“Seiklus kosmoses” Oli pime. Marsi valgustas vaid kaugelt paistev kuu Deimos. Pisike ufonaut kössitas ühe suure kraatri serval ja uuristas oma ainsa varbaga paksu punase tolmu sisse jutikesi. Tal oli väääga igav. Ema ja isa olid läinud õhtusöögiks suurest järvest marsikala püüdma. Ühtki rohelist sõpra ka ei paistnud õues oelvat. Sõbrad olid muidugi kõik kodudes ja istusid oma läpakate taga Naut-bookis või piiksusid Mypes omavahel. Pisikesel ufonaudil oli eilsest õhtust arvutikeeld. Ta oli intermarsi avarustest leidnud lennumasina tegemise õpetuse ning proovis sellega oma maja katuselt Deimosele
seega oli targem seda mitte ärritada. Metsavahel loobus must kogu mind jälitamast. Hakkasin terasemalt ümbrust silmitsema ja hääli kuulatama, järsku nägin- pikakõrvaline elukas lidus minust mööda. Võtsin oda kindlamini pihku ja suskasin kõigest jõust elajat. Terav ots tungis sügavale loome selga ja ta ei siputanud enam. Saagiga rahulolevalt asusin koduteele, valgus oli nüüd juba kõrgel metsakohal. Külas käis juba tihe sagimine - Jörka uuristas terava kiviga uut lootsikut, et järvel kala püüda, eelmine läks koos Börkuga sügavikku, kui põhi alt ära vajus. Tria läks just metsa juurikaid korjama, Vana oli läinud aga teise külla, et seal kaupa teha. Ta tahtis mõned luud ja sarved loomanahkade vastu vahetada. Mina asusin tuld tegema, et jahisaak ära küpsetada. Keerutasin puust tokki kaua aega käte vahel, enne, kui tuli lahvatama lõi. Lõin pikkkõrva oda otsa ja suunasin selle siis tulle
pikakõrvaline elukas lidus minust mööda. Ütlesin Körrile, et ta läheks vasakult ja Mörtile, et ta tuleks meile ringiga vastu. Võtsin oda kindlamini pihku ja just sellel hetkel jooksis pikakõrvaline must mööda suskasin elajat. Terav ots tungis sügavale loome selga ja ma surusin seda veel sügavamale looma selga, ta ei siputanud enam. Saagiga rahulolevalt asusime koduteele, valgus oli nüüd juba kõrgel metsakohal. Külas käis juba tihe sagimine - Jörka uuristas terava kiviga uut lootsikut, et järvel kala püüda, eelmine läks koos Börkuga põhja, kui põhi alt ära vajus. Tria läks just metsa juurikaid ja marju korjama, Verro oli läinud aga teise külla. Ta tahtis mõned luud ja sarved loomanahkade vastu vahetada. Mina asusin tuld tegema, et jahisaak ära küpsetada. Keerutasin puust tokki kaua aega käte vahel, enne, kui tuli lahvatama lõi. Lõin pikkkõrva oda otsa ja suunasin selle siis tulle. Siis võtsin lõkke kõrvalt
milles terad peeneks tampida. Ta oli kiviraiumises täielik võhik, pealegi puudusid tal selleks tööriistad. Ta kulutas hulk päevi sobiva kivi otsimiseks. See pidi olema küllalt suur, et seda oleks võimalik õõnsaks tahuda ja uhmrina kasutada. Ta ei leidnud taolist kivi ning lõpuks loobus. Ta läks kergema vastupanu teed ja otsustas hoopis puust pakku kasutada, mille ta peagi ka leidis. Ta tahus puupaku ümaraks ning põletas ning uuristas seda tulle ja kirve avil tegi keskelt nõgusaks. Pärast seda tegi ta puust suure ja raske uhmrinuia. Veel tekitas Robinson Crusoele see peavalu, kuidas teha sõel millega jahust kliid ja sõklad kõrvaldada, sest ilma ilma sõelumata polnud hea leiba loota. Ainuke mõte, mis tal pähe tuli oli teha see õhukesest riidest. Niisiis jäi see tal mitmeks kuuks tegemata, sest sellest riidest oli järel paljad kaltsud. Järsku meenus talle talle laevalt
naha. Ujumine sobis- Passi-poisile nagu raamatu lugeminegi. Kui jatta korvale see, et .-uks oli tervisele hea, teine halb ja et molemad koos moodustasid selle, mida vois tinglikult nimetada Passi-poisi eluks (eluks ilma emata, ilma meieta), sUs polnud neil tegevustel suurt vahet. Passi- - poiss elas selles,mis oli eluks kolbmatu raamatus ja vees. Vaid seal ttmdis ta ennast hasti, iseendana. Tema kaed olid labidad, ta uuristas vett nagu mutt mulda; lugedes on meie silmad latemad, mis valgustavad koobast, kuhu me oma ullatuseks oleme sattunud, oleme seda kartnud ja tahtnud, nuud on see juhtunud: oleme pool-sumud, pool-elus. Pikematel distantsidel tombas Passi-poiss ennast konksu, vottis katega jalgade umbert kmni ja vajus basseini pohja. Ta oli vasinud, ta puhkas vee all; suust tousid mullid. Tal oli seal hea olla! Nii ka lugemisega: loetakse (ja vist ka kirjutakse) iseenda jaoks, puhatakse, kuj ollakse
vesi auras järgnenud tuhandete aastate jooksul ära, kirjutab Live Science. Järele jäänud soolaga kaetud ala asus kuni 2700 meetrit allpool merepinda. Teadlaste kinnitusel leidis siis aset seismiline tegevus, mille tagajärjel tektoonilised plaadid liikuma hakkasid. See andis ookeaniveele võimaluse uuristada endale läbipääs. Seismilised andmed ja puuraukudest saadud andmed näitasid, et ookeanivesi uuristas mitme tuhande aastaga Gibraltari väina alal 200 kilomeetri pikkuse kanali. Uurijate sõnul voolas vesi esialgu sellesse kanalisse aeglaselt, kuid siiski kolm korda kiiremini, kui on tänapäeval Amazonase jõe voolukiirus. Kuid 90 protsenti veest jõudis kuiva Vahemerre paari kuu kuni kahe aasta jooksul, tekitades massiivse üleujutuse, mida tuntakse Zanclea üleujutuse nime all. Üleujutuse tõttu tõusis merepind kuni kümme meetrit päevas
jõetaseme vaheldumine. Mussoonivihmad Etioopia mägismaal ja Lõuna - Sudaanis paisutasid Niiluse võimsaks tulvaks. Egiptlased taandusid seepeale oma karjaga kõrgemale kõrbeserval paiknevatesse asundustesse. Üleujutus kattis põllumaa ja jõudis kõrgpunkti septembri alguses, mil vesi muutus rahulikuks. Hoovusega kaasa tulnud viljakad setted vajusid põhja. Vesi taandus alles oktoobris - algul kiiresti, kuid siis üha aeglasemalt. Aeg - ajalt uuristas Niilus omale uue sängi. Pärast vee tandmist oli maa kaetud musta mudaga, mis oli ideaalne väetis ja võimaldas lopsakat taimekasvu. Kolme tüüpi põllud vaadati uuesti üle ja jaotati talumeeste vahel: kõrgmaa ehk varasem üleujutuste tasandik, mida katsid juba põõsad, ning madalmaa ja saared, mis olid värskelt jõesängi muutumise tõttu tekkinud. Niilus oli Egiptuse tähtsaim transporditee. Mööda jõge sõitsid inimesed ning veeti loomi ja igasuguseid raskeid laste
enam- vähem igapäev andis isa meile rihma. eks me aeg-ajalt teenisime selle ära ka, kuid siis kui me isegi päris süütud olime, siis öeldi et see on millegi selle eest millest nemad ei tea. mõnikord kui isa peale tööd koju tuli karjus ema isale et ta meiega, lastega, mida ette võtaks ja siis ta tuli ja lõi meid. kehad olid kaetud armide ja sinikatega. kui ma 7-8 aastane olin siis ema, kellel olid pikad(ja ka teravad) küüned uuristas mu kätte augu (väga imelik nii öelda...loodan et saate aru) ja siis veri voolas mööda kätt maha, mis ajas ema marru et jälle ma teen kõike mustaks ja ta lõi mind vastu pead ja hakkas peksma ja ütles et ma pean nüüd terve vannitoa korda tegema...meil oli rangelt keelatud rääkida sellest mis kodus toimub teistele, sest muidu oleks nad meiega midagi hullemat teinud. ükskord kui ma toitu külmkapist "varastasin" sai isa väga vihaseks ja pani mu käe tulisesse vette ja ütles et kui
Petit-Chätelet. Siis aga, esimesest dünastiast peale jäi saar kitsaks ja Pariisu tuli teisele poole jõge laieneda. Esimene müüride ja tornide vöönd võttis enda alla maatüki mõlemal pool jõge Grand-Chätelet' ja Petit-Chätelet' taga. Sellest vanast vallist oli veel eelmisel sajandil jälgi säilinud, nüüd aga pole sellest muud jäänud kui mälestus ja mõni legend ning Baudits' ehk Baudoyer' värav, Porta Bogauda. Linnasüdamest vähehaaval kaugemale tungides uhtus, uuristas, hävitas ja pühkis majade laine selle vööndi ära. Selle laine ette tegi Phi-lippe Auguste uue tammi. Ta sulges Pariisi suurte, kõrgete ja tugevate tornide ahelikku. Terve sajandi pigistusid majad üksteise vastu, kuhjusid ja kerkisid selles basseinis kõrgemale nagu vesi reservuaaris. Nad hakkasid hoovide suunas sissepoole kasvama, korrustena üksteise otsa tõusma, üksteise kukile ronima, ülespoole pressima nagu kokkupigistatud mahlad, ja ainult sellel oli võimalus 110
annaabi.ee 
