Vene kaubanduskojas ja mujal Osales ,,Fenno-Ugria" SA-e rajamisel (1927) ja oli selle esimees Peaminister riigivanema ülesannetes (1934-1937), riigihoidja(1937-1938), Vabariigi president (1938- NL okupatsioon) Kinniistumised, vangilaagrid Pärast Soomest naasmist 9 kuud, Peterburis Krestõ vanglas (1910-1911), korraldas märgukirjade aktsiooni Pärast bolsevike riigipööret kuu aega Mitmel pool vangilaagrites Lätis ja Poolas (1918) Ufaas vabakäiguvang (1941.a. suvel, küüditati) Baskiiria Autonoomse Vabariigi julgeolekuvanglas Jämejala vaimuhaiglas (1954.a. Detsembris) Kalinini oblasti Burasevo psühhiaatriahaigla, seal ta ka suri (18.01.1956) Konstantin Pätsi eraelu ja järglased Konstantin Päts oma naise Helmaga. Pätsil oli oma naise Helmaga kaks poega, teine sündis siis, kui Päts oli Sveitsis. Pärast naise surma ta enam uuesti ei abiellunud. Pätsi minia tuli lesestunult 1946
Muuhulgas andis ta välja ka valimisseadust muutva dekreedi, mille alusel sai korraldada ennetähtaegsed valimised. Pärast valimisi ning uue parlamendi esimest istungit 21. juulil allkirjastas Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada. Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil oma Kloostrimetsa talus ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Baskiirias, Ufaas vabakäiguvang, pärast seda 1942. aasta lõpus Kirovis, riikliku julgeolekuvalitsuse vanglas, üksikkongis. Ametliku nõukogude versiooni kohaselt etapeeriti ta 1942. aasta novembris ta koos poja Viktoriga Vitebskisse. 1943. aastast viibis ta Peterhofis. Alles 29. aprill 1952. aastal saadeti ta NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamise otsusega sundravile ja hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15
Pärast valimisi ning uue parlamendi esimest istungit 21. juulil allkirjastas Konstantin Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada. Siiski nähtub olemasolevatest andmetest, et ta pidas end Vabariigi Presidendiks kuni surmani, eelmises lõigus toodud põhjusel. Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil oma Kloostrimetsa majas ja küüditati koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Ufaas vabakäiguvang, pärast seda Baskiiria ANSV julgeolekuteenistuse vanglas. Alles 29.aprill 1952 saatis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamine ta sundravile, hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15. november 1954 peale Erinõupidamise otsuse läbivaatamist otsus tühistati ning 8. detsembril vabastati sundravilt. 18. detsembrist 29. detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu tõttu kiiresti Kalinini oblasti Burasevo
Johansson, Pavel Gerdt, Nikolai Legat ja baleriin Jekaterina Vazem. Aastal 1899, olles 16-aastane, lõpetas ta kooli ning asus tööle Peterburi Maria teatrisse. Ta arenes siin kiiresti ning oli maestro Petipa lemmik Rudolf Nurejev- Rudolf Gametovitsh Nurejev sündis tema emalegi ootamatult 17. märtsil 1938. aastal Siberist läbisõitva rongi kupees Baikali järve ja Irkutski vahel. Oma nooruse veetis Nurejev Ufaas, kus juba varakult osales rahvatantsurühmades. Kui ta nägi väikeses Ufaa teatris balletietendust, tekkis tal tungiv soov osata ka ise nii hästi tantsida, kui nood artistid seal laval. Nurejev otsustas õppida tantsimist, ja nii kolis ta 1955. aastal Leningradi, kus astus Koreograafiakooli. Aleksandr Pushkin võttis ta oma hoole alla. 1958. aastal lõpetas 20- aastane Nurejev Leningradi Koreograafiakooli ja
valimised. Pärast valimisi ning uue parlamendi esimest istungit 21. juulil allkirjastas Konstantin Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada. Siiski nähtub olemasolevatest andmetest, et ta pidas end Vabariigi Presidendiks kuni surmani, eelmises lõigus toodud põhjusel. Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil oma Kloostrimetsa majas ja küüditati koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Ufaas vabakäiguvang, pärast seda Baskiiria ANSV julgeolekuteenistuse vanglas. Alles 29.aprill 1952 saatis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamine ta sundravile, hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15. november 1954 peale Erinõupidamise otsuse läbivaatamist otsus tühistati ning 8. detsembril vabastati sundravilt.[1] 18. detsembrist 29. detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu tõttu kiiresti
tiisikusehaigete sanatooriumis kõigest 31 aastasena. 1917 vangistas Saksa okupatsioonivõim Pätsi kolmandat korda. 1918. juunis saadeti ta Poola vangilaagritesse ja koju sai ta alles siis, kui Eesti Vabariik oli tegelikult juba taastatud. Lõpu ülevaade Vikipeediast: Päts vahistati 30. juulil 1940 oma Kloostrimetsa talus ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Baškiirias, Ufaas vabakäiguvang, pärast seda 1942. aasta lõpus Kirovis, riikliku julgeolekuvalitsuse vanglas, üksikkongis. Ametliku nõukogude versiooni kohaselt etapeeriti ta 1942. aasta novembris ta koos poja Viktoriga Vitebskisse, 1943. aastal aga Peterhofi, kuid need alad olid sellel ajal okupeeritud saksa vägede poolt ning tõenäoliselt viibis ta selle ajal hoopis kinnipidamisasutustes Kirovis. aprill 1952. aastal saadeti ta NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamise otsusega
Pärast valimisi ning uue parlamendi esimest istungit 21. juulil allkirjastas Konstantin Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada. Siiski nähtub olemasolevatest andmetest, et ta pidas end Vabariigi Presidendiks kuni surmani, eelmises lõigus toodud põhjusel. Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil oma Kloostrimetsa majas ja küüditati koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Ufaas vabakäiguvang, pärast seda Baskiiria ANSV julgeolekuteenistuse vanglas. Alles 29.aprill 1952 saatis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamine ta sundravile, hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15. november 1954 peale Erinõupidamise otsuse läbivaatamist otsus tühistati ning 8. detsembril vabastati sundravilt. 18. detsembrist 29. detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu tõttu kiiresti Kalinini oblasti
Muuhulgas andis ta välja ka valimisseadust muutva dekreedi, mille alusel sai korraldada ennetähtaegsed valimised. Pärast valimisi ning uue parlamendi esimest istungit 21. juulil allkirjastas Konstantin Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada. Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil oma Kloostrimetsa majas ja küüditati koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941.aastal oli ta koos perekonnaga Ufaas vabakäiguvang, pärast seda Baškiiria ANSV julgeolekuteenistuse vanglas. Alles 29.aprill 1952 saatis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamine ta sundravile, hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15. november 1954.aastal peale Erinõupidamise otsuse läbivaatamist otsus tühistati ning 8. detsembril vabastati sundravilt. 18. detsembrist kuni 29. detsembrini 1954-ndal viibis Päts Jämejala
suuremaks ohuks bolsevike valitsusele. Peale I maailmasõja lõppu novembris 1918 ei olnud 9 neil enam ka põhjust Prantsusmaale austerlaste vastu sõdima minna, nii et Antantil puudus motivatsioon neid aidata. Lõpuks lahkusid tsehhid Vladivostokist alles 1920. aastal. Septembris 1918 kohtusid bolsevikevastased valitsused Ufaas ja otsustasid moodustada üüe Ajutise Valitsuse, mis hakkas resideeruma Omskis. Mõni nädal hiljem haaras Siberis aga tegeliku võimu admiral Koltsak, kes kuulutas end diktaatoriks. Lõuna-Venemaal oli peale Aleksejevi surma saanud ülemjuhatajaks Denikin. Ukrainas tegutses Mahno, samuti oli seal palju väiksemaid jõuke. Rahvuslased Simon Petljura (1879-1926) juhtimisel üritasid luua oma riiki. Eesti alal moodustas Judenits Loodearmee, mis Eesti valitsusega koostöös 1919
Teenis mereväe kindralstaabis, Balti laevastiku staabis, I ms ajal oli kõigi Läänemerel tegutsenud Vene miinilaevade kõrgem juht, 1916 a-st sai temast Vm Musta mere laevastiku juhatada. Pärast veebr revol oli ajutiselt Vm toimuvast eemale jäänud, AV korraldusel saadeti USA-sse tutvuma sealse sõjalaevastiku arenguga, sealt tagasi pöördus alles pärast okt pööret, jõudis 1918 suvel Vladivostoki ja liikus Vm siserajoonidesse, Ufaas nov 1918 tehti temast Vm ülemvalitseja. Kui palju ise vandenõulastega seotud oli, pole teada, on arvatud, et määramine tuli talle üsna ootamatult. Võttis ettepaneku vastu. Samal ajal toonitas algusest peale, et tema eesmärgiks pole mingil juhul sõjaväelise diktatuuri sisse seadmine või Vm isevalitsejaks saamine, kogu oma diktatuuri teostab vaid käimasoleva sõjaolukorra ajal sõjalistest vajadustest tingituma, eesmärgiks viia AK valimisteni ja anda nende
annaabi.ee 
