ma naisi vahtisin küll, aga ma vahtisin neid suurema igatsuseta ja suht tühjal pilgul. /.../. Mul oli abieluajast kuueaastane tütar. Tütar elas koos oma emaga ja mina plekkisin alimente. Pinu aastaid tagasi, enne kolmekümne viieseks saamist, olin ma olnud abielus. See abielu lõi vastu kaks ja pool aastat. Naine jättis mu maha. Ja armunud olin ma olnud vaid korra kogu elus. See naine suri viinasurma." (Bukowski C, ,,Naised", ilmunud 1978.aastal, e. k 2001)
(Piret, 29.aastane) 6. Eile õhtul kella 11 ja 11.30 vahel jalutasin Hiiumaal mööda metsateed. Oli juba suhteliselt hämar. Ühel hetkel tundsin, nagu oleks musttuhat hiigelsuurt lindu korraga puudelt lendu tõusnud. Kostis selline sahin...sah-sah-sah aga väga kiiresti ja lausa nii tugevasti, et ümberringi kippus vilisema. Sel hetkel lõi mulle kõrvadesse tugev valusööst. Selline tunne, nagu oleks võimas tuulekeeris minu ümber keerelnud. Vahtisin ringi aga ümberringi oli täielik tuulevaikus, mitte üks leht ei liikunud, mitte ühtegi lindu ei lennanud. Tundsin hirmu ja hakkasin kiirustades kodu poole kõndima. Mõtlesin siiski veel korraks, et lähen tagasi ja seisan veelkord sellesse kohta aga hirm sai seekord võitu. Kõrvades oli veel tükk aega selline valu, nagu oleks vesi kõrvas olnud. Nagu alati, ei ole selliste juhtumite kirjeldamiseks olemas sõnu...ikka kirjeldame neid meile tuttavate terminitega..
!" Alles nüüd õps taipas ning jooksis kohe minu juhendusel vetsu. Kui ta Kairet nägi jooksis ta tagasi oma kabinetti ning helistas kiirabisse.Ma hakkasin nutma , Kaire oli ju mulle nii hea sõps! Ei ta ei tohi surra. Kiirabi jõudis kohale alles 15 minuti pärast. Neil olevat kõik autod sõidus olnud. Kaire viidi haiglasse tilkudite alla ning mina võisin koju minna , sokist rahunema. Marko oli sellest teada saanud ning õpetaja käskis tal mind koju saata. Terve tee ma lihtsalt vahtisin jalade ette, kuid ei nutnud. Alles siis kui koju jõudsin ja Marko mulle hüvastijätu musi tegi hakasin ma nutma. "Angela ..tasa Kairega saab kõik korda.Ära nuta nüüd ." Ta kallistas mind , ning see rahustas. Lõpuks läksin ma oma tuppa. Ning heitsin magama . * Olen haiglas.Kõik on ümberringi valge. Järsku siseneb mu ema ning kallistab mind! "Kullake sa oled elus..issand kuidas ma kartsin .Pärast seda bussiõnnestust oled sa 4 päeva koomas olnud!" "Ema ..kus ma olen
kirstus ka... Esimesel korral ma ei teadnud, et see on Puskin. Ta hakkas just lahkuma Pletnjovide juurest peolt, kui mina parajasti saabusin, tal oli juba kübar peas ja mantel seljas. Teine kord oli ühel kontserdil Engelhardti saalis. Ta nõjatus vastu ukseava, vaatas kuidagi altkulmu pilgul ringi. Ma kardan, ma vahtisin teda üksisilmi ja ta tabas mu pilgu ja kõndis häirituna minema. Mul oli tunne, et ta sai must valesti aru, aga ma vist mõtlesin üle. Tal oli palju olulisemaid asju, mis teda häirida võisid, see juhtus just paar päeva enne duelli. Noh... ma olin poisike sellest on nüüd juba viis aastat, ma olin kaheksateist , ja Puskin oli minu
Nägu oli -- nii palju kui seda paistis -- sootuks värvitu, valge. Mitte sedamoodi valge nagu teistel inimestel; see oli nii valge, et ajas kananaha ihule: kärnkonna või käia kõhu moodi valge. Mis puutub ta riietesse, siis need olid ainult räbalad. Ta oli jala põlvele pannud. Saabas ses jalas oli irvakil ja kaks varvast paistsid sealt välja; ta liigutas neid aeg-ajalt. Kübar oli maas; see oli vana must kaabulätu, pealt lömmi löödud nagu pajakaas. 231 Seisin ja vahtisin teda; ta istus ja vahtis mind ning kallutas tooli pisut tahapoole. Ma panin küünla käest. Nägin, et aken oli lahti; ta oli siis kuurikatuselt sisse roninud. Taat aina vahtis mind peast jalgadeni ja ütles viimaks: «Uhked riided -- tõesti. Arvad vist, et kuulud nüüd suurte härraste sekka, rnis?» «Võib-olla kuulun, võib-olla ei kuulu ka,» vastasin ma. «Ära sa mulle vastu haugu,» käratas ta, «oled kenad kombed omandanud, sestsaadik kui ma ära olen
Indrekult üksikasjalisi teateid tema surma, veel enam aga matuste kohta. Kahjuks suutis Indrek tema uudishimu väga vähe rahuldada. ,,Ma ütlesin juba ammugi," rääkis emand Vaarmann, ,,et ei tea kas preili Maurus hakkab õige surema või, et ta nii uhkesti ja toredasti käib ja et ta mulle nii hirmus meeldib. Muidu ma uhkeid ei kannata, aga tema meeldis mulle. Ma kohe armastasin teda. Kui ta kevadel kodus käis, jäin ma alati uulitsal seisma ja vahtisin talle järele, nagu näeksin teist viimast korda. Ja eks näinudki -- suri teine ära veel kaugele võõrale maale, kus polnud omakseid ega kedagi. Nii see on nende uhkete ja toredatega, kui see on jumala tahtmine." ,,Jumala tahtmine," kordas Indrek mõnitavalt, sest emand Vaarmanni sõnad ärritasid teda. ,,Kuis siis muidu, ikka jumala tahtmine," kinnitas emand Vaarmann. ,,Nagu minugi Molli -- tema kohe pidi nõnda selle venelasega, ei sõrmuseid ega kedagi, muud kui hakka elama. Mina olin
annaabi.ee 
