ÜLO ÕUN Ülo Õun (30. aprill 1940 Tartu 7. märts 1988 Tallinn) oli eesti skulptor. Ta lõpetas 1958. aastal Tartu 2. Keskkooli, õppis seejärel Tartu Ülikoolis matemaatikat ning aastal 1966 lõpetas ERKI skulptorina. Kuulsast 1960. aastate skulptuuriuuendajate põlvkonnast eristus ta tunnusliku vormideformatsiooni poolest, samuti ei kartnud ta kasutada skulptuuris värvi. Õunast on kirjutatud kui kunstnikust, kes karikeeris oma portreedes ja jõudis groteskini. Ülo Õuna looming tundub veel praegugi eesti kunstis väga erandlik. Ta on mõjutanud tervet põlvkonda eesti kujureid, ehkki pole kunagi töötanud õppejõuna. Ülo Õun tõi eesti kunstinäituste õhkkonda lõbusat elevust, kirgi ja hämmingut, mida keegi eales ei oleks
Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundi-uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne. Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem. Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks. Mardirituaali juurde kuulus veel tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti
Alighieri ja Francesco Petrarca. Madrigal umbes 5-7 häälne polüfooniline laul, mille sisuks oli armastus või loodus. Tähtis oli emakeelsus. Sekstiin ehk sekstett on luuleteoses kuuest värsireast koosnev stroof. Eelkäijatest trubaduuridest eristab Petrarcat tema armastusluule täielik avatus. Ta vabastas luule müstikast, allegoorilisusest, abstraktsusest; süvendas selle humanistlikkust; lõi isikupäase poeetilise stiili, tõi sisse metafoori kui sonetizanrile tunnusliku kõnekujundi (nt Laura juuksed kuld, nägu soe lumi, kulmud eebenipuu, huuled kalliskivi ja roosid). Hilisemat renessansilüürikat ei mõjutanud Petrarca mitte ainult oma luuletuste vormipeenusega, vaid ka platoonilise armastuse ideega ning selle juurde kuuluva melanhoolia, tundelisuse ja igatsusega. Lembeluulet Petrarca stiilis on hakatud nimetama petrarkismiks. Nii armastatud naisesse suhtumises kui ka soneti poolest sai Petrarcast sajandeiks lembeluule laialdaselt matkitav
Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundi-uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne. Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem. (http://et.wikipedia.org/wiki/Mardip%C3%A4ev) 4. KOMBED Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks.
Klassikalist "Hunti"(1903) eristab muust sajandialguse külaproosast groteskielement, mis jäi ka edaspidi Tuglasele iseloomulikuks. 1905. aasta revolutsioonilisest paatosest onn novelli "Hingemaa" mõru sotsiaalkriitilisus kui ka kõrgromantiline poeem "Meri". Viimane on läbi aegade kuulunud luule etlejate lemmikrepertuaari. Noveliraamatutega "Kahekesi" (1908) ja "Õhtu taeas" (1913) ning romaaniga "Felix Ormusson" (1915) läbis Tuglas impressionismi järgu ühes selle kirjandusvoolule tunnusliku varjundirikka hingeelukujutlusega. Sümbolistlike müütnovellide kogus "Saatus" (1917) valitseb Esimese maailmasõja paine, samuti ekspressionistlikus kogus "Raskuse vaim" (1920). Neid kolme kirjandusvooli impressionism, sümbolism ja ekspressionism tähistab eesti kirjandusteaduses koodnimetus uusromantism. Novellikogu "Hingede rändamine" (1925), kus leidub muuhulgas ka vaimukas kaitsekõne saatanale, essenovell "Poeet ja idioot", lõpetas Tuglase uusromantilise loomingutsükli
,,Tolm ja tuli" on Betti Alveri lüürikuteekonna särav lähteteos, milles sügavalt isikuomast rikastab loov suhtlemine maailmaluulega. ,,Tolmu ja tule" valmimise aegu ütles Alver, et ta otsib ,,uut vormi ja lähenemisvõimalust ainele". Kümnendi lõppaastail teiseneski ta luule jätkuvalt. Hakkasid köitma rahvaluule ja elava kõnekeele rikkused, samuti vanad tekstid ja sõnaraamatud. Esikkogule tunnusliku pingsad kontrastid mahenesid ja luusesse ilmus meeltega haaratava maailma pilte (,,Udus" , ,,Kõrgel aknal"). Luulekogu sai arvustuses elava ja enamjaolt kiitva vastuvõtu osaliseks. Kriitika reageeris kiiresti ja valdavalt väärilise tunnustusega. Ants Oras möönis, et kuigi esikpoeemist peale oli Betti Alver värsivirtuoos, saavutas ta tõelise süvenemise alles lüürikuna: ,, Algusest peale kujunes Alveril sellel alal kindel toon ja laad: väga
koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundi-uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne. Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem. Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks. Mardipere Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli
teatmeteoses artikli algussonana, marksonakataloogis jaotusuksusena, andmebaasis otsitunnusena) marksonastamine teaviku ainestiku esitamine uhe voi mitme tunnusliku sona voi sonauhendi abil, mille maarab marksonastaja Marksonastamise rakendusalad: · Marksonakataloog · Raamatute, ajakirjade marksonaregistrid e aineloendid · Aineloend liigitussusteemile voi liigikataloogile, aitab leida sobivat liiki · Mitmesuguste dokumentide margendamine,
Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundi-uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne. Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo 25 värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem. Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks.
Kui sümfoonia on eelmisest, 18. sajandist pärit zanr, siis uueks zanriks on sümfooniline poeem programmiline 1-osaline orkestriteos, millele on iseloomulik monotematism (põhineb ühel teemal) ja transformatsioonitehnika (mis see on?). Selle zanri rajaja oli Liszt, sajandi keskel Weimaris, kuhu ta oli asunud, soovides pühenduda heliloomingule. Liszt on kirjutanud 13 sümfoonilist poeemi. Selle zanri teke on seotud ka 19. sajandile tunnusliku poeetilise muusika ideega ning püüdega 9 ühendada muusika ja kirjandus või kujutav kunst. Programmilise muusika äge vastane oli Viini kriitik ja esteetikaprofessor Eduard Hanslick, kes leidis, et muusika peaks koosnema ,,puhastest vormidest" (ta peateos on raamat ,,Muusika ilust"). Hanslick hindas väga Brahmsi ja tõstis ta omamoodi näidisheliloojaks. Hanslicki vaated
annaabi.ee 
