Turbasamblad ülevalt otsast pidevalt kasvavad ja alumisest otsast kõdunevad. Turbakihi moodustavad taimede ja loomade jäänused. Turba tekke kiirus sõltub taimede lagunemise kiirusest. Kergesti lagunevad sõnajalad, osjad. Keskmiselt lagunevad tarnad ja villpead. Kõige aeglasemalt lagunevad turbasamblad ja puhmad näiteks (kanarbik, leesikas ja sookail). Turba moodustumine on väga aeglane protsess - igal aastal tekib juurde maksimaalselt 1 mm turvast. Kuna tihedas turbakihis pole piisavalt õhku siis tekibki just turvas mitte muld. Turba kasv on kaa aeglustunud ka tänu kliima soojenemisele. Leiukohad: Turvas on levinud kosmopoliitselt kogu Maal, kuid nad puuduvad Kaug-Põhjas ja kõrbetes. Kõige enam leidub Eestis turvast Ida-Virumaal ning Pärnu maakonnas. Turvast kaevandatakse Võru, Tartu ja Viljandi ümbruses. Kasutusalad: Meditsiin-turbamuld Keemiatööstus-tõrv, õlid, parafiin, ravimid, värvained
piirkonnast: neis ei ole meresetteid. Väikekraatrite põhjasetetest leitud maismaatigude subfossiilid viitavad ümbruskonnale kui võsastunud merelähedasele piirkonnale. Kaali järve põhjasetetes leitud taimede õietolm pärined aegadest ligikaudu 3700 aastat tagasi. Radiosüsiniku meetod näitab kraatri põhjasetetest leitud puidutükkide vanuseks vähemalt 4000 aastat. Oletatava silikaatse plahvatusmaterjali leiud ümbritsevate soode turbakihis lubavad oletada, et kraatrid on kuni 7500 - 7600 aastat vanad. Iriidiumiga rikastunud kiht lähedases turbasoos on tekkinud 800-400 a. enne Kristust, mida samuti peetakse Kaali plahvatuste võimalikuks vanuseks. Diskussioonid vanuse kohta jätkuvad tänapäevalgi. Kaali peakraater, mille põhjas asub Kaali järv, on põhiplaanilt peaaegu ümmargune, tema läbimõõt valliharjalt on 105-110 m. Kraatri sügavus valli harjalt kuni dolomiidist põhjani 6- meetrise järvesetete all on 22 m
Nii pole turbasammaldele ajutised kuivaperioodid ohtlikud, küll aga näiteks kuivendamine. Turvas tekib sellest, et sammaldel pole juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammalt. Turbasamblal pole lehti aga tal on harunev vars. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid pakseneb aastast aastasse. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski kolm kuni neli meetrit.
Nii näemegi turbarabas vaid väheseid teisi taimi: soovildikut, raba-karusammalt, jõhvikat, küüvitsat, nokkheina ja veel mõningaid. Kuidas turvas tekib? Nagu teada, pole sammaldel juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid paksenevad aastast aastasse. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski kolm kuni neli meetrit. Võrdluseks
briketiks kokkupressituna. Kuid hoopis suurem väärtus on turbal keemiatööstuse toorainena või turbamudal tervistavate vannide tegemisel. Kuidas turvas tekib? Nagu teada, pole sammaldel juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid pakseneb aastast aastasse. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski kolm kuni neli meetrit
Seetõttu on liigniiskuse all kannatavatel kasvukohtadel taimede juurestik teistsugune kui samadel taimedel neile optimaalsetes kasvukohatingimustes. Neil arenevad ainult külgjuured, mis on horisontaalse levikuga, kusjuures peenemad juureharud kasvavad ülespoole, tõustes rabadel isegi maapinnani. Kuna pindmised turbakihid on taimetoitainete poolest vaesed, peavad eespool kirjeldatud juurekava arenguga taimed rabas leppima ainult õhukeses pindmises turbakihis leiduvate toitainetega. Sellest tingituna kannatavad taimed liigniiskes kasvukohas peale õhupuuduse ka toidupuudust Pindmise turbakihi lagunemine suurendab kuivendatud soodes puude juurestussügavust ning metsa tormikindlust. Intensiivselt kuivendatud turvasmuldades ulatuvad puude juured 50...60 cm sügavusele, kuid põhimine juuremass jääb siiski pindmisse 20 cm paksusesse turbakihti. Pärast kuivendamist suureneb puistu assimileeriv mass, tõuseb CO2 neelamine, O2 ja
12. Sood ja nende areng Tartumaa on väga soine ala. Suuremad märgalad on Emajõe Suursoo, Sangla soostik, Konsu, Valguta, Pupastvere ja Ahja soo (need on üle 13km² suured). Emajõe Suursoo asub Peipsi kaldal Emajõe suudme alal. 61% soostikust on madalsoo, 31% siirdesoo ja 8% raba. Emajõe Suursoo on tekkinud Peipsi vee lõunasse valgumise tagajärjel. Varem oli see ala asustatud, kuna seda tõestab üks mineraalmaasaarelt leitud muinasasula, mis asub ligi 3meetri sügavusel turbakihis. Kõrgveeseisu ajal on enamus mineraalmaasaared vee all ning paistab ainult Meerapalu rabamassiivi lava ning üksikud saarekesed. Suurem osa soostikust, aga kuulub Emajõe Suursoo sookaitsealasse, see on asustatud, et kaitsta jõhvika kasvuala ning väiksemaid jõgesid, järvi. Järgmine suurem soostik on Sangla soostik, mis asub Võrtsjärve nõos mõlemal pool Emajõge. Sinna alla kuulub palju soid, näiteks Rannu soo, Laugesoo, Soova ja Keeri soo. Ligi 75% on madalsoo Sanglas ja raba 10,7%
liigtallamine, seisva pinnavee teke, anaeroobsed tingimused, fosfaatide seostumine alumiiniumiga, vihmausside hävitamine). Maavarade kaevandamine karjääre aastas juurde ca 500 ha, samapalju kaevandusi, langatumine, tuha- ja aherainemäed. Okupatsiooniarmee saaste likvideerimine ca 5 mlrd USD. Klassikaline looduskaitse tagada loodusharulduste ja liikide säilumine. Rask-metallid õhus ja mullas. As, Bi, Cd, Hg, Pb, U suurenenud sisaldused turbakihis ja mullas, linnade ümbruses suurem saaste Tallinn, Maardu, Sillamäe Pb, Zn, Cu, Sn, Hg, S, Mo, Sr jt. Kirde-Eesti geokeemiline atlas. Piirnorm maksimaalselt lubatud piirväärtus. Maailma eri paigus erinevad. Euroopa intensiivse põllumajanduse piirkondades looduslikke või poollooduslikke alasid vaid 2%, ca 20...30% taime- ja loomaliike kaitse all. Põhjavee saastumine nitraatide ja õlidega Valel ajal väetistega antavast N-ist uhutakse 50% 45 päeva jooksul põhjavette.
kasvukohatingimustes. Juurte positiivne geotropism läheb soodel kasvavatel puudel üle negatiivseks geotropismiks, mis on eriti ilmne rabas kasvavatel mändidel. Neil arenevad ainult külgjuured, mis on horisontaalse levikuga, kusjuures peenemad juureharud kasvavad ülespoole, tõustes rabadel isegi maapinnani. Kuna pindmised turbakihid on taimetoitainete poolest vaesed, peavad eespool kirjeldatud juurekava arenguga taimed rabas leppima ainult õhukeses pindmises turbakihis leiduvate toitainetega. Sellest tingituna kannatavad taimed liigniiskes kasvukohas peale õhupuuduse ka toidupuudust. Pindmise turbakihi lagunemine suurendab kuivendatud soodes puude juurestussügavust ning metsa tormikindlust. Intensiivselt kuivendatud turvasmuldades ulatuvad puude juured 50...60 cm sügavusele, kuid põhimine juuremass jääb siiski pindmisse 20 cm paksusesse turbakihti. Pärast
kaudu pääseb vesi rakkudesse. Kuival ajal tungib surnud rakkudesse õhk ja turbasambla elutegevus aeglustub. Kuidas turvas tekib? Nagu teada, pole sammaldel juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid pakseneb aastast aastasse. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski kolm kuni neli meetrit. Võrdluseks olgu öeldud, et
Kanarbikuline. Kasvukoht: hanevits kasvab vaid toitevaestel rabamuldadel, kõrgema kasvu saavutab rabamännikutes, kus kasvab koos sookailuga. Sookailuga võrreldes talub kõrgemat veeseisu ja lagedaid kasvukohti, kuid tiheda pruun turbasambla kattega lagerabas ei saa kasvada. Hanevits on mitmeaastane, mükoriisa abil toituv kääbuspõõsas ületalve püsivate lehtedega, kõrgus 10-80 cm üle samblapinna, varred jätkuvad sambla- ja turbakihis, juurdudes rohkete lisajuurte abil. Vanematel okstel on koor hall, lõhenev, noored oksad on kaetud värvuseta soomustega ja tihedate karvadega. Lehed kaheaastased, nahkjad, algul hall-rohelised (halli kirme annavad soomused), talvel muutuvad oliivpruuniks. Lehed püstiselt varrest eemalehoiduvad, elliptilised, suurus varieerub sõltuvalt asendist võrsel. Õied paiknevad längus tipuvõrseil, ülespoole hoiduvate lehtede kaenlais, moodustades
annaabi.ee 
