*Rahustamise 2 võimalust: 1)silitades sõrmedega käe peopesa ja hõõrudes käsi kokku. 2)ristatud sõrmede edasi-tagasi hõõrumine *Küünte Närimine: Kui näete rääkimise käigus, kas või ainult hetke vältel, siis võib kindlalt järeldada, et küüntenärija kahtleb enadas ja/või tingib nõrgalt positsioonilt. *Kui inimene on hea tujus, on tema pea tavaliselt kõrgemal ning nina üles suunatud *Peod üleval ehk palun asend viitab tavaliselt isiku soovile, et teda usutaks või olla tunnustatud SILMAD: *Silmade katmine kätega on tõhus viis öelda: "Mulle ei meeldi see mida ma just kuulsin,nägin või teada sain" *Põgus silmade puudutamine vestluse ajal võib vihjata negatiivsele suhtumisele kõnealusesse teemasse. *Viivitus silmade avamisel mingit informatsiooni kuuldes on märk negatiivsest emotsioonist või rahulolematusest. *Tihedalt kokkusurutud silmalaud näitavad, et inimene püüab mingeid negatiivseid uudiseid või sündmusi täielikult tõrjuda.
aususega. Ta ei tunnista alati oma vigu pigem jätab midagi rääkimata või valetab. Küsides, mida ta reeglitest arvab, ütles ta mulle, et mis need veel on. Ta ei oma veel nägemust reeglistikust, kuid ta teab mida ta tohib teha ja mida mitte. Karistuse poolepealt oleks laps justkui ära hellitatud. Seoses karistusega ta valib oma tegusid teades tagajärgi. Üldjuhul ta ennast süüdi ei tunnista, pigem hakkab nutma, et teda usutaks Samuti käitub ta karistada saades. Põhilised argumendid aga venna tegi ju kaa... Kohlbergi teooria järgi oleks tüdruk prekonventsionaalses perioodis,kus teo hindamisel on peamiseks kriteeriumiks süü suurus. Süü suurus oleneb hulgast (natuke varastada ei ole nii halb kui varastada palju). Oluline, kas teised saavad teada või ei. Halvast teost hoiab eemale hirm karistuse ees ja teiste arvamus. Reeglitest kinnipidamine. Ei ole ühte kindlat tõde, igaühel võib olla oma tõde
säilinud ka tänapäeva üle terve Eesti. Kõige enam levinud olid Hiied, mis on ka tänapäeval kohati väga hästi säilinud ning nende mõte pole kadunud. Ka ohvrikive leidub laialdaselt üle terve Eesti ning nemadki on tänapäevani säilinud. Kõige vähem tuntud on ehk ohvriallikad, kuid nendesse usutakse ka tänapäeval. Ohvriteks ei ole tänapäeval loomad ega inimesed, aga pigem mingid ehted ja mündid. Tihtipeale usutaks, et mündid toovad õnne. Vähemal määral on säilinud Eestis ka kivikalmed, kuid nad pole enam sellises seisukorras nagu nad olid siis, kui neid ehitati ja sinna inimesi maeti. Kaasaeg on mõjutanud minevikku sedasi, et pärandkultuuri elemente on üritatud hävitada, sest näiteks ristiusk ei võinud selliseid traditsioone lubata, arvati, et ohverdamiskultus on ohtlik ja toob halba õnne. Päris palju on pärandkultuuri elemente hävitatud arheoloogiliste kaevanduste käigus.
vaeva näinud. Ja kui tahame pisut peatuda selsamal näitel ja vaadata sellesse otsekui peeglisse; siis küsime (kui sobib), et kui juhuslikult tuleks mingi auväärse suurusega obelisk triumfi või selletaolise hiilguse ehteks teise kohta viia, ja selle kallale asuksid inimesed paljaste kätega, kas asja mis tahes kainem vaatleja mitte ei tunnistaks selle mingiks suureks meeletuseks? Ja kas mitte selle, et suurendataks tööliste arvu, ning usutaks, et nõnda suudetakse rohkem saavutada, seda suuremaks meeletuseks? Ent kui nad tahaksid rakendada mingit valikut, ja nõrgemad eraldada, ning kasutada ainult tugevaid ja elujõulisi, ja siitpeale loodaksid, et nad lõpuks on tõotatud teoks täiesti võimelised, kas ta siis mitte ei ütleks, et nad toimivad veel meeletumalt? Kui nad sellegagi ei rahulduks ning otsustaksid nõu küsida atleetikakunstilt, ja käsiksid siis kõigil kohal olla kunsti kohaselt võitud ja
· k või t kaob konsonantühenditest hk, sk, ht (lõhkuma: lõhkuda: lõhun, jahtima, ihkuma, lihtima, mahtima) · klusiil assimileerub (kõndima: kõndida: kõnnin, ambuma, lembima, meldima, pilduma, sundima, sündima) · pidama (pidasin, pidasid, pidas, pidasime pidasite, pidasid) hoidma, arvama · pidama (pidin, pidid, pidi, pidime, pidite, pidid) kohustatud olema · uskuma: usutakse e ustakse, usuti e usti, usutaks e ustaks, usutagu e ustagu, usutavat e ustavat, usutud e ustud · kiskukma: kistud, kistakse, kisti, kistaks, kistagu, kistavat · käskima: kästud, kästakse, kästi, kästaks, kästagu, kästavat · pidama: peetakse, peeti, peetud · pügama: pöetakse, pöetavat, pöeti · vedama: veetud, veeti, veetaks · tegema-teha-teen-tegin-teinud-tehakse-tehtud · nägema-nähä-näen-nägin-näinud-nähakse-nähtud II ALALIIK PÕHITÜÜP SAATMA
vahel asuva Malströmi keerises (see usuti ulatuvat maakera südameni ja seal elutsev hiigelpolüüp imevat kõik keerisesse sattunud laevad endasse) jm. hakati tooma mereohvreid, mille kajastuseks on henseldamine. Ristiusk, mis püüdis võidelda ebausu, nõidumise jm. jumalavallatute kombetalituste vastu, lõi meremeestele ka kaitsepühakud. Nii kandusid uskumused põlvkonnalt põlvkonnale ja paljud neist on jõudnud ka meie aega, kuid muutunud pelgalt tavaks või kombetäitmiseks, ilma et usutaks nende võlujõudu. Kindlasti väljendab aga kommete täitmine lugupidamist mere, oma elukutse ja eelmiste põlvkondade meremeeste vastu. Kalurite uskumused, eelajaloolisest ajast pärit, ent veel praegugi elujõulised uskumised, et teatud kombetalituste sooritamisega võib pälvida üleloomulike jõudude kaasabi pideva kalaõnne tagamisel (või ebaõnne vältimisel); tuntud maailma kõikide kalastajarahvaste juures.
jõu. «Vannun, et ükski, lubadus, ükski ähvardus ega ükski piinamine ei saa sulgeda mu suud. Vannun risti juures, et paljastan teid kõikjal kui mõrtsukat, kui au rüvetajat, kui alatut. Vannun 579 risti juures, et kui mul kunagi õnnestub siit pääseda, palun kogu maailmalt teile karistust.» «Hoidke ennast!» ütles hääl nii ähvardavalt, nagu ma seda varem ei olnud kuulnud, «mul on kindel abinõu teie suu sulgemiseks või vähemalt selleks, et ei usutaks ühtegi teie sõna. Seda kasutan ma ainult äärmisel juhul.» Võtsin kokku kogu jõu, et talle vastata naerupahva-tusega. Ta mõistis, et nüüdsest peale on meie vahel igavene sõda, sõda elu ja surma peale. «Kuulge,» ütles ta, «jätan teile veel tänase öö ja homse päeva järelemõtlemiseks. Mõtelge sellele: kui te annate tõotuse vaikida, ümbritseb teid rikkus, lugupidamine ja austus. Kui te aga ähvardate rääkida, häbistan ma teid lõplikult.» «Teie?» karjatasin ma. «Teie
Aga sa ei tee midagi, mitte midagi. Sa ei ole teinud ei seda ega teisi maailmu, sa ei ole ka teinud inimest, vaid arenemine, mis tuleb üle sauruste. Sa lased ainult kustuda tuhanded ja miljonid tähed. Milleks? Sa lased surra ainukese inimese, kes oleks pidanud elama. Miks? On ainult üks vastus: sind ei ole, sind pole olnud ja sa ei tule. Kunagi ei ole sa äratanud Laatsarust ega Jairuse tütart, kunagi ei ärataks sa ühtegi teist, ka kõige ainumat mitte, kui sind ei tea kuidas usutaks või palutaks. Kunagi ei..." Ta härdus ise oma sõnust ja nuuksus kummuli laual. Kui nüüd oleks jumal käe tema õlale pannud ja öelnud: ,,Noormees, ma äratan kõik surnud tähed ellu, ma annan maakerale kõik tema saurused tagasi, ainult et sa mind usuksid," siis oleks Indrek talle vististi vastanud: ,,Armas jumal, mis teen ma sinu tähtede ja saurustega, ma ei armasta neist ju ühtegi." Kui Indrek lõpuks magama heitis, siis magas ta nõnda, nagu juba mitte ammugi.
annaabi.ee 
