"Üksi olles ollakse vabad" (0)

Ainult üksinda olles ollakse vabad
Inimesed elavad enamasti perekondades. See näitab, et ta on karjaloom. Nii ümbritsevad meid iga päev paljud ligimesed. Nüüd tekib küsimus, kuna ollakse omaette , omade mõtetega, et saaks mõelda elu üle ja lihtsalt unistada ? Kõikidel on perioode, millal nad tunnevad vajadust ennast ühiskonnast ära isoleerida ja lihtsalt olla.
Inimloomad on juba kord sellised, kes vajavad küll teist enda kõrvale aga tahavad samas ka üksi olla. Ja see on arusaadav, sest kõikidel peab ka olema oma hingamisruum. Sinna sisenedes aga tungitakse teise privaattsooni, mis ei ole meeldiv. See tekitab trotsi ja tahet veel rohkem eemale minna oma mõtetega. Kõigil on vaja üksi olla. Kuid üksi olekul ja üksindusel on vahe. Üksindus on pigem negatiivne, see ehitab üksnes müüre inimeste vahele. Inimesed kibestuvad ja ei oska enam armastada ega teise inimesega arvestada. Pikaaegne üksindus ei mõju ühelegi meist hästi, sest inimene, nagu karjas, on ikka loodud teisega koos elama. Enamus meist ei suuda üksindust taluda ja seda nimelt veel vanaduses , sest siis tahavad kõik veeta oma viimaseid päevi koos oma armastatutega. Kahju on vaadata neid, kes on endale nooruses krabanud suure varanduse kokku ja vanaduses peavad seda ikka üksi nautima. Julgen kahelda kas nad tunnevad sellest rõõmu, kui neil pole armastavaid lähedasi ja perekonda, kellega seda jagada. Ja kõik on sellepärast, et kunagi polnud aega, vaid oli vaja teha karjääri ja ajada hunnik raha kokku. Raha ei tohiks olla elu põhiväärtus, ta peab olema vahend, mis pakub võimalusi.
Elu kolm põhiasja on usk, lootus ja armastus. Ilma nendeta oleks elu võimatu. Ja ega armastus ei tähenda kohe teist inimest. Kõige pealt tuleb ennast armastada ja siis saavad alles teised inimesed sind armastada. Üksi olles saame mõelda oma elu üle järele ja see on aeg, mil oleme lihtsalt iseendaga . See on kvaliteetaeg , mida vajavad kõik. Saame unistada rahus ja olla vaikuses. Põgeneda reaalsuse eest, kui kõik tundub mõttetu ja halb. Ainult siis saame olla tõeliselt vabad, sest mitte keegi teine ei saa röövida meie unistusi ja mõtteid. Aeg, mida veedame üksi, kuulub vaid meile endile ja mitte kellelegi teisele. Kes meist ei tunneks õnne joovastust, kui jäädakse üksinda koju. Saab jalad seina peale visata, kõva häälega krooksuda ja paljalt ringi joosta .
Olen kohanud inimesi, kellel ainult paljast mõttest teise inimesega koos elamisest tulevad külmajudinad üle keha. Ja tean neid, kes paaniliselt otsivad enda kõrvale kaaslast , sest üksi olla pole inimese loomuses. Lõpuks jääb ikka iga inimese enda otsustada milliseks eluks ta on valmis. Nagu ütles George Burns:” õnnelikkus on omada suurt, armastavat, hoolivat, tihedalt seotud perekonda, aga teises linnas.”