Tahkuna poolsaare keskosas asuvad kinnikasvanud Tahkuna Suurjärv, Kuusik järv ja Kodeste järv. Looduskaitse: Hiiumaa laiud ja Käina laht (17 700 ha), mis moodustavad kauni maastiku, tervikökosüsteemid. Rändeaegadel kohtab seal valgepõsk-laglet, pesa on teinud sinna ka merikotkas. Hiiumaa laidusid külastavad viigerhülged, kellele need on üheks tähtsamaks koondumiskohaks Väinameres. Käina laht on tähtis kalade (siia, vimma, haugi, tuulehaugi) kudeala. Käina kandis elavad kõre ja- merikotkas ja naaskelnokk. Tahkuna poolsaarel on metsade, luitemaastike ja nõmmrabade kaitseks loodud Tahkuna looduskaitse ala. Kassari saar: Kassari on Eesti saartest suuruselt viies. See asub Hiiumaa kaguranniku läheduses. Kassari on Hiiumaaga ühenduses Käina lahe kaudu. Kassaril on Hiiumaaga sarnane kliima, kuigi Hiiumaa kaitseb seda külmade põhjatuulte eest. Kassaris esineb rannaniite, levinud on klibukadastikud
Kala saadi rannarahvalt vahetuskaubana või siis osteti. Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünis, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli suhtumine angerjasse juba parem. Tuhapäevast alates suurenes kala kasutamine eestalase toidulaual veelgi, sest liha varud
laevastik, kuhu peale otseste püügilaevade kuuluvad saaki töötlevad baaslaevad, kalaluurelaevad, materjale kohale või toodangut äravedavad transpordilaevad jms. 5) Kalakasvatus. Kalu kasvatatakse tiikides, betoon- ja plastikbasseinides, sumpades ja suletud veekasutusega süsteemides. 4. Kalandus Eestis. Läänemeres püütakse ligi 100 000 tonni kala aastas räime ja kilu (üle 90% kogu kalasaagist), turska (1-2% kalasaagist), vähem tuulehaugi, särge, ahvenat, lesta jt. kala liike. Atlandi ookeanist püütakse skundriat, kutassuud ja meriahvenat, ka krevette. Valdava osa kogu Eesti kalasaagist annab Läänemeri, ookeanipüügi osatähtsus on viimasel ajal vähenenud. Siseveekogude (peamiselt Peipsi ja Võrtsjärv) kalasaak moodustab kogupüügist vaid mõne protsendi.
Pilk kalade pulmarüüle · Emaskalade pulmarüü on isaste omast tavaliselt märksa inetum . · Paljudel kaladel on pulmarüü üsna tagasihoidlik ja nagu ei väärikski seda kõlavat nimetust, piirdudes sellega, et keha värvus muutub kudemisajaks tavalisest eredamaks ja muster( laigud,vöödid jne) selgemaks. · Võrdlemisi argipäevane pulmarüü iseloomustab meie tähtsamaid töönduskalu räime , kilu, rääbist, kokre , hõbekokre, hinklasi, säga,haugi , tuulehaugi, tursklasi, raudkiiska, ahvenlasi ,väikest tobijat, väikest mudilat, merihärga, lesta ja kammeljat. · Teiste pümarüü muutub märksa rohkem. Tähistused: e-emaskala ; i-isaskala; hk- helmeskate, K-kõhuium(ed); P- pärakuuim, R- rinnauim(ed), S- seljauim. Lõhi: e-muutub tumedamaks, külgedele ilmuvad väikesed mustad ja punased tähnid ning punakaspruuni või halliga ääristatud silmtäpid, i-l lähevad küljed tellispunaseks või tumepruuniks, tekivad
Kala saadi rannarahvalt vahetuskaubana või siis osteti. Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünises, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli suhtumine angerjasse juba parem. Tuhapäevast alates suurenes kala kasutamine eestalase toidulaual veelgi, sest liha
muster( laigud,vöödid jne) selgemaks. Eri sugupooled on väliselt enam-vähem sarnased, emaseid võib hõlpsasti ära tunda vaid nende paisunud kõhu järgi , mis on küpset marja pungil täis. Niisugune võrdlemisi argipäevane pulmarüü iseloomustab meie tähtsamaid töönduskalu räime ja kilu, samuti rääbist, karpkalalaste suurusest sugukonnast nähtavasti ainukesena kokre ja hõbekokre, edasi hinklasi, säga,haugi , tuulehaugi, tursklasi, raudkiiska, ahvenlasi ,väikest tobijat, väikest mudilat, merihärga, lesta ja kammeljat. Teiste siinkohal vaadeldavate kalade välimus muutub märksa rohkem. Järgnevalt püüame pulmarüü arengust liigiti anda ülevaate: Tähistused: e-emaskala ; i-isaskala; hk- helmeskate, K-kõhuium(ed); P-pärakuuim, R- rinnauim(ed), S- seljauim. Jõesilm: hiilgavpronksjas värvus muutub tuhmiks sinakashalliks, 1.S ja 2. S
Kala saadi rannarahvalt vahetuskaubana või siis osteti. Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünises, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli suhtumine angerjasse juba parem. Tuhapäevast alates suurenes kala kasutamine eestalase toidulaual veelgi, sest liha varud olid otsa
nagu süntaktikalgi - suured tähendused koosnevad väikestest. Tähenduse valdkondi on nende järgi kaks: markerid (süsteemsed). Kasutatakse maailma asjade süstematiseerimiseks. Võimaldavad asju klassifitseerida ilma eriteadmisteta. distinktorid (spetsiifilised). Näitavad, et ka semantikas on oma grammatikalised reeglid - sõnade ühendamisel lauseteks kasutatakse nii süntaktilisi kui semantilisi kategooriaid. Näiteks, kirjeldamaks merihundi ja tuulehaugi erinevusi (distinktorid), peab olema asjatundja, kuid kala kirjeldamiseks ei pea (markerid). Väitsid, et süntaktiliselt õige lause võib semantiliselt olla täiesti vale. (Nt kuulus Chomsky lause 'Rohelised värvitud ideed magavad tormakalt') Hierarhilisuse võib eraldi välja tuua tähenduse mõõtmes, kus saab eristada järgmisi tasandeid: 1) seem elementaartähendus 2) lekseem (Greimas semeem) sõna tasand 3) lause/ütlus/propositsioon
annaabi.ee 
