KAUGIDA UNIMUDIL PERCCOTTUS GLENII Toomas Rüütel 10. B klass 2015 Käsitletavad teemad Välimus Levik ja elupaik Paljunemine Toitumine Välimus Kaks seljauime, rinna- ja kõhuimed paiknevad peaaegu kohakuti Pruunikal kehal ning uimedel on näha tumedaid täppe. Kaks eraldi seisvat pikka kõhuime Suhteliselt suur suu Aeglase kasvuga(nt. 25 cm pikkuseks ja250 g raskuseks kasvab u. 10 aastaga.) Enamasti 14-25cm pikk Levik ja elupaik Looduslik leviala Venemaa Kaug-Ida piirkond, Hiina kirde piirkond ja Korea magevetes. On jõudnud ka Kesk- ja Ida-Euroopasse. Kehva ujunana eelistab aeglase vooluga või seisuveega veekogusid Taimestikurohked veekogud
Noores eas sööb latikas küll põhiliselt zooplanktoneid, kuid peatselt läheb üle põhjas elavatele selgrootutele. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Toidu leidmisel on peamiseks meeleks nägemine, tähtis roll on ka kuulmisel. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Kudemisperioodil moodustub isaste peal, kehal ja uimedel tugev helmeskate. Suguküpsuse saavutab suhteliselt hilja (isastel 5...9 aastaselt, emastel 6...10 aastaselt). Kudema läheb mais või juunis. Kudemise algul peab veetemperatuur olema 12...13 °C, aga massilise kudemise ajal on see 15...17 °C, mis on suhteliselt soe. Eelnevalt hõivab iga isane oma ala (tavaliselt vaatevälja suurune), mida kaitseb rivaalide eest. Kudemine toimub madalas kaldaäärses vees olevatele taimedele, millele emakala mari kleepub
Spinninguga püügiks peab juba olema kalastuskaart või mõne kalandusseltsi luba. Kalade ehitus üldiselt SISEEHITUS 1 Luukalade toese peamine osa on selgroog, mis ulatub piki kogu keha peast sabauimeni. Eesosas on selgroog ühenduses koljuga. Toes on ka uimedel. Toese külge kinnituvad lihased (kõige tugevamad on selja- ja sabalihased). Pilt 1. Kala luustik ahvena näitel. Luukaladel on enamasti suus hambad, mis võivad paikneda peale lõugade veel ka suulaeluudel, keelel, lõpuseaparaadi luudel. Millisel alljärgneval pildil on kala luustiku osa? a) b) c) Kala kereosas selgroo all paikneb suur kehaõõs, kus asuvad siseorganid.
ja hapnik). Haiguslik seisund tekib siis, kui gaaside osarõhk vees muutub väga kiiresti ja kala organism ei suuda sellega kohaneda ning veres sisalduvad gaasid tungivad mullidena ümbritsevatesse kudedesse. Gaaside osarõhu kiire muutus tekib tiikide ja basseinide veega täitmisel survepumpa dega või gaasidega küllastatud vee temperatuuri kiirel tõusmisel. Vastsetel moodus tuvad gaasimullid eelkõige suuõõnes, vanematel kaladel sooltorus, kehaõõnes, lõpustel, uimedel, lihastes, veresoontes ja naha all. Ujupõis (sagedamini lõhelaste noorjärkudel) võib mahult mitmeid kordi suureneda ja teised siseorganid kokku suruda. Kalad muutuvad rahutuks ja ujuvad kiire te sööstudega, neil värisevad uimed ning nad reageerivad tormiliselt välistele ärritustele. Haige kala ei toitu, hoidub vee pinnakihti, kaotab nägemise ja tasakaalu ning hukkub gaasemboolia tagajärjel. Tõrjeks tuleb vältida vee üleküllastumist gaasidega. Selleks peab
Neist on inimesele ohtlik ainult laiuss. Enamik kalade parasiite ei põhjusta nendega ühes ja samas veekogus elavate kalade hulgas nakkuspuhanguid, kuid nad võivad muutuda ohtlikuks veekogusse toodud uutele kalaliikidele, kellel puudub vajalik immuunsus. Haiguste korral kalakasvanduses ravitakse kalu. Nakkushaigusvastaseid ravimeid antakse söödaga või süstitakse. Ka kalade sooleparasiitide vastu antakse ravimeid söödaga. Kui parasiidid pesitsevad kehapinnal, uimedel ja lõpustel, tehakse kaladele ravivanne (keedusool, malahhiitroheline, ammoniaak). Looduslikes veekogudes on neid vahendeid võimatu kasutada. Kalade nakkushaigused inimestele edasi ei kandu, ent kalad võivad ohtlikud olla inimestele omaste pisikute kandjatena, kui infektsioon on sattunud veekokku, näiteks koolera ja düsenteeriapuhangute korral. Sageli ei julge inimesed süüa kala kui näevad tema kõhuõõnes või sooles usse
kontakti teel. Vibrioos võib esineda ägedalt ning on suure kalade suremusega, kuid ilma kliiniliste haigustunnus teta või siis kroonilise vormina. Eestis on vikerforellidel diagnoositud vibrioosi kõigis mereveelistes kalamajandites.Haiguse välised tunnused on kalaliigiti erinevad. Vikerforellil täheldatakse kehapinnal haavandeid ja verevalumeid ning punnsilmsust (foto 25). Angerjal esineb uimedel verevalumeid, kehapinnal haavandeid ja naha hüpereemiat anaalava ümbruses. Lahangul täheldatakse vikerforellil neerudes põletikku, tugevat aneemiat ja vere valumeid lihastes, angerjal aga sooltoru ja siseorganite põletikku. Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste ja episootoloogiliste andmete ning bakterioloogilise uuringu tule muste alusel. Merekalade haigestumisel ei ole tõrjet võimalik teha
Neist on inimesele ohtlik ainult laiuss. Enamik kalade parasiite ei põhjusta nendega ühes ja samas veekogus elavate kalade hulgas nakkuspuhanguid, kuid nad võivad muutuda ohtlikuks veekogusse toodud uutele kalaliikidele, kellel puudub vajalik immuunsus. Haiguste korral kalakasvanduses ravitakse kalu. Nakkushaigusvastaseid ravimeid antakse söödaga või süstitakse. Ka kalade sooleparasiitide vastu antakse ravimeid söödaga. Kui parasiidid pesitsevad kehapinnal, uimedel ja lõpustel, tehakse kaladele ravivanne (keedusool, malahhiitroheline, ammoniaak). Looduslikes veekogudes on neid vahendeid võimatu kasutada. Kalade nakkushaigused inimestele edasi ei kandu, ent kalad võivad ohtlikud olla inimestele omaste pisikute kandjatena, kui infektsioon on sattunud veekokku, näiteks koolera ja düsenteeriapuhangute korral. Sageli ei julge inimesed süüa kala kui näevad tema kõhuõõnes või sooles usse. Sellised suured, kergesti märgatavad ussid ei
Tõugjas: i-l peas ja kehal hk. Lepamaim: i-l kõht muutub punaseks, kurgualune mustaks, külgedel võib tekkida roheline vööt, peas valkjas hk, e-l võib olla peas nõrk pruunikas hk. Mudamaim: i-l võib olla peas hk, e-l tekib väike torujas sugunäsa. Linask: i-l peas ja seljal nõrk hk. Rünt: i-l peas ja keha eesosas nõrk hk. Viidikas: i-l peas hk Tippviidikas: R, K ja P alused muutuvad oranziks. Latikas:i-l peas, kehal vahel ja uimedel tugev hk. Nurg: i-l peas ja keha eesosas nõrk hk. Vimb: i-l selg läheb mustaks , kõht kollaseks, R ja K punakaskollaseks; peas, seljal , R ja K sisekülgedel peen hk. Trulling: i-l (vähem ka e-l) R siseküljel hk, seda võib olla ka peas ja kehal, i-l tekib sabavarrele all ja ülal nahkne hari. Ogalik: i-l selg muutub sinakasroheliseks, kurgualun ja rind punaseks, silmad siniseks, e-l pulmamängu ajal kiired lühiajalised värvuse muutused.
pärakut pole, hermafrodiitne suguelundkond. N: selts kolmehaarmelised piimjas valgelamelane; selts torusoolelised. Kärssussid veidi ripsusside moodi. Lameda ripsmelise kehaga, iseloomulik pikk kärss, mis sissetõmmatuna paikneb paunas. Suu ja pärak eraldi. Kehas lülistuse algmeid. 20. Ainupõlvsed - parasiidid, peremeeste vahetust pole. Peamiselt kaladel, eriti nende lõpustel. N: kaksikuss e. liit-kaheksanaplane (Diplozoon paradoxum)-karplastel, sõrmikketaslane- karpkalalaste uimedel ja nahal, harilik haakketaslane karpkalalaste lõpustel, mitusuulane-nugib konnade kusepõies. Kahepõlvsed e. imiussid - lõpp-peremees selgroogne, vaheperemees limune. N: maksakaan-lambas ja teos, harilik vereimiuss-inimese veresoontes ja vastsena veetigudes. Paelussid põlvkondade ja permehe vahetusega N: laiuss tangud röövkalas, inimese sooles saab täiskasvanuks, linnuroni vageltang elab kalas,
annaabi.ee 
