Soome-ugri rahvakultuur Soomeugrilased ja samojeedid ehk uurali rahvad Soomeugrilasi ja samojeede, ühisnimetusega uurali rahvaid seob tänapäeval ennekõike keeleline sugulus. Traditsioonilise käsitluse järgi jagunevad uurali keeled kahte, s.o soome-ugri ja samojeedi rühma, kuigi mõned teadlased seavad selle jaotuse kahtluse alla ja on laiendanud termini ,,soome-ugri" kõigi uurali keelte kõnelejate kohta1. Enamasti on keelesidemed naabruses elavate soome-ugri keelte kõnelejate vahel tuntavad. Näiteks eesti keele kõnelejad mõistavad eelneva õppimiseta kuigipalju vadja, liivi, soome ja isuri keelt. Need keeled erinevad seevastu tugevasti - suurest hulgast laensõnadest hoolimata - teistest indoeuroopa naaberrahvaste nagu vene või läti keelest. See-eest ungari, mari või neenetsi keele puhul piirdub ,,mõistmine" üksikute sõnatüvede tuvastamisega.
pelgupaik, kus säilis tollastes karmides tingimustes taimestik,loomastik ja inimasustus. Geneetika osutab, et tulijaid oli ka Lääne-Euroopast Ibeeria refuugiumist Lõuna-Prantsusmaa ja Põhja- Hispaania kandist. Wiiki järgi on terve hulk Euroopas praegu germaani, balti ja slaavi keeli rääkivaid rahvaid kõnelnud varem soome-ugri keeli ning oma praegused keeled on nad saanud keelevahetuse tulemusena. Tartu ülikooli uurali keelte professor Ago Künnap on ka Eestis seda teooriat juba mõnda aega propageerinud, Eestlaste soomeugrikeelsed ja täielikult europiidsed esivanemad tulid Künnapi teooria järgi siia 12 000 aasta eest taganeva jää kannul ja on sellest ajast Eestis pidevalt elanud ning oma soomeugrilist keelt kõnelnud. "Siin on käinud igasuguseid rahvaid, kes on siia jätnud oma jälje - geenid, savipotid või midagi oma keelest," kirjutas bioloog ja keeleteadlane Urmas Sutrop Akadeemias.
Niisuguseid selgesõnaliselt ja tavakeelest rangemalt reeglistatud erialakeeli nimetatakse piiratud loomulikeks keelteks. Samal mudelil veidi nõrgemas mõttes põhineb aga üldse suur osa inimeste igapäevasest keelelisest tegevusest: • Sõnastike koostamine ja kasutamine põhineb sageli eeldusel, et sõnadel on tähendused, mida on võimalik teada, kirja panna ja sõnastikust järele vaadata. • Paljud tõlkijad lähtuvad oma töös eeldusest, et eri keelte sõnade vahel on nende tähendusest tulenevad ekvivalentsiseosed, mille põhjal on võimalik otsustada sihtteksti sõnavalikut. • Nii tõlgete kui ka algupäraste tekstide hindamine põhineb eel- dusel, et on võimalik teha vahet õigete ja valede väljendusviiside vahel. • Tõlgete sisulise sobivuse hindamine lähtetekstiga võrdlemise teel põhineb lisaks eeldusel, et kummalgi tekstil on tähendus, mida
Kõik kommentaarid