Vadja keel meeldis mulle ka sellepärast, et see on eesti keele väga sarnane. Üldandmed Nimetused Vadjalased on Ingerimaa, praeguse Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti, põlisasukad, kelle eellased eristusid muudest läänemresoome hõimudest arvatavalt I aastatuhandel e.Kr. Vadja keel on olnud üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli, mille lähimad sugulaskeeled on eesti ja liivi keel. Vadjalastega seostatakse alates 9. sajandi lõpust vene kroonikates ja dokumentides esinevaid ,,tsud" ja ,,vod" etnonüüme. Vadjalaste enesenimetuseks on olnud vad'd'alaizõd, vai rahvas, vadjakko ja maavätsi. Asuala Keele- ja arheoloogiaandmete kohaselt on vadjalastega asustatud ala ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste leviala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere (Izora) jõeni idas ning Soome lahest
Vadjalased 10.klass 2013/2014 Sisukord Ülevaade Kultuur Millega tegeleb Huvitav info Kasutatud materjal Ülevaade Läänemeresoome keelkonna lõunarühma kuuluv läänemeresoome hõim Vadjalased on Ingerimaa, praeguse Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti, põlisasukad Traditsiooniline vadjalaste asuala Vadjamaa on olnud Ingeris Lauga jõe ümbruses üsna Eesti idapiiri lähedal Vadjalastega asustatud ala ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui ka lõunasuunas 19. sajandi teisel veerandil toonases Peterburi kubermangus 37 asulat Kultuur Üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli Vadja keele kõige lähemateks sugulasteks peetakse üldiselt eesti keelt ja liivi keelt 1998 - Emakeelena räägiti kolmes Lauga jõe suudme äärses külas: Liivtüläs, Luuditsas ja Jõgõperäl Esimesed viited vadjalastele on teadaolevalt 9
millele vastab läänemeresoome nimi Inkeri. Vanemas eesti traditsioonis on isureid ka ingerlasteks nimetatud. Soomes peetakse isureid üldiselt õigeusklikeks ingerisoomlasteks. Isurite peamine traditsiooniline elatusala on maaviljelus ning loomakasvatus. Tegeldud on ka kalapüügiga ja metsatööga. Isurid on koos vadjalastega Ingerimaa põlisasukad. Ingerimaa on Narva jõe ja Laadoga järve vahele jääv 15 000 km2 suurune ala. Isurid elavad mõnedes Ingerimaa põhja ja loodeosa külades Luuga jõe alamjooksul, Kurgla, Soikola poolsaarel ja Hevaha (Kovasi) jõgikonnas. Administratiivselt kuuluvad nende asualad Leningradi oblasti Kingissepa ja Lomonossovi rajooni. Arvukus
aastal elas neid 73. 2010. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 64 vadjalast. Vadja keele rääkijaid oli sellel aastal 68. 2011. aasta seisuga oskab vadja keelt hästi rääkida 8 vadjalast, keelest arusaajaid on mõnevõrra rohkem. ASUALA Vadjalased on isurite kõrval Ingerimaa. Nad on praeguse Venemaa Föderatsiooni Leningradi oblasti Kingissepa rajooni põlisasukad. Ajalooallikate, keele- ja arheoloogiaandmete kohaselt on vadjalastega asustatud ala ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui ka lõunasuunas KEEL Vadja keel kuulub koos eesti ja liivi keelega läänemeresoome keelte lõunarühma. See on eesti (põhjaeesti) keele lähim sugulaskeel (ka vadjalased on nimetanud oma keelt maakeeleks – maa teeli). Vadja keeles eristatakse nelja murret: ida- ja läänemurre ning kukkusi ja kreevini murret.
vaid arvavad selle koos Ingeri soome murretega soome idamurrete hulka. Eesti keeleteadlaste P.Ariste, A.Laanesti jt. seisukoht on, et tegemist on siiski iseseisva keelega, sest see on võrsunud otse algkarjala keelest, pealegi on isurid piirkonna põlisasukad, mitte hilised sisserändajad. Päritolu tõttu on isuri keelel lähedasi kokkupuuteid idasoome murretega. Tihedad kontaktid on olnud ka naaberrahva vadjalastega. Lääne-Ingeris on vadja keel mõjutanud isuri ja soome keelt, Hevaha jõe kandis võib täheldada isuripärasusi vadja keeles. 1930. a-il loodi isuritele ladina tähestikul põhinev kirjakeel. Lääne-Ingeri isuri koolides võis saada alghariduse emakeeles. 1932-1937 kirjastati 25 isurikeelset õpikut (näit. V.Junus, Izoran keelen grammatikka. Morfologija. Opettaijaa vart 1936; V.Junus, N.Iljin, Inkeroisin (izoran) keelen oppikirja alkuskouluja vart 1936)
veekogusid, v-tähe kujuline valge tähistab veekogude vahele kiiluvat randa ning märgib ühtlasi vadjalaste etnonüümi algustähte, punane rist lipul sümboliseerib aga vadjalaste jumalakartlikkust ning aastasadade pikkuseid kannatusi ning üleelamisi. Sama sümboolikaga on ka vapp. Nimetused Vadjalaste enesenimetusteks on olnud vad'd'alaizõd, vai rahvaz, maavätsi, samuti seostatakse vadjalastega alates 9. sajandi lõpust vene kroonikates ja dokumentides esinevaid tsud ja vod' etnonüüme. Asuala Vadjalased on isurite kõrval Ingerimaa, praeguse Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti Kingissepa rajooni põlisasukad, kelle eellased eristusid muudest läänemeresoome hõimudest arvatavalt I aastatuhandel e. Kr. Arvukus ja keel Aasta Allikas Arv 1848 Peter von Köppen 5148 XIX saj lõpp Eemil Nestor Setälä 1500-3000 1915 Lauri Kettunen 1000 1926 Rahvaloendus 705
ISURID Isurid on läänemeresoome hõim, kelle ajalooline asuala on Ingerimaa, mis asub Läänemere kagukaldal Narva ja Peterburi vahel. Isurid on koos vadjalastega Ingerimaa põlisasukad. Ingerimaa on Narva jõe ja Laadoga järve vahele jääv 15 000 km2 suurune ala. Isurid elavad mõnedes Ingerimaa põhja- ja loodeosa külades Lauga jõe alamjooksul, Kurgola ja Soikkola poolsaartel ning Hevaha (Kovasi) jõgikonnas. Administratiivselt kuuluvad nende asualad Leningradi oblasti Kingissepa ja Lomonossovi rajooni. Isurite rahvaarv on vastavalt Venemaa 2010. aasta loendusele 266 inimest. 2002. aastal oli isureid 327, vähenemine on 13%. Isuri keele
Soomes, aga peetakse isureid tavapäraselt õigeusklikeks ingerisoomlasteks. Venemaal on isurite ja ingerisoomlaste vahel alati vahet tehtud ning peale II maailmasõda levis nende eristamine ka kindlamalt Eestis. Riigistatult kuuluvad isurid tunnustatult Venemaa väikearvuliste põlisrahvaste hulka. Asuala Isuritel on endi jaoks korralikud maa-alad ehk see on Ingverimaa. Loode Venemaal on neil tihe asustatus võrreldes ülejäänud Venemaaga. Isurid on koos vadjalastega Ingerimaa põlisasukad. Nad elavad Peterburi ümbruses, mõningates Ingerimaa põhja- ja loodeosa külades ja need asuvad Luuga jõe alamjooksul, Kurgla, Soikola poolsaarel ja Hevaha jõgikonnas. Ingerimaa on Narva jõe ja Laadoga järve vahele jääv 15 000 km2 suurune ala. Administratiivselt kuuluvad nende asualad Leningradi oblasti Kingissepa ja Lomonossovi rajooni. 4 Arvukus 1926-dal aastal loendati isureid rohkem kui 16000
kuuluvust ühtsesse pärimusrühma. Teaduslikus kõnepruugis tähistab pärimusmuusika looduslähedase eluviisiga, enamasti etniliselt piiritletud inimrühma muusikat, mis õpitakse peamiselt elavast traditsioonist vahetu kogemuse kaudu.Eesti jaguneb folkloori seisukohalt kaheks peamiseks piirkonnaks: Lõuna-Eestiks ja Põhja-Eestiks (sealhulgas eristub osaliselt Lääne-Eesti). Lõuna-Eestis on rohkem sarnasusi lätlastega, Põhja-Eestis soomlaste, rootslaste ja vadjalastega; mõlemas piirkonnas on ühisjooni idaslaavi rahvakultuuriga. Rahvalaul Rahvalaul on elavas pärimuses kujunenud sõnadest ja viisist koosnev tervik. Laulmine oli tavalisest kõnest erinev, kuid samal ajal kõigile tuttav ning mõistetav väljendusviis. Muistsel ajal kuulusid laulud väga erinevate toimingute juurde - tööd, rituaalid, peod. Tänapäeval on lauludel rohkem meelelahutuslik roll.Eesti rahvalaule liigitatakse vanemateks ehk peamiselt
(sõnad rist, raamatpapp) Jaroslavi poeg, suurvürst IZJASLAV ja OSTROMIR(Novgorodi possaadnki) sooristasid sõjaretke, mis ulatus Harjumaani. Jaroslavi Vene võim lõppes 1061.a, mil eesti hõim sossolid, ränga maksustamise vastu üles tõusis ja maksukogujad minema kihutas.Tungisid Tartu alla ja põletasid Linnuse maha.Suhted naabritega. Läänemeresoomlastest naabritega – lõunas liivlaste, kurelaste; põhjas soomlaste; kirdes karjalaste, vepslaste, isurite ja vadjalastega – olid suhted rahumeelsed. Lõunas asuvate lätlaste esivanemate, balti rahvaste esindajate latgalitega olid suhted sageli teravad, vastastikused sõjakäigud. Lõunast korraldasid sõjaretki samuti balti rahvaste hulka kuuluvad leedulased. Läänes olid 11. saj kujunenud Rootsi ja Taani kuningriigid, mis aeg-ajalt korraldasid sõjaretki eestlaste alistamiseks ja ristimiseks, kuid edutult. 1187. a põletati idamaiste paganate poolt
ükskõik mis päritoluga muusika. Rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm inimesi on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea tundmatuseni muutuda, sest seda anti edasi suuliselt. Eesti jaguneb folkloori seisukohalt kaheks peamiseks piirkonnaks: Lõuna-Eestiks ja Põhja-Eestiks (sealhulgas eristub osaliselt Lääne-Eesti). Lõuna-Eestis on rohkem sarnasusi lätlastega, Põhja-Eestis soomlaste, rootslaste ja vadjalastega; mõlemas piirkonnas on ühisjooni idaslaavi rahvakultuuriga. Kahjuks on tänapäeval eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel äärealadel: Setus ja Kihnus. Eesti vanem rahvamuusika oli tänapäeva muusikaga võrreldes erinev süsteem. Muutunud on inimeste eluviis kombed, muutunud on ka muusika kõla, vorm, esitamise olukorrad. Samuti on kadunud ka paljude pühade tähistamine, mis vanal ajal olid väga tähtsad.
Kaarma linnus Soontagana linnus Suhted lähinaabritega Suhted naabritega muutusid alles tõsisemaks siis, kui naabermaades nagu Venemaal, Rootsis ja Taanis tekkisid algelised riigid. Aeg-ajalt puhkes meie esivanematel tülisid lõunanaabritega. Latgalid ehk lätlaste esivanemad olid vahepeal sõjakate eestlastega lausa hädas. Teiste läänemeresoome rahvastega ehk lähimate sugulastega (liivlaste-, soomlaste- ja vadjalastega) olid eestlased rahumeelsed. 1030. aastal tegi Kiievi suurvürst Jaroslav Tark Eestisse retke. Ta vallutas praeguse Tartu kohal oleva linnuse ja rajas sinna oma tugipunkti. Eestlased vallutasid selle 1061. aastal tagasi ja jälitasid venelasi üle oma asualade Pihkvani, kus toimus suur lahing. XI sajandil, kui viikingite retked raugesid, asusid Läänemerel vilkalt tegutsema idakaldalt pärit meresõitjad peamiselt eestlased ja kurelased.
Teaduslikus kõnepruugis tähistab pärimusmuusika looduslähedase eluviisiga, enamasti etniliselt piiritletud inimrühma muusikat, mis õpitakse peamiselt elavast traditsioonist vahetu kogemuse kaudu. Eesti jaguneb folkloori seisukohalt kaheks peamiseks piirkonnaks: Lõuna-Eestiks ja Põhja-Eestiks (sealhulgas eristub osaliselt Lääne-Eesti). Lõuna-Eestis on rohkem sarnasusi lätlastega, Põhja-Eestis soomlaste, rootslaste ja vadjalastega; mõlemas piirkonnas on ühisjooni idaslaavi rahvakultuuriga. 3. RahvalaulEesti rahvalaulude seas on erineva vanuse ja otstarbega laululiike. Vanemad laulud on sageli seotud rituaalidega, kus taotletakse head ja/või tõrjutakse halba. Ent rahvalaul võib olla ka lihtsalt ajaviide, meelelahutus. Laulu otstarve võib olla aja jooksul muutunud, näiteks võisid maagilistest toimingutest saada lastemängud
annaabi.ee 
