Liisa elas koos oma emaga. Ema oli vanuses 60. Tema isa suri, kui ta oli 15 aastane. Neil oli enne seda suur talupidamine. Pärast isa surma, ei suutnud nad emaga seda enam üleval pidada ja nad olid sunnitud andma oma maa rendile. Ise kolisid nad väikesesse onni. Selle onni ääres oli väike tiik ja suur tamm. Liisale meeldis igal hommikul nautida loodust ja nautis seda suure rõõmuga. Ta oli väga õnnelik inimene, kuniks ta pidi ühel päeval minema linna müüma lilli. Ühel uulitsal sattus tema teele mõisahärra, kes oli silmipimestavalt ilus ja hell. Ta ostis Liisa käest kõik lilled ära. Liisa küsis lillede eest 5 kopikat, härra tahtis maksta 1 rubla. Liisa ei võtnud seda vastu. Härra päris, kus neiu elab.....Ja seejärel läksid nad oma teed. Kuid seekord läks Liisa seletamatu tundega, mis valdas tema südant. Ta polnud seda tunnet kunagi tundnud. Liisa läks koju ja rääkis sellest kõigest emale. Ema ütles tütrele, et ta on tubli, et rohkem raha
Mõni mudib närviliselt käigukangi, mõni on juba apaatiasse langenud ja põrnitseb enda ette nagu surnud kala, mõni räägib erutunult mobiiltelefoniga, seletades tõenäoliselt kellelegi, et ta kokkulepitud ajaks mitte mingil juhul kohale ei jõua, kuna istub ummikus. See on justkui kassinäitus, kõik elukad kenasti omaette klaasist puurides. Ja kõik need "kassid" jõllitavad kadedalt mind, kes ma võtan uulitsal pikki samme nagu vaba mees kunagi ning lasen rõõmsat vilet, teades, et minu ees on lahti terve maailm. Selline umbejooksnud tänav on muidugi kurb vaatepilt, sest ikka tekitab meelehärmi, kui inimestelt on võetud priius ja nad peavad pikki tunde tillukeses kuudis sitsima, kuni kannikatele ilmuvad lamatised. Just samasuguste emotsioonide ajel kinkisid lahked vene
Nana ähvardas teda vastasel korral uksest välja visata."). Nana tahtis rikastuda meeste arvel ja seda soovis ka tema tädi. (,,Temas ei ole ju mitte midagi. Ja sina laostad end niisuguse linnu pärast. Samal ajal kui on olemas palju paremaid, palju rikkamaid, kellel on sidemeid valitsuses."). Nana kired ei saanud rahuldatud ühegi mehega. Ta otsis viise, et end lõbustada. (,,Mõnikord tõllas koju sõites sütitas teda uulitsal kaaberdav pätt, meeled võtsid tuld, fantaasia sai vaba voli. Ta võttis päti peale, maksis talle ja saatis varsti jälle minema."). Nana ei tahtnud end ka kellegagi siduda, kartes kaotada oma positsiooni Pariisi ühiskonnas (,,Vaata mind korraks, ma ei oleks ju enam Nana, kui ma endale mõne mehe alatiseks kaela võtaksin."). Nana emotsioonid oli äärmusest äärmustesse, kord ta armastas mehi, kord ta vihkas ning süüdistas neid kõigis oma möödaminekutes (,,Ühiskond on mäda
On tugevate sulghäälikute alad, mis annavad ruumi pehmemate kaashäälikute aladele, kuni looklev l võtab juhtmotiivi osa, et siis jälle järsumate kõladega vahelduda. Vahelduvad ka vokaalid, on laiaregistrilisi a'de ja o'de alasid, tumedamaid u ning helkivate e, i, ü mõjualasid. Laabanile kõige iseloomulikumad on foneetiliste äärmuste, a-i, i-a, u-i, i-u, elavakõlalised kombinatsioonid: ,,Pilaatus lapitud palitus tulistab uulitsal tulpi", ,,Rinnanibude asemel on Rroosi Selavistel rubiin-ninad". Rroosi sümpoosionis antud lühiluuletustest on pooled ehitatud neile kõlateemadele. Mõnel korral läheb autor ka ekstreemsustesse, kõla muutub siis hambakrigistamiseks: ,,R.S. ekstra-kreemiks on ekstraktne ekstrakt ekstreemset ekseemist."(Aspel,1989) Üliklassilist vormitihedust iseloomustavad kõige kujukamalt teose teises osas antud ,,Väike
19. sajandi lõpul jõuab tennis ka linnadesse. 1895. aastal jõuab Tallinna, 1897 Pärnusse. Kadriorus asunud Supeluse salongi (Bade Salon) juurde rajatud tenniseväljakul tehti Tallinna esimesed tenniselöögid aastal 1895. Sellel ajal oli väljakute rajamine väga kallis. Hiljem ehitati Kadrioru väljakule veel lisaks kaks väljakut. Pärnu tennis sai alguse jalgrattaspordi harrastajate seast. Pärnu Jalgratturite Selts oli asutatud 1892. aastal ja neil oli Karlovski uulitsal oma velodroom. Mõned aastad hiljem ehitati velodroomi ringi sisse neli tenniseväljakut. Seega Pärnu esimesed 4 väljakut valmisid ajavahemikul 1896.–1900. aastatel. 1912. aastal oli rattaseltsis juba suurel hulgal tennisiste ning seltsi juurde loodi eraldi tenniseosakond. (Ulman, Jürine, Põldoja, Värv 2013: 29) 1.3. Tenniserõivaste areng 20. sajandi algust iseloomustavad kõrge krae ja pikkade varrukatega pluusid. Naised mängisid
tegelikult vilets. Majanduslike võimaluste paranemist annab aga tunnistust järgmine märkimisväärsem ettevõtmine Peterburi eestlaskonna ajaloos: oma kirikuhoone püstitamine aastail 1859-1860 Ofitserskaja ja Malaja Masterskaja tänava nurgale aadressiga Ofitserskaja nr 5457. Kiriku all oli kirikuteenri korter, leskede kodu ja surnukabel. Kiriku kõrval Ofitserskaja uulitsal asus koguduse maja, mille alumisel korrusel elas kirikuõpetaja, teisel olid üüriruumid ja abiõpetaja tuba 58. Kuigi Peterburis elavad baltisakslased püüdsid algul eesti koguduse juhtimist enda kätte haarata, püüdsid algul eesti juhtimist enda kätte haarata, kujunes Jaani kirik keskuseks, mille ümber koondus esialgu kogu kohalik organiseeritud kultuurielu.Juba 1866.aastal toimus Jaani kirikus suur eestikeelne kirikukontsert, mille kavas oli ligemale kakskümmend Pergolesi,
kohanimede eestistamist kõrgajal 1930.aastatel. 1930ndatest alates olid tänavanimed üksnes eestikeelsed, teiskeelsetes tekstides tõlgiti üksnes liigisõna. EV ESIMESED TÄNAVANIMED. Peamiselt eesistati vene ja saksa isikunimesid. Asendati ka halvustavaid nimesid ja võõrsõnu, kohendati keelelist kuju. Tänavanimedesse toodi uue aja ideaale. Uulits vs tänav? 20. Sajandi algul öeldi tänava kohta uulits. Igal rahval on oma nimetus tänava kohta. Aavik väitis, et uulitsal on põline traditsioon ja uulits on linnatänav ja tänav on maatänav. Uulits on kõlavam. Uulits lühendati ,,uul-iks" Nimede eestistamine 1930ndatel. Riigiteatajas, et tänavate nimed peavad olema eestipärased. Võõrapärased nimed vahetati välja. Võõrkeelset nime võib jätta muutmata kui see on positiivne eesti ajaloole. Nimede nõukogustamine. 1940ndal nimemuutmine: nt Pargi tänav Kingissepa tänavaks. Korduvad tänavanimed muudeti ringi. Saksa ajal nimed taastati, eriti Nõmmel
isand Mäeberg ei näidanud kogu kevadel oma nägugi. Tuli küll see teine, aga sellega polnud raskusi, sest see ei uskunud üldse midagi, mis talle siin majas räägiti. Nõnda võis isegi lausa tõtt rääkida, ilma et kellelgi oleks sellest kahju karta. ,,Seda ühesilmaga pole enam näha olnud," tähendas kord härra Maurus. ,,Ei tea, kas õige haigeks jäänd või. Hoidku jumal surma eest, muidu tulevad pärijad kaela." ,,Nägin teist hiljuti uulitsal," seletas Indrek lohutuseks. ,,Imelik," arvas direktor siis, ,,enne oli ikka tema sagedam, aga nüüd läheb teine temast ette." ,,Jah, see teine läheb temast ette," ütles Indrek ja oli üpris rõõmus, et võis direktoriga ühel arvamusel olla. XV. Nõnda tuli kevad. Aga Indrek ei pannud tähelegi, et oli tulemas kevad. Ainult kui sattus ühes teistega välja laheda tuule kätte päikesepaistele ja nägi eemal veerjaid välju, siis nagu tundis äkki, et on juba kevad.
võõral maal auga võiks elada. Oru Juhan andis oma suurtsugu sulase süü andeks, lubas tütre temale naiseks ja valmistas toredad pulmad. Noorik tõi poja ilmale, kfillele isa auks Gabriel nimeks pandi. Varsti pärast seda läkitas Oru Juhan väimehe Tallinna enese eest asja ajama. See oli kõikide õnnetus. Moskva tsaari poolt olid sel ajal saadikud Tallinna tulnud, ilma et Gavrilo sellest midagi oleks teadnud. Ta juhtus uulitsal saadikutega kokku, teda tunti ara ja hakati linnarahva abiga, kes agevale tsaarile meelehead püüdsid teha, taga ajama. Gavrilo pääses imelikul viisil ja tuli kui põgeneja Oru tallu tagasi. Kauemaks ei võinud ta siia jääda, sest Tallinnas tunti tema varjupaika. Oru Juhan viis väimehe oma laevaga Soome. Sestsaadik oli Gavrilo kui tina tuhka kadunud. Teda arvati surnuks. Maalile ei maitsnud enam toit ega jook,
annaabi.ee 
