Kuu ja kuuepenniline W. S. Maugham Teos põhineb kunstniku Paul Gauguini elulool ning räägib keskeas oleva börsimaakleri Charles Sticklandi enese uuesti leidmisest. Äkitselt otsustab ta maha jätta oma naise, 2 last ja majanduslikult hästikindlustatud elu ning kolida Pariisi, et alluda oma tegelikule sisetungile- kunstile. Sealt edasi läheb ta elu täiesti pöörast radapidi Stickland vaarub elu ja surma vahel, sõidab Tahitile, kust leiab endale ka uue naise, polüneeslase Ata. Nad asuvad elama väljaspool täielikku tsivilisatsiooni keset paradiisilikku saart. Seal leiab Stickland lõpuks täieliku hingerahu ning kus ta ka hiljem sureb leeprahaigusesse, kuid jõuab enne veel valmis teha oma elutöö. See on raamat inimhinge keerukatest ja pealnäha irratsionaalsetest valikutest, mis juhatavad ta lõpuks täielikku rahuollu
ka see, et me olime. (Viiding 1991: 98) Aga vaikimise sügav hingetõmme annab aja tagasi võimaldab mäletada selleks et unustada. (Viiding 1991: 130) Võlunud tunnil sel meeled sinu arm jälle süda mul tuikab, tuikab sull´. (Visnapuu 1982: 46) Me ei ole seisuveed jumal lõi meid jõeks. (Sang 1982: 205) Kätest ramm kadus sirutan neid sulle vastu vaarub samm. (Visnapuu 1982: 46) Igatseme merre teed, mida hüüataks tõeks. (Sang 1982: 205) Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. (Under 1982: 42) Hirmus on elada hirmus enese ees. (Alle 1982: 98) Meile on palju antud ikka oleme nõutud. (Viiding 1991: 84) Kõik, mis tuleb, kaotab siis takistavad tabad
Tõlkija: Debora Vaarandi Lavastaja: Kalju Komissarov Kunstnik: Jaak Vaus Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov Liikumisjuht: Oleg Titov "Härra Punttila ja tema sulane Matti" Rahvatükk, kus nalja ei kaaluta mitte apteegikaaluga, vaid kotiviisi nagu kartuleid. Kujutlegem end hetkeks valgesse Soomemaa suveöösse, kus varane lüpsitüdruk kolistab ämbriga, kukk teeb esimesi kiremisharjutusi ja kasetukk lõhnab nii meeliülendavalt... Ja selles sulnis rahus vaarub ringi end lahkeks joonud mõisaomanik Punttila ning kihlub järjest kõigi vastujuhtuvate naisukestega. See on aga alles algus, sest ühel hetkel saab ta kaineks ja hakkavad juhtuma hoopis teistmoodi asjad Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Bertolt_Brecht http://en.wikipedia.org/wiki/Bertolt_Brecht www.google.ee
Kus mustab sinav vesi, jäine laid. Jääd kuulatama öösest halajuttu. Need - luiged kaugel väina ajujääl, Kes ärksid, kesk külma vaikust, und, Need nende kaeblikkurvad hüüud sääl. Ja meele haarab jube kahjutund: On nagu halaks inimelik hääl Kesk ööde õudu, vastu võigast lund. Henrik Visnapuu Loobumus Olen väsinud ootamast, olen pettunud lootmast. Kätest ramm kadus siruten neid sinu vastu. Vaarub samm. Raske seista, raske istu, astu. Nüüd ei vannu, palu. Nüüd on mööda valu. Ainult tuhk jäänud kõigest hinge maha. Elu puhk sellegi viib mitme mere taha. Tahad istu, nutta? Tahad joosta, rutta. Mulle see nagu jookseks pilved, mühaks palu. Minu tee see on: lauluks ülendada valu. Marie Under Somnambuul Mustrohelisis lehis põlev õis
Mari ja vanaema on ehmunud, kui äkki Margus ja Jaanus roovad tuppa käte peal Tiina. Esialgne variant Margus jõuab koju, tusane ja ärritatud. Jutustab et tee peal tikkus vankrisse hunditaoline või miski, pimedas hästi ei näinud ja lasi kuuli kerre sellele loomale. Jaanus küsib, mis kiriku juures toimus, Mari pakub süüa, Margus nähvab mõlemale. Hundid vali ulgumine, Margus tahab hirmutama minna, kui äkki vaarub sisse Tiina, verine haav keres. Kõik on ehmunud ja Margus mõistab, et tema oli see, kes Tiinat tulistas. Tiina sonib veel enne surma ja ütleb viimased sõnad ning siis sureb. Vanaema loeb viimase palve.
vaatenurga kirjeldamine igas olukorras, kuid samas on tema luulet kerge lugeda. Loobumus Olen väsinud ootamast, olen pettunud lootmast. Kätest ramm kadus siruten neid sinu vastu. Vaarub samm. Raske seista, raske istu, astu. Nüüd ei vannu, palu. Nüüd on mööda valu. Ainult tuhk jäänud kõigest hinge maha. Elu puhk sellegi viib mitme mere taha
Hästi iseloomustabki mehe allaandmissoovi armuasjades tema luuletus ,,Loobumus", kus kirjeldatakse armuvalu ning purunenud südamega kaasnevat nukrust. Olen väsinud ootmast, olen pettund lootmast. Kätest ramm kadus siruten neid sulle vastu. Vaarub samm. Raske seista, raske istu, astu. Kuigi kohati võib sellest kirjutisest välja lugeda mehe ootust raskel hetkel naisele toetuda, kuid vähemalt minu jaoks näib peateemaks siiski pettumine ja valu vastuseta tunnetest, mida autor jätkab ka oma teises, samuti kogumikus ,,Amores" ilmunud armastusluuletuses, kus valu ja vaev veelgi rohkem ning enamgi räigemalt kirjeldatud saavad. ,,Nüüd laske märatseda vaid
Euroopa manifest – veenev või ebaveenev? Kaisa Kamenik Belgia endine peaminister Guy Verhofstadt ning saksa poliitik ja 1968. aasta Pariisi sündmuste üks peategelasi Daniel Behn-Condit, kes mõlemad hetkel tegusad Euroopa Parlamendis, alustavad oma kahasse kirjutatud Euroopa manifesti väga radikaalsel toonil (Parim kaitse on rünnak! Euroopa vaarub oma jalgadel, tema alusmüürid värisevad…)1 ning tekitavad lugejas huvi juba esimeste lausetega. Manifestis jõuavad nad rünnata eelkõige Euroopa rahvusriikide soovimatust praegust süsteemi muuta ning pakuvad ainuõigeks lahenduseks föderaalse Euroopa moodustamist. Üheks manifesti läbivaks mõisteks on ka „globaliseerumine“, mida ei nähta iseenesest probleemina, vaid eurooplaste võimetust seda enda kasuks pöörata ning ohjata
Mina sind ei karda, mind kaitseb jumala ristike. Mis ma näinud, olen ma näinud, ja kinnitan seda kas või kirikus altari ees! TIINA (ülespoole tõstetud kätega). Issand halastaja, päästa! Ema, nüüd on ka minu käes kord! Nüüd sirutab needmine käe ka su lapse järele välja. Igavene jumal, kes sa elu annad ja võtad! Ära anna mind timuka käe alla häbistada! Siin mina agan sinu poole, sa tead, puhas sellest süüst... (Vaarub ja langeb südantlõhestavalt nuttes puu alla kummuli.) MARI (kohkunult, nõutu, vaigistades, ruttu). Tiina! Oh jumal! Et see ka üle minu huulte tuli!... Mina ei ütle seda ju kellelegi! Mina ei saa ju ometi teisiti, mina nägin seda! TIINA (ägades). Lase mind surra siiasamasse, enne kui nad ka minu kallale tulevad, nagu nad sinu kallale tulid -hukka mõistetud juba ette -, ema, emakene! Miks jätsid mind ilma elama, tõugata ja tallata! Ennem viinud
- Kas armastus on tähtsam kui perekond? - Kas mees võib petta aga naine mitte? - Kas ühiskonnal on õigus teisi hukka mõista? - Kas armastus esimesest silmapilgust on olemas? - Kas petmist on võimalik andestada? - Kas enesetapp on lahendus? PILET NR.11 -HENRIK VISNAPUU LOOMING + 1LUULETUS PEAST Loobumus Olen väsinud ootamast, olen pettunud lootmast. Kätest ramm kadus siruten neid sinu vastu. Vaarub samm. Raske seista, raske istu, astu. Nüüd ei vannu, palu. Nüüd on mööda valu. Ainult tuhk jäänud kõigest hinge maha. Elu puhk sellegi viib mitme mere taha. Tahad istu, nutta? Tahad joosta, rutta. Mulle see nagu jookseks pilved, mühaks palu. Minu tee - see on: lauluks ülendada valu. 1890-1951. Sündinud Viljandimaal , Helme kihelkonnas. Haritus oli isa jaoks prioriteet.Käis vallakoolist ülikoolini. Oli selge kooliõpetaja amet
on see meditsiiniline tegevusvaldkond (kaasatakse kindlasti ka politsei). Kui see aga toimub kuritegelikel põhjustel (nt peksmine), on see politsei tegevusvaldkond (politsei võib kaasata ka kiirabi). Näidisjuhtum Kiirabi saadetakse diabeeti põdeva naise juurde. Ta tuleb perearsti saatekirjaga viia statsionaarseks raviks haiglasse. Kui kiirabi kohale jõuab, seisab maja sissepääsu ees 172 nooremapoolne mees. Ta on ilmselt patsiendi poeg, ta silmad läigivad, ta vaarub natuke ja tundub alkoholi mõju all olevat. Kiirabibrigaadile teatab ta, et ema ei ole haige ega pea haiglasse minema. Kiirabi ignoreerib meest ja nad lähevad patsiendi juurde. Patsiendi läbivaatamise ajal astub mees järsku haavlipüssiga tuppa, surub püssitoru ühele kiirabitöötajale selja vastu ja karjub: „Nii, kui te siit kohe uttu ei tõmba, siis ma tulistan!“ Selle peale kiirabitöötajad taganevad ja kuulevad, kuidas ema oma poega valjusti sõimab.
annaabi.ee 
