Toitumine Valmikud toituvad nektarist ja õietolmust, vähesed söövad ka loomset toitu. Täiskasvanud toituvad: *Loomsest toidust *Nektarist *Õietolmust *Sülemist *Meest *Ja teistest looduses leiduvatest toiduainetest. 4 Paljunemine · Paljunemine on kehasisene · Emased munevad: · haploidseid · diploidseid mune. 5 Vastsed Vastsed on enamasti usjad, silmade ja jalgadeta. Nukk on vabanukk, enamasti kookonis. Täismoondega vastsed arenevad taimedes või nende kudedes. 6 Kiletiivalised jaotatakse: Munetilisteks-enamikus putukate parasiidid, kes elavad peremehe kudedes. Pidevkehalisteks-jässaka kehaehitusega, kelle rindmik on tagakehaga laialt ja jäigalt ühendatud. Sipelglased- ühiselulised putukad 7 Vaablased
Paljunemine Paljunemine on kehasisene Emased munevad: Haploidseid Diploidseid mune Veel paljunemisest Lesed arenevad viljastamata munadest Teised mesilased viljastatud munadest Vaklu toidavad töömesilased peanäärmenõrega ehk mesilaspiimaga, mee, vee ja suira seguga Mesilasema vagel saab piima kogu vaglajärgu kestel Isa ja töömesilasvaglad ainult 3 esimesel päeval Vastsed Vastsed enamasti usjad, silmadeta ja jalgadeta Nukk on vabanukk, enamasti kookonis Täismoondega vastsed arenevad taimedes või nende kudedes Kiletiivaliste jaotus Munetilisteks enamikus putukate parasiidid, kes elavad peremehe kudedes Pidevkehalisteks jässaka kehaehitusega, kelle rindmik on tagakehaga laialt ja jäigalt ühendatud Sipelglased ühiselulised putukad Kasutatud materjal http://et.wikipedia.org/wiki/Kiletiivalised http://www.koolielu.ee/pages.php/03100302
aasta. Kui kirpe hoiti lagunenud orgaaniliste ainetega täidetud ruumis, pidasid nad vastu poolteist aastat.(www.zbi.ee) Paljunemine Ilma vereta ei valmi emase kirbu kehas munad. Pärast suguühet muneb emane kirp (sõltuvalt liigist) 20-500 muna. Tegevus toimub aga koguaeg peremehe kehal, emane poetab munad väikeste kogumikena tema elupaika. Emased kirbud võivad ka mitu korda muneda, munemise vahel peavad nad aga verd imema. 4-5 päeva pärast kooruvad usjad, ent väga liikuvad vastsed. Neil on olemas nõrgad haukamissuised. Nad vajavad arenemiseks niiskust, seepärast kaevuvad nad peremeeskeha nahka. Vastsete toiduks on orgaanilised jäänusedmõnikord on arengu lõpetamiseks hädavajalik valmiku väljaheidete (st. pooleldi seeditud vere) söömine.(www.zbi.ee) Kasulikkus/kahjulikkus inimesele Selle tõttu, et kirbud võivad minna ühelt loomaliigilt teisele,
Kirbud elavad nö oma “peremehe kehal” Millest nad toituvad? Kirpude peamiseks toiduks on elusolendite veri Neil on pea eesosas paar hambaid, millega ta läbistab naha Ilma vereta ei valmi emase kirbu kehas munad Kirbu vastsed toituvad aga igasugustest orgaanilistest jäänustest Kuidas nad paljunevad? Pärast paaritumist poetab emane kirp 20 muna peremehe kehale (400-500 elu jooksul) Kahe munemise vahel peavad emased verd imema 4-5 päeva pärast kooruvad usjad ning jalutud vastsed Nad vajavad arenguks niiskust Täiskasvanuks saades tehakse endale võrgendniidist kookon. Nukujärk kestab tavaliselt 8-14 päeva Koorunud valmikud otsivad endale ise peremehe ning ronivad tema kehale Kirbu kahjulikkus loodusele ja inimesele Kirbud võivad inimestel põhjustada allergiaid ja nahahaigusi Nad on haiguste edasikandjad (nt katk) Kirpudest põhjustatud seisundid lemmikloomadel: sügelus, kihelus, kratsimine,
loomarühmaks selgroogsete seas. Kalalaadseid loomi on maailmas kokku umbes 20 tuhat liiki, neist Eestis 75 liiki Enamik kalu on voolujoonelise kehakujuga: see algab peaga, mis läheb sujuvalt üle kereks ning lõpeb sabauimega. Keha on enamasti külgedelt kokkusurutud ja varustatud liikumist võimaldavate uimedega. Kehakuju erinevused peegeldavad nende elupaika: merepõhjas elavad kalad on enamasti lamedad (lest), mudaelanikud usjad (angerjas), vabas vees elavad kalad aga tüüpiliselt "kalakujulised". Kalade nahk on kaitstud soomustega. Nahanäärmed eritavad lima, mis katab ka soomuseid. Lima kergendab ujumist ning on kaitseks. Enamikul meil elavatel kaladel on tumedam seljaosa ning heledam kõhupool. See on kaitsekohastumus, mis muudab nad teistele loomadele vähemmärgatavaks. Kõige suurem kala on vaalhai pikkusega kuni 12,5 meetrit ja
Marja viljastamine on seotud rütmiliselt korduvate paaritumismängudega, mis kestvate mitmeid päevi. Kudemiskoha sügavuseks arvatakse olevat 0,2-1,5 m. Jõesilmu koelmud on sageli kõrvuti vimma koelmutega ja koos ojasilmu koelmutega. Kudemise alguseks on vajalik stabiilne vähemalt 9,5oC veetemperatuur. Marjaheitmine toimub tavaliselt öösel. Mari on kleepuv ja paisub umbes ühe tunni jooksul. Temperatuuril 15-18oC kulub marja arenguks ligi 2 nädalat. Koorunud kollakasvalged usjad kuni 4 mm pikad vastsed on 2-4 päeva väheliikuvad ja toituvad maksas leiduvastest varuainetest. Esimesel nädalal levivad nad passiivselt pehmema põhjaga taimestikurikastesse jõeosadesse, kus peagi kaevuvad põhjasetetesse, omandades ühtlasi põhja värvuse. Vastsete silmad on kaetud nahaga, ülahuul moodustab mütsisirmitaolise kaevamiselundi. Toiduks kasutatakse veega suuõõnde imetud ja siin väljakurnatavat detriiti, vetikad eriti ränivetikaid. [1]
Värvus valge, kõvadus 1, erikaal 2,58-2,60. Esineb muldsete agregaatidena ja tundub katsumisel rasvasena. Neelamismahtuvus sõltub osakeste mõõtmetest, olles ibefraktsioonis kuni 24 mg- ekv./100g, savis enamasti 3-15 mg-ekv/100g (pH=7) Paisub nõrgalt, on väikese kleepuvuse, sidususe ja hüdrofiilsusega. Lahustuvus hapetes sõltub osakeste läbimõõdust, happe kontsentratsioonist ning mineraali ja happe hulkade suhtest. Kaoliniidi kristallide agragaadid on petrograafilise mikroskoobi all usjad, ülitäieliku lõhenevusega. Elektronmikroskoobis on nähtavad heksagonaalsed plaadikesed. Kaloniiti esineb tardkivimite eluuviumil ja paleogeensetel savidel kujunenud muldades. Kvaternaarsetes setetes ja neil mood. muldades kaoliniit puudub või esineb vähesel määral. Tähelepanuväärse osa mood. kaoliniit subtroopika ja troopika muldades, s.o. puna-ja lateriitmuldades. Hüdrovilkude rühma kuuluvad vilgusarnased, rohesti vett sisaldavad alumiiniumi, raua,
32 KOKKUVÕTE Kalad on väga liigirikas ja huvitav loomarühm.Enamik kalu on voolujoonelise kehakujuga: see algab peaga ja läheb sujuvalt üle kereks ning lõpeb sabauimega. Keha on enamasti külgedelt kokkusurutud ja varustatud liikumist võimaldavate uimedega. Kehakuju erinevused peegeldavad nende elupaika: merepõhjas elavad kalad on enamasti lamedad( lest), mudaelanikud usjad (angerjas), vabas vees elavad kalad aga tüüpiliselt ,, kalakujulised". Kalade nahk on kaitstud soomustega. Nahanäärmed eritavad lima. Lima kergendab ujumist ning on kaitseks. Kõiki kaladeks nimetatud loomi seob veeline eluviis. Enamik kalu ei välju veest kunagi. Kalad asustavad meie planeedi kõige erinevate tingimustega veekogusid: nii magedaid kui soolaseid, sooje kui külme ,voolava kui seisva veega. Nad võivad elada pinna läheduses kui ka kilomeetrite sügavusel
Sobib siiski praktilises töös. Selgroogsete klasse, ja ühtlasi kalu traditsioonilises, eluvormi mõttes (siis klass Pisces) jagatakse kaheks suureks rühmaks: lõuatud ehk sõõrsuud (Agnatha, Cyclostomata) ja lõugsuused (Gnathostomata). Lõuatute hulka kuuluvad kaks klassi: Cephalaspidomorpha, kes olid ohtrad ja mitmekesised vanaaegkonnas, kuid keda tänapäeval esindavad vaid silmud; ja pihklased (Myxini). Kaasaegsed silmud ja pihklased on usjad, luudeta ja soomusteta; toituvad elus või surnud kaladest, kasutades suuiminappa ja sarvhambaid. Vanaaegkonnast tuntakse rohkete kivististena klassi Cephalaspidomorpha esindajaid, kelle lame pea ja eeskeha olid kaetud luukilpidega. Tõenäoliselt sõelusid nad toiduks (ripsmete abil või imedes) põhjast detriiti ja pisioleseid. 83. Jagatakse suureks rühmaks:lõuatud e. sõõrsuud ja lõugsuused. Lõuatud on silmud- Luudeta, soomusteta, usja kehaga. Suu iminapana. Sarvhambad
Samblad loovad soodsa mikrokeskkonna ka kõrgematele taimedele ja põõsassamblikele. Sügavama lumikattega aladel on samblikest iseloomulikumad põdrasamblikud (Cladonia), mis õigustavad oma nime põhjapõtrade talvesöödana, õhemat lumevaipa vajavad käokõrvad, nii pruunid (Cetraria islandica, C. delisei) kui ka kreemikasvalged (C. nivalis, C. cucullata), ja narmassamblikud (Alectoria). Kõige tuulisematel kohtadel suudavad vastu panna vaid kooriksamblikud ja usjad tamnooliad (Thamnolia) LOOMASTIK: Arktilistes tundrates 48 imetajaliiki karibuu/põhjapõder, muskusveis, jänesed, polaarrebane, lemmingud; rannikul jääkaru, hülged, morsk. Linnud enamasti rändlinnud, talvitujatest lumekakk, lumepüü, kaaren. Kohastumused: talvel elu lume all, talveuinak, pruun rasvkude, karvastiku tihedus ja värvivahetus, suured labajalad, ränded, putukatel elutsükli lühenemine või pikenemine. Teravmägedel suudavad vast pidada vaid põhjapõder ja hunt
väikesekasvulised loomad; nad paistavad olevat sellise tähelepanu mitte köitva välimusega seetõttu, et ainult sellised isendid suutsid oma kohta loomariigis säilitada, arvestades roomajate ja imetajate poolt pakutavat võistlusmomenti. Vastandina sellisele situatsioonile, olid Karboni ja Vara-Permi kahepaiksed maailma ainuvalitsejateks ja seetõttu leidus neid paljudes erinevates suuruse- ja kujukategooriates; mõningad alligaatorliku välimusega, teised olid jällegi usjad või väljapaistmatud taimetoitlased. Mõnede Karboni kahepaiksed kasvasid kuni 6 meetri pikkuseks. Maise eluviisiga loomadel oli kaitsev soomustik. Vanimad roomajate fossilid on leitud Ülem-Karbonist. Mõned neist väikesekasvulistest loomadest on leitud kivistunud puutüvede tühimikest Joggins`i kihistust Nova Scotia`st. Enamus füüsilisi erinevusi varajaste roomajate ja nende
muud neljajalgsed. Nii et fülogeneetilises mõttes on kahepaiksed, nagu kaladki, graad (tase), mitte klaad (sugupuu haru). 83. Kalade (Pisces) laiemas mõttes, või kalade ja sõõrsuude (Cyclostomata) jaotamine klassideks, nonde lühike võrdlus Lõuatute hulka kuuluvad kaks klassi: Cephalaspidomorpha, kes olid ohtrad ja mitmekesised vanaaegkonnas, kuid keda tänapäeval esindavad vaid silmud; ja pihklased (Myxini). Kaasaegsed silmud ja pihklased on usjad, luudeta ja soomusteta; toituvad elus või surnud kaladest, kasutades suuiminappa ja sarvhambaid. Vanaaegkonnast tuntakse rohkete kivististena klassi Cephalaspidomorpha esindajaid, kelle lame pea ja eeskeha olid kaetud luukilpidega. Tõenäoliselt sõelusid nad toiduks (ripsmete abil või imedes) põhjast detriiti ja pisioleseid. Lõugsuuste (Gnathostomata) rühma moodustavad "päris" kalad ja neist põlvnenud neljajalgsed
annaabi.ee 
