* Agnostitsism - Maailma tunnetatavust täielikult või osaliselt eitav filosoofiline õpetus. * Antropoloogia - teadus inimesest; käsitleb inimese olemust ja eksistentsi. * A posteriori - Kogemusele järgnev. Teadmine on oma loomult a posteriori, kui ta põhineb kogemusel (I.Kant). * A priori - Kogemusest sõltumatu, kogemusele eelnev. Teadmine on oma loomult aprioorne, kuid seda võib saavutada ilma meelelise tajuta (I.Kant). * Deduktsioon - Üldiselt üksikule liikuv tuletusviis. Lõppjäreldus on oletuslausete loogiline tulemus. * Deism - Usulis-filosoofiline õpetus Jumalast, maailma loojast, kes pärast loomisakti looduse kulgu enam ei sekku. * Dialektika 1. Antiikajal ja keskajal: Filosoofiliste mõistete uurimine keskustelu ( kr.dialegomai ) abil (Sokrates). 2. Hegelil: vastandite kaudu edenev arenguprotsess, reaalsuse põhiline struktuur. (tees+antitees=süntees). * Ding an Sich - I.Kant räägib "asjadest iseeneses" (das Ding an Sich) ja viit...
· Immanuel Kanti mõte, et tuleb eristada ASJA ISEENESES ja ASJU MEIE JAOKS. Võime siiski tunnetada ka asja iseeneses, nö sisemise tunnetuse kaudu. ASI ISEENESES, mille tunnetatavust Kant eitas, ongi tegelikult Tahe. · Kõiki inimesi motiveerivad elama kõige algelisema ihad, nö. ELUTAHE. Tahe on ebaloogiline, hukkumisele määratud, sihitu laiendatult on kogu inimkonna tegevus
asjad. Realistide ja nominalistide vaheline vaidlus kujundas keskaja põhilise probleemistiku filosoofias. empirism Kogemusel põhinev ratsionalism Teooria, mis rõhutab mõistuse või mõistelise tuletuse tähtsust võrreldes kogemuse ja meelelise tajuga. Võrdle: empirism. sensualism Tunnetusteoreetiline suund, mis peab kõikide teadmiste allikaks aistinguid. agnostitsism Maailma tunnetatavust täielikult või osaliselt eitav filosoofiline õpetus. pragmatism Õpetus ja elukäsitlus, mis peab tõe kriteeriumiks praktilist tegutsemist ja selle tulemuslikkust. fenomenoloogia Filosoofiline suund, mis vaatleb asju ja sündmusi sellisena, nagu need tunnetusele ilmnevad. 2
asjad. Realistide ja nominalistide vaheline vaidlus kujundas keskaja põhilise probleemistiku filosoofias. empirism Kogemusel põhinev ratsionalism Teooria, mis rõhutab mõistuse või mõistelise tuletuse tähtsust võrreldes kogemuse ja meelelise tajuga. Võrdle: empirism. sensualism Tunnetusteoreetiline suund, mis peab kõikide teadmiste allikaks aistinguid. agnostitsism Maailma tunnetatavust täielikult või osaliselt eitav filosoofiline õpetus. pragmatism Õpetus ja elukäsitlus, mis peab tõe kriteeriumiks praktilist tegutsemist ja selle tulemuslikkust. 2 fenomenoloogia Filosoofiline suund, mis vaatleb asju ja sündmusi sellisena, nagu need tunnetusele ilmnevad.
asjad. Realistide ja nominalistide vaheline vaidlus kujundas keskaja põhilise probleemistiku filosoofias. empirism Kogemusel põhinev ratsionalism Teooria, mis rõhutab mõistuse või mõistelise tuletuse tähtsust võrreldes kogemuse ja meelelise tajuga. Võrdle: empirism. sensualism Tunnetusteoreetiline suund, mis peab kõikide teadmiste allikaks aistinguid. agnostitsism Maailma tunnetatavust täielikult või osaliselt eitav filosoofiline õpetus. pragmatism Õpetus ja elukäsitlus, mis peab tõe kriteeriumiks praktilist tegutsemist ja selle tulemuslikkust. 2 fenomenoloogia Filosoofiline suund, mis vaatleb asju ja sündmusi sellisena, nagu need tunnetusele ilmnevad.
mõistuse või intellekti abil, sest viimane on mõeldud vaid nähtuste tunnetamiseks. Inimesel on aga olemas ka nö sisemine tunnetus, võime süüvida iseenesesse. Ainult iseennast me võime tunnetada kahte moodi: meelte kaudu (analoogselt asjade tajumisega) ning nö sisemiselt. Viimasel juhul me kogeme ennast kui tahet. Seega, Schopenhaueri arvates tarvitseb meil vaid süüvida iseendasse ning me mõistame, et meie olemuseks on tahe. Asi iseeneses, mille tunnetatavust Kant eitas, ongi tegelikult Tahe Asi iseeneses on Tahe, kuid maailmaks me nimetame tavaliselt siiski seda, millisena see Tahe (asi iseeneses) meile nähtub, st asju meie jaoks. Maailm selles tähenduses on kujutlus. Tegelikult elame kõik erinevates maailmades: rõõmsameelne inimene elab näiteks teistsuguses maailmas kui kurvameelne. Schopenhauer sai kuulsaks ka oma pessimismiga. Ta väitis, et me elame kõige halvemas reaalselt võimalikus maailmas
Asjade eksisteerimine seisneb tajutavuses. Ideed on passiivsed, neid tajub kehatu substants hing, mis omab võimeid ideid vastu võtta (mõistus). Reaalselt eksisteerib inimese taju. Materiaalne maailm eksisteerib tänu sellele, et me tajume seda. Maailm on niivõrd olemas, kuivõrd me tajuma tema olemasolu. David Hume Maailm on tunnetamatu. Filosoofilistelt vaadetelt agnostik. Agnostika on filosoofiline õpetus, mis osaliselt või täielikult eitab maailma tunnetatavust ja teadmiste tõesuse lõplikku kindlakstegemist. Oma tunnetusteoorias pidas empiirilist kogemust, üldistatud teadmisi, ratsionaalse mõtlemise üldideid mitte tõeseks vaid suhtelisteks. Teadmised kujunevad mitte empiiriliste uuringute loogilise tõestusena, vaid kogemuste kaudu saadavate muljetena. Muljed välismaailma kohta liigitab ta meeltega tajutavateks ning mõistuse muljeteks. Ühtki ideed ei saa tekkida ilma eelneva muljeta selle kohta
Analoogia on muidugi vahekord, mis kõrvuti sarnasusega kätkeb endas ka mittesarnasust. Seetõttu on ideedevaldkonna käsitlemine analoogiate/võrdpiltide abil üksnes ebatäiuslik mõistmisvahend. Kuid kui selle vahendi piire tunda ja arvestada, siis on neil oma pedagoogiline väärtus. Analoogia ise seisneb selles, et nii nagu päike kiirgab valgust ning teeb seeläbi asjad nähtavaks, nii jagavat ka hüvelisuse idee teadmise esemetele osaks tõde ja tunnetatavust (508e – 509b). Nii nagu päikese valgus võimaldab silmadel teoks teha oma nägemisvõimet, nii mõistab mõistus tõe “valguses”, mis mõistusele hüvelisuse ideelt osaks langeb, ja nii võimaldab hüvelisuse idee mõistusel tema mõistmisvõimet teoks teha (508e). Mõistus on inimlik tunnetusvõime, mis võimaldab meil hüvelisuse ideega suhet omada, niisamuti nagu silmad on meeleorganid, mis meid päikesega seostavad. Kuid silmad või nägemisvõime ei ole identsed päikesega, ja
· Tsiviilõiguse ese ja selle liigid Tsiviilõiguse ese on tsiviilõiguse objekti keskseks alaliigiks. Esemed võib liigitada: 1) kehalised (res corporales) ja 2) kehatud (res incorporales). Kehaliste esemete alla kuuluvad asjad, kehatute alla õigused ja muud hüved. Seega tuleb esemete all eristada: 1) asjad; 2) õigused; 3) muud hüved. · Asja mõiste. Asi on kehaline ese. Kehalisus tähendab ruumilist piiritletust, haaratavust, meelte abil tunnetatavust; valduse (juhtimise) teostamise võimalust. Kehaline ese võib olla erinevates füüsikalistes olekutes (tahke, vedel, gaas). Üksnes asjade suhtes on võimalik rääkida valdusest, st faktilise võimu teostamisest, samuti on võimalik asjade heauskne omandamine. Teatud õigustele kohaldatakse erandina asjade kohta sätestatut, nt hoonestusõgus ja korterihoonestusõigus (vt TsÜS § 49 lg 2). · Õigused.
Seab kahtluse alla iga asja, ühte ta aga kahtluse alla seada ei saa, see on kahtlus ise. Meeled pidevalt petavad meid. Mida rohkem ma kahtlen, seda rohkem ma kahtlen selles, et ma kahtlen. Kahtlemine on mõtlemine. Cogito ergo sum - mõtlen, järelikult olen olemas. Kui inimene ei mõtle, siis teda olemas ei ole. Absoluut kui Jumal on olemas. Jumal on kõikide perfektsioonide keskpunkt - täiuste keskpunkt. Ta on olemas. Descartes asub maailma tunnetatavust kaitsma, väites, et absoluut ei saa olla petis. 18 Benedictus (Baruch) SPINOZA (1632 - 1677). Äärmuslik ratsionalist. Kuidas tagada hinge ja keha kooskõla? Psühho-füüsikaline parallelism. Filosoofia on nagu geomeetria. Kõik tõed paratamatud tõed. 1) Iga asi, mis eksisteerib, omab põhjuse või aluse, miks ta eksisteerib. 2) Iga asi, mis ei eksisteeri, omab põhjuse, miks ta ei eksisteeri ja ei eksisteeri paratamatult.
intellekti abil, sest viimane on mõeldud vaid nähtuste tunnetamiseks. Inimesel on aga olemas ka nö sisemine tunnetus, võime süüvida iseenesesse. Ainult iseennast me võime tunnetada kahte moodi: meelte kaudu (analoogselt asjade tajumisega) ning nö sisemiselt. Viimasel juhul me kogeme ennast kui tahet. Seega, Schopenhaueri arvates tarvitseb meil vaid süüvida iseendasse ning me mõistame, et meie olemuseks on tahe. Asi iseeneses, mille tunnetatavust Kant eitas, ongi tegelikult Tahe: Asja iseeneses, maailma olemust ma nimetan selle järgi, mis meile on kõige tuntum: tahte järgi. Niisiis on maailma olemuseks Tahe ehk teisisõnu, asi iseeneses, mille tunnetamist Kant eitas, on Tahe, mis võib ilmneda erinevalt: loodusjõuna, instinktina, teadvustatud tahtena. Maailmal on nagu kaks palet: see, kuidas maailm nähtub meile kogemuses (asi meie jaoks, kui kasutada Kanti
annaabi.ee 
