Ühiskonna sektorid (0)

Ühiskonna sektorid

Ühiskond on süsteemne tervik, mille valdkonnad on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist. Tavaliselt jagatakse ühiskond mitmesugusteks sektoriteks, mis omavahel põimuvad. Kõige suuremad ühiskonna jaotused on avalik ehk ühiskondlik elu ja eraelu. Demokraatlikus riigis ei sekku riik inimese eraellu, ka majanduses peaks riigile jääma eeskätt üldine reguleerimine. Samas ajab nüüdisaegne riik haridus -, eluaseme -, sotsiaal- ja keskkonnapoliitikat, mis mõjutavad iga inimest. Tootmine ning kauplemine moodustavad valdkonna, mida nimetatakse majanduseks . Ühiskonna arengu koordineerimise ja juhtimisega tegelevat valdkonda nimetatakse poliitikaks. Poliitika hõlmab riigi toimimist korraldavat tegevust, mis on seotud võimu- ja õigussuhetega. Poliitikat teevad riigivõimu esindavad asutused, kes rakendavad seadusi, jagavad ühiskonna rahalisi ja varalisi ressursse ning tasakaalustavad huvisid. Inimese igapäevast elu ja toimetulekut puudutavaid poliitikaid ( haridus -, eluaseme-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika ) nimetatakse avalikeks. Siit tuleb termin poliitikavaldkonna tähistamiseks – avalik sektor. Avaliku sektori alla mahuvad riigi- ja omavalitsusasutused koos töötajaskonnaga: samuti riigi käsutuses olev raha ja vara. Poliitikas on suhete aluseks võim, majanduses kasu (tulu). Tänapäeval on majandus enamjaolt eraettevõtete pärusmaa, mistõttu räägitakse erasektorist, mille moodustavad kõik eraomanduses olevad ettevõtted. Kuna majanduse eesmärgiks on saadatulu, siis kasutatakse mõistet tulundussektor . Tegevus, mis on loomult sotsiaalne ehk ühiskondlik ja pole suunatud kasumi saamisele ega võimuteostamisele, kuulub mittetulundussektorisse. Sageli kasutatakse niisugusel puhul terminit kodanikuühiskond. Kodanikuühiskonnaks nimetatakse avaliku elu kolmandat sektorit , mis hõlmab mittepoliitilisi kodaniku organisatsioone ja – ühendusi. Nende eesmärgiks on edendada kohalikku elu ja tugevdada inimeste ühtekuuluvustunnet. Kodanikuühiskonna alla kuuluvad korteri- ja suvilaühistud, spordiseltsid ja – klubid, usuühingud ja kirikukogudused, taidlus- ja kultuuriseltsid, ametiühingud, kutseliidud , õpilas- ja noorteorganisatsioonid , üürnike/omanike ühendused, looduskaitseühingud, nais - ja meesseltsid, perede ja pensionäride ühendused, muinsuskaitseühendused. Kolmanda sektori hulka kuuluvad: SA-d (sihtasutused), MTÜ-d (mittetulundusühingud), klubid, seltsingud näiteks SA Pärnu haigla , Assikvere Haridusselts, Eesti Reformierakond . Tugev kodanikuühiskond on oluliseks demokraatia tagatiseks, sest kontrollib, piirab ja tasakaalustab riigivõimu. Kodanikuühiskond täidab kultuurikandja rolli. Kultuuriks nimetatakse mitme inimpõlve poolt loodud materiaalseid ja vaimseid väärtusi. Kultuuri moodustavad rahvakunst ja kirjandus, arhitektuur ja kujutav kunst , tähtpäevad ja pidustused, viisakusreeglid , muusika jpm. Kultuur avaldub inimestevahelises suhtlemises, reguleerides seda oma väärtuste ja normidega. Osa kultuuris esindatud väärtustest on lihtsalt aga õiguse üldtunnustatud põhimõtted, teised on kirja pandud seadustes . Esimest liiki väärtused moodustavad ühiskonna moraali, teised aga õiguse. Lisaks eelpool kirjeldatud avalikule ehk ühiskondlikule elule on igal inimesel eraelu. Eraelu tähendab indiviidi isiklikku elukorraldust. Eraelu on kaitstud riigi ja teiste kodanike seadusevastase sekkumise eest. (vana.verska)

Ühiskonnnaõpetus

Ühiskonnaõpetusega taotletakse, et õpilane hakkaks ühiskonnas toimuvat nägema ja mõistma ning omandaks oskuse ja valmiduse ühiskonnaellu sekkuda. Sellest tulenevalt rõhutatakse ühiskonnaõpetuses senisest enam aine praktilist kallakut. Ühiskonnaõpetus on õppeaine, mis aitab õpilasel kujuneda ennast teostavaks, kaasinimesi arvestavaks, sotsiaalselt pädevaks ühiskonnaliikmeks. Aine vahendusel kujundatakse õpilase sotsiaalseid pädevusi, rõhutatakse demokraatia põhimõtete väärtustamist, tolerantsust, ühiskonnaelu eetilisust ja kodumaa-armastuse põhimõtet. Digipädevus – suutlikkus kasutada uuenevat digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas ühiskonnas nii õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui kogukondades suheldes; leida ja säilitada digivahendite abil infot ning hinnata selle asjakohasust ja usaldusväärsust; osaleda digitaalses sisuloomes, sh tekstide, piltide, multimeediumide loomisel ja kasutamisel ; kasutada probleemilahenduseks sobivaid digivahendeid ja võtteid, suhelda ja teha koostööd erinevates digikeskkondades; olla teadlik digikeskkonna ohtudest ning osata kaitsta oma privaatsust, isikuandmeid ja digitaalset identiteeti; järgida digikeskkonnas samu moraali- ja väärtuspõhimõtteid nagu igapäevaelus. Ühiskonnaõpetus on kontsentriline õppeaine, millel on poliitiline, majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja ideede dimensioon .
Kogu ainetsükli vältel rõhutatakse vajadust kujundada õpilastes:
- ühiskondlike protsesside toimemehhanismide mõistmine;
- hoiak, et ühiskonnaelu puudutavates küsimustes isikliku argumenteeritud seisukoha
omamine on vajalik;
- ühiskonnaelus osalemise oskused ja valmidus, kodanikuosaluse tähenduse ja vajalikkuse
mõistmine.
Taotluseks on õpilase enesemääratluse kujundamine, teadlike ja motiveeritud valikute
tegemise valmidus.
Õppesisu ja -meetodite valikul arvestab ühiskonnaõpetus eakohasuse printsiipi , Eesti
ühiskonna arengut, rahvusvahelisi printsiipe , spetsiifilisi integratsiooniküsimusi ning nende
lahendamise riiklikke prioriteete.
Eesmärkide saavutamisel nähakse ühiskonnaõpetuse kui pedagoogilise protsessi
komponentidena:
- teadmiste vahendamist poliitilistest- ja majandusteooriatest, -süsteemidest, -struktuuridest ning protsessidest, inimestevahelisest suhtlemisest, rahvusvahelisest elust;
- demokraatlike tõekspidamiste kujundamist, nagu õiglus, võrdsus, vastutustunne, vabadus,
mitmekesisus , tolerantsus ja privaatsus ;
- intellektuaalsete oskuste kujundamist: oskus koguda teavet, õppida, langetada otsuseid,
vaadelda probleeme ja olukordi erinevatelt positsioonidelt;
- osalusoskuste kujundamist: omandatud teadmisi, tõekspidamisi ja mõtlemisoskust
kasutatakse selleks, et olla kootöövõimeline, määratleda enda kuuluvus mingisse rühma, olla
kompromissivõimeline ja salliv, tulla toime erinevates elusituatsioonides;
- kodanikuosaluseks valmisoleku kujundamist: informeeritus ümbritsevas elus toimuvast,
oma seisukoha kujundamine, oskus ja tahe olukorrale vastavalt käituda.
Ühiskonnaõpetuse protsess ja resultaat ongi see, et iga õpilane jõuab kodanikuosaluseni, toetudes teadmistel ja isiklikel tõekspidamistel rajanevatele intellektuaalsetele ja osalusoskustele. Õpetaja ülesanne on õppetöö vastav metoodiline ja didaktiline korraldamine. Ühiskonnaõpetust õpetatakse põhikooli kahes kooliastmes. I kooliastmes on ühiskonnaõpetuse teemad integreeritud inimeseõpetusse, mille üldeesmärgiks on ühiskonna kui inimeste elukorralduse vormi ja elukeskkonna tutvustamine. II kooliastmes esineb ühiskonnaõpetus iseseisva õppeainena. Õpilased omandavad isiklikele kogemustele toetudes ning peamiselt kodukoha näiteil ühiskonna- alased alusteadmised, neil kujundatakse kõige elementaarsemad sotsiaalsed oskused. III kooliastmel integreerib ühiskonnaõpetus lisaks