Enamasti valitses Venemaa, kuid peale Liivi sõda läks kogu Eesti ala Rootsile. Enamasti toimusid maapäevad Valgas, vahel ka Volmaris. Maapäevadel oli esindatud neli osapoolt: Riia piiskop koos teiste piiskoppidega , ordu , vasallkonnad ja linnad. Maapäeval polnud võimalik lahendada omavahelisi tülisid. Kõige sagedamini jõuti üksmeelele talupoegade järjest karmima ohjeldamise osas. Keskaja talupoegadest kõige paremas seisus oli teatav liik vabatalupoegi. Nad olid enamasti muinasvanemate järeltulijad. Nad omasid talu läänikirja alusel. Nende ainus kohustus oli oma relvade ja ratsuga rivis olla. Muud vabatalupojad tasusid oma maksed rahas ja nad ei pidanud teotööd tegema. Teotööd pidid tegema talupoegade põhiliik ehk adratalupojad. Keskajal uskusid eestlased katoliku ristiusku mis oli toodud Eestisse 13. saj ristisõdijate poolt. Keskaegsed talupojad loeti automaatselt samausulisteks oma isandaga.
Talupoegade elu keskajal Keskaja ühiskond jagunes kolmeks peamiseks seisuseks: vaimulikud, feodaalid ja talupojad. Kogu maa kuulus kirikule või feodaalidele. Seda harisid aga talupojad. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Pärisoriste talupoegade kõrval leidus ka vabatalupoegi. Nende koormised olid väiksemad ja soovi korral võisid nad ka mujale elama asuda. Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid)
talu suurusele ning kandevõimele. Õiguslik seisund oli adratalupoegadel küll ühesugune kuid jõukusel oli 10-kordne vahe. Suuremates taludes oli kasutusel palju võõrast tööjõudu. Muust talurahvast soodsamas olukorras olid maavabad ja vabatalupojad, kes olid kohustatud kandma vaid sõjateenistust kergeratsaväelasena ning ise oma maad harima, sest neile ei kuulunud sõltuvaid talupoegi. Läänemaadel, kus mõisamajandus oli tugevamalt arenenud, oli vabatalupoegi vähem. Külaühiskonna alumise kihi moodustasid vähese maaga palgatööst elatuvad talupojad, sulased ja teenijad. 5.Linnad ja kaubandus. Tsunftid ja gildid Linnadest said otsekui eksterritoriaalsed üksused, mille piirides muutusid senised sõltuvussuhted kehtetuks ja mille elanikud moodustasid iseseisva omavalitsusliku linnakogukonna. Linnades asutamisel oli kaalukaim roll maaisandal, kes andis linnaõiguse. Kodanikuks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja
Võimukeskuseks oli olgul Riia ordulinnus, hiljem Cesis, teiseks tähtsamateks tugipunktideks Viljandi linnus ja Tallinna “Ülalinn” Toompea 4. Liivi ordut juhtis ordumeister, võimiliselt Preisimaal resideerica Saksa Ordu körgmeistri alluv, tegelikkuses enam-vähem iseseisev valitseja. Maarahvas keskajal. 1. 13. ja 14. Sajandil leeti eestlasi vabadeks inimesteks. Kõige paremas seisus oli teatav liik vabatalupoegi, nn maavatad 2. Kuna mõisapõldudel teotad tehes poleks olnud võimalik harida omaenda põlde, siis pidas adratalupoeg palgalisi teomehi, kes talu eest tegu tegid. 3. Viljahinnad püsisid, mõisaid rajasti kogu Vana-Liivimaal ja mõisnikud hakkasid pidama enesestmõistetavaks, et eestlased nende põlde harivad. Talupoeg ei tohi omavaliliselt ära kolida, kuna see toob tema isandab kahju 4. Pärast vallutamist eluõigus oli laialdatud. Olid olemas pühad allikad, kivid ja puud,
Näiteks suvise heinateo või viljalõikusega ei saanud venitada, sest halb ilm võis kergesti kogu saagi rikkuda ning tagajärjeks oli ikaldus ja talvine nälg. Talvel oli aega rohkem, siis peeti näiteks pulmi ja koguti jõudu järgmiseks suveks. Välismaailmaga puutusid talupojad harva kokku. Vahel juhtus kulla mõni randkaupmees või palverändur, kellelt sai siis kuulda mujal toimunust. Talupojad ise oma kodukohast tavaliselt eemale ei saanudki. Pärisoriste talupoegade kõrval leidus ka vabatalupoegi. Nende koormised olid vaiksemad ja soovi korral võisid nad ka mujale elama asuda. Mõnel pool (näiteks Inglismaal) olid vabad talupojad üsna jõukad. Oli elukutseid, mida eriti au sees peeti, näiteks seppade ja veskimeeste oma. Jõukamate talupoegade majad olid ehitatud kindlalt ja hoolikalt, mistõttu need võisid pusida aastasadu. Ehitusmaterjal valiti selline, mida kohapeal saada oli: põhja pool õlg-, lõunas kivikatusega puumajad. Majades olid enamasti õlgedega kaetud savipõrand
koormiseid. Isandal oli oma talupoegade üle ka politsei- ja kohtuvõim, sealhulgas õigus neid ihunuhtlusega karistada või isegi surma mõista. Varakeskajal (5.-10.saj) olid talupojad valdavalt pärisorjad (isikliku vabaduseta maaharijad, kes olid allutatud oma isanda õiguslikule ja majanduslikule eestkostele ning keda võis osta ja müüa koos maaga) ja sunnismaised (talupoeg ei tohtinud ilma isanda loata elukohta vahetada). Vabatalupoegi e isiklikku vabadust omavaid talupoegi oli varakeskajal vähe. Kõige rohkem oli neid Skandinaavias, kus Lääne- ja Ida-Euroopale tüüpilist pärisorjust välja ei kujunenudki. Omaette sotsiaalse kihi moodustasid maata talupojad, kes leidsid sulaste ja teenijatena peavarju ja teenistust paremal järjel olevate talupoegade juures. 3.2. Talupoegade koormised: Koormised, mida tasuti feodaalile maa kasutusõiguse eest, olid eri
kasutusõiguse eest koormiseid. Isandal oli oma talupoegade üle ka politsei- ja kohtuvõim, sealhulgas õigus neid ihunuhtlusega karistada või isegi surma mõista. Varakeskajal (5.-10.saj) olid talupojad valdavalt pärisorjad (isikliku vabaduseta maaharijad, kes olid allutatud oma isanda õiguslikule ja majanduslikule eestkostele ning keda võis osta ja müüa koos maaga) ja sunnismaised (talupoeg ei tohtinud ilma isanda loata elukohta vahetada). Vabatalupoegi e isiklikku vabadust omavaid talupoegi oli varakeskajal vähe. Kõige rohkem oli neid Skandinaavias, kus Lääne- ja Ida-Euroopale tüüpilist pärisorjust välja ei kujunenudki. Omaette sotsiaalse kihi moodustasid maata talupojad, kes leidsid sulaste ja teenijatena peavarju ja teenistust paremal järjel olevate talupoegade juures. 3.2. Talupoegade koormised: Koormised, mida tasuti feodaalile maa kasutusõiguse eest, olid eri sõltuvusastmega
Baltisakslased moodustasid maa ülemkihi, kuhu sulandus ka eestlasi, eriti 13.14. sajandil. Talupoegadest sakslasi Eesti alale märkimisväärsel hulgal ei saabunud, kuna puudus maismaaühendus Saksamaaga, erinevalt täieluikult koloniseeritud Preisimaast. Seni hõredalt asustatud Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadele saabus aga tõenäoliselt alates 13. sajandi keskpaigast küllaltki suur hulk rootslastest vabatalupoegi, seda ilmselt maaisandate kutsel, et tõkestada mereröövleid. Mõlemad rahvagrupid kestsid ja kasvasid kogu keskaja vältel. Juba varasemast ajast elas eesti aladel ka vadjalasi ning ilmselt ka teisi läänemeresoome rahvaid või hõime. Eestis asus vähesel määral ka venelasi, kes keskajal olid peamiselt linnades elavad kaupmehed, kelle arv keskaja lõpu poole pigem kahanes kui kasvas. Keskaegsel Liivimaal oli, sarnaselt ülejäänud keskaegse Euroopaga,
Näiteks suvise heinateo või viljalõikusega ei saanud venitada, sest halb ilm võis kergesti kogu saagi rikkuda ning tagajärjeks oli ikaldus ja talvine nälg. Talvel oli aega rohkem, siis peeti näiteks pulmi ja koguti jõudu järgmiseks suveks. Välismaailmaga puutusid talupojad harva kokku. Vahel juhtus kulla mõni randkaupmees või palverändur, kellelt sai siis kuulda mujal toimunust. Talupojad ise oma kodukohast tavaliselt eemale ei saanudki. Pärisoriste talupoegade kõrval leidus ka vabatalupoegi. Nende koormised olid vaiksemad ja soovi korral võisid nad ka mujale elama asuda. Mõnel pool (näiteks Inglismaal) olid vabad talupojad üsna jõukad. Oli elukutseid, mida eriti au sees peeti, näiteks seppade ja veskimeeste oma. Jõukamate talupoegade majad olid ehitatud kindlalt ja hoolikalt, mistõttu need võisid pusida aastasadu. Ehitusmaterjal valiti selline, mida kohapeal saada oli: põhja pool õlg-, lõunas kivikatusega puumajad. Majades olid enamasti õlgedega kaetud savipõrand
rannarootslased. Esimesed saabusid alates Eesti ala vallutamisest peamiselt maaisandate vasallide ja nende kaaskondlastena, samuti linnaelanikena, peamiselt käsitöölistena. Baltisakslased moodustasid maa ülemkihi, kuhu sulandus ka eestlasi, eriti 13.14. sajandil. Talupoegadest sakslasi Eesti alale märkimisväärsel hulgal ei saabunud. Lääne- Eesti rannikule saabus aga tõenäoliselt alates 13. sajandi keskpaigast küllaltki suur hulk rootslastest vabatalupoegi, seda ilmselt maaisandate kutsel, et tõkestada mereröövleid. Mõlemad rahvagrupid kestsid ja kasvasid kogu keskaja vältel. Juba varasemast ajast elas eesti aladel ka vadjalasi ning ilmselt ka teisi läänemeresoome rahvaid või hõime, tõenäoliselt vähesel määral ka venelasi. Keskajal elasid kaupmeestest venelased peamiselt linnades ja keskaja lõpu poole nende arv pigem kahanes kui kasvas.
annaabi.ee 
