Eile käisin ma linnas - linnaskäik toimus enne lause ütlemist (absoluutne minevik). Mari tormas hõisates tuppa - hõiskamine toimus samaaegselt tormamisega (suhteline olevik), kuigi mõlemad tegevused (nii hõiskamine kui tormamine) toimusid enne kõnehetke. Pöördsõna finiitsed vormid väljendavad peamiselt absoluutset aega, aga liitvormid sisaldavad ka suhtelise aja elemente. Pöördsõna infiniitsed vormid väljendavad suhtelist aega, kui nad üldse on ajakategooriaga seotud. Vaatlushetk on aeg, millest lähtudes tegevust vaadeldakse. Näiteks: Eile käisin ma linnas - linnaskäigust räägitakse kui möödunud sündmusest, millel pole kõnehetkega otsest seost. Olen siin linnas ennegi käinud - käimist vaadeldakse kõnehetke seisukohalt, möödunust kokkuvõtet tehes. Pöördsõna ajakategoorial on kõneviisist olenevalt erinev arv liikmeid: 1. Kindlas kõneviisis on neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik
Keeles on säilinud siiski mõningad morfeemid, mida võib pidada ajalooliseks oleviku tunnuseks: oleviku kesksõna tunnus v, ainsuse 3. pöörde tunnus b, mitmuse 3. pöörde tunnuses vad sisalduv va ning samuti umbisikulise tegumoe tunnusevariantides takse, dakse ja akse sisalduv kse. Lihtminevik Lihtminevik on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab tavaliselt seda, et tegevus eelneb kõnehetkele ja tegevust vaadeldakse tegevusega kaasa liikudes, st vaatlushetk langeb ühte sündmushetkega. Niisugusena on lihtminevik kõige tavalisem jutustamise ajavorm. Jaatavas ja eitavas kõneliigis väljendub lihtminevik erinevalt. 4 Täisminevik Täisminevik on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et sündmushetk eelneb mitteminevikulisele vaatlushetkele. Tavaliselt kasutatakse täisminevikku siis, kui kõnehetkele
Olevikul on säilinud mõningaid ajaloolisi tunnuseid: -b (ainsuse 3. p. lõpus), -va/d (mitmuse 3. p. lõpus), -kse (umbisikulises tegumoes), -v (oleviku kesksõna tunnuses). 2) Imperfekt e lihtminevik on üheplaaniline aeg (puudub seos olevikuga), mis märgib sündmuse toimumist kõnehetkele eelneval konkreetsel vaatlushetkel, sidumata seda muu ajaga. Tegevust vaadeldakse sellega kaasa liikudes, s.t vaatlushetk langeb kokku sündmushetkega. Tegevuse toimumine on seotud kindla minevikuajaga, mille kohta saab esitada küsimuse millal? Nt Etendus lõppe/s kell kümme. Noormees juhata/s koori. Tunnused: -si (ela/si/n, õppi/si/n), -is (laul/is, möön/is), -i (teg/i, ol/i), -s (käi/s, vii/s, õmble/s). 3) Perfekt e täisminevik on liitaeg, kus ühinevad olevikuline seisund ja minevikuline tegevus. Vorm koosneb abiverbist olema ja mineviku partitsiibist.
lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk perfekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg: olevik. Morfoloogilised kategooriad Ajakategooria liikmed eesti keeles (1): olevik tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel lihtminevik tegevus eelneb kõnehetkele ja tegevust vaadeldakse tegevusega kaasa liikudes, st vaatlushetk langeb ühte sündmushetkega Morfoloogilised kategooriad Ajakategooria liikmed eesti keeles (2): täisminevik sündmushetk eelneb mitteminevikulisele vaatlushetkele enneminevik sündmushetk eelneb minevikulisele vaatlushetkele (st tegu on mineviku minevikuga) üldminevik tegevus eelneb vaatlus- või kõnehetkele, eristamata vaatlushetke ja kõnehetke täpsemaid suhteid Morfoloogilised kategooriad Ajakategooria liikmeid teistes keeltes:
kõnehetkega (absoluutset aega) või mingi teise tegevusega (suhtelist aega) • Absoluutset aega väljendavad peamiselt pöördsõna finiitsed vormid, kuid liitvormid võivad seotud olla ka suhtelise ajaga. • Suhtelist aega väljendavad pöördsõna infiniitsed vormid juhul, kui nad on ajakategooriaga seotud. • Keerukamate ajasuhete selgitamiseks ei piisa ainult tegevushetkest ja kõnehetkest, vaid appi tuleb võtta vaatlushetk ehk aeg, millest lähtudes tegevust vaadeldakse. • Olevik (preesens), minevik, tulevik; • Tuleviku vorme on keeltes vähem kui mineviku vorme; eesti keeles grammatiline tulevik puudub; • Minevik jaguneb: o Lihtminevik ehk imperfekt - väljendab minevikusündmust, seostamata seda olevikuga või mõne teise minevikuhetkega o Täisminevik ehk perfekt - annab edasi oleviku olukorda minevikus
Eesti keele olevikuvormi kasutatakse: - kui sündmushetk on kõnehetkega samaaegne, näiteks Jüri loeb raamatut, - kui sündmushetk järgneb kõnehetkele, tulevikus toimuva sündmuse väljendamiseks, näiteks Jaan ehitab endale suvila. Olevikul puudub tänapäeva eesti keeles tunnus 40. Lihtminevik e imperfekt, iseloomustus ja näited. Lihtminevik ehk imperfekt on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab tavaliselt seda, et tegevus eelneb kõnehetkele ja vaatlushetk langeb kokku sündmushetkega. Nt Kolmapäeval sõitis Jüri linna. 41. Täisminevik e perfekt, iseloomustus ja näited. Täisminevik ehk perfekt on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et sündmushetk eelneb mitteminevikulisele vaatlushetkele. Tavaliselt kasutatakse täisminevikku siis, kui kõnehetkele eelnenud tegevust vaadeldakse kõnehetke seisukohalt (oleviku minevikus), näiteks Näostki on näha, et oled kõvasti tööd teinud
väljendamiseks. Olevik on üldiselt alati paari esimene ja sageli ka markeerimata liig, minevikku väljendatakse eriliste ajatunnuste abil. Paljudes keeletes saab eri ajavormi, futuurumi ehk tuleviku abil osutada ka tulevasele tegevusele. tempuste abil on võimalik ernival ajul toimuvaid tegevusi ka omavahel suhestada. Ajasüsteemi kirjeldamisel võetakse tihti appi kolm ajalist tugipunkti: praegus-ehk kõnehetk, toimumishetk ja vaatlushetk. Tempuse kõrval ning sageli ka sellega morfoloogiliselt põimudes esineb paljudes keeltes aspekt. Seda terminit kasutatakse mitmes tähenduses, mis üksteiset mõnevõrra erinevad. Selle all võib mõista kõneleja vaatenurka, millest kõne all olevat tegevust vaadeldakse. Teisest küljest võib aspekti abil väljendada ka tegevuse tulemuslikkust: nn resultatiivhne aspekt väljendab seda, et tegevus on lõppenud ja selle käigus on
Ajasüsteemi kirjelduses kasutatakse sageli kolme ajalist pidepunkti: praegust e kõnehetke, sündmuse toimumise hetke ja viite- e vaatlushetke, millega sündmushetk suhestatakse või mille seisukohast tegevusaega vaadeldakse. Näiteks 1) preesensis e olevikus paiknevad need kolm punkti ajateljel samas kohas, 2) imperfektis on vaatlus- ja sündmushetk samas punktis, aga need eelnevad kõnehetkele; 3) perfektis e täisminevikus on kõne- ja vaatlushetk samas punktis, kuid sündmushetk on varasem, 4) pluskvamperfektis viidatakse kõnehetkele eelnenud vaatlushetkele ja sündmushetk eelneb omakorda sellele. Aspekt - See võib märkida kõneleja vaatepunkti, millest kõnealusele tegevusele lähenetakse. Räägitakse imperfektiivsest (lõpetamatust) või perfektiivsest (lõplikust) aspektist. Imperfektiivse aspekti all saab rääkida veel habituaalsest `tavapärasest, korduvast' ja kontinuatiivsest `jätkuvast' aspektist. Aspekt
annaabi.ee 
