Tulevik on meie endi kätes (1)

Tulevik on meie endi kätes
„Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea“ – nii ütleb üks Eesti klassikalistest vanasõnadest. Tuleb tõdeda, et see ei ole niisama tuulde loobitud lause. Tõepoolest, iga elatud päev mõjutab tulevikku, vastavalt siis kas rohkem või vähem, paremuse või halvemuse poole. Enamik noori, vähemalt minu kodulinnas, ei mõtle sellele ja teevad seetõttu mõtlematuid otsuseid, ilma et nad oskaks aimata, et see mõjutab nende tulevast elu. Mina aga olen hakanud selle peale üha enam mõtlema, mis veel ei tähenda kardinaalseid muudatusi mu tegudes, kuid ma arvan, et see on siiski üks samm edasi, üks samm parema tuleviku suunas.
     Peatudes pikemalt eespool mainitud vanasõnal, siis see toetab ideaalselt väidet „tulevik on meie endi kätes“. Mida minevikus ei õpi, seda tulevikus ei tea – nii et tasub juba varajases eas pingutada. Alati küll ei pruugi piisata maksimaalsest pingutusest saavutamaks soovitud tulemust, kuid sel juhul on hea mõelda, et mina andsin endast parima ja edasine ei sõltunud minust . Elus on loomulikult vaja palju õnne ja häid juhuste kokkulangevusi, sellele ma vastu ei väidagi, kuid iial ei tasu liigselt jääda lootma õnne peale. Paraku enamik noori vist just õnnele loodavadki.
     Kurb on vaadata, kuidas noored elujõulised õppimisvõimelised inimesed langevad narkootikumide, alkoholi või hoopis tahtejõuetuse küüsi. Mul on oma võrdlemisi lühikese elu jooksul piisavalt kogemusi selliste juhtumitega. Kool langeb tagaplaanile, kui mitte üldse pildist välja, nii-öelda lahe olemine saab prioriteediks või lausa kinnisideeks ja elu allakäik hoogustub jõudsalt. Sellised sündmused leiavad aset eeskätt põhikoolis - umbes seitsmendas-kaheksandas klassis. Need on hetked , mil on kõige rohkem vaja lähedaste tuge ja suunamist, sest sellises eas noored veel ei mõista, millega nad mängivad. Nad ei tea, et hiljem on kõike tehtut väga raske parandada ja see on üha kasvav probleem tänapäeva tehnikaühiskonnas, mis paneb tahes- tahtmata abiotsivalt õpetajate poole vaatama.
     Õpetaja peaks olema justkui teeviit, mis näitab suunda ühtviisi kõigile, selekteerimata abivajajaid. Nii nagu üksiku rändaja tulevik sõltub ühest pealtnäha tähtsusetust metallpostist, niisamuti on õpilastega, kellel tihtipeale on neid poste isegi rohkem kui üks. Noorte olukord võib nüüd tunduda hästi ilus ja roosiline, kuid tegelikkuses see siiski nii ei ole. Probleemiks osutub isegi postide äratundmine, rääkimata info ammutamisest. Suurimaks segavaks faktoriks, ma leian, on meedia ülimalt tugev mõju teismeeas noorukitele. Sinisilmselt usutakse, et kõik mida need toredad onud ja tädid, kes on hullemini krohvitud kui mõne Lasnamäe paneelmaja seinad, televiisoris räägivad on ainuõige. Mul on ilmselt vedanud, et on leidunud selliseid heatahtlikke inimesi, kes on mind suunanud õigele teele.
     Oma teel püsimiseks pean tegema tarku ja kohati väga julgeid otsuseid. Valikud ei pruugi olla lihtsad, kuid need on vajalikud. Ilmtingimata pean oma aega väga hoolikalt planeerima, sest kõigeks, nii kurb kui see ka ei oleks, seda lihtsalt enam ei jätku. Üha enam püüan panna rõhku asjadele, millega ma antud hetkel oma tulevikku seostan. Loodan siiralt, et mu tulevik on endiselt veel minu kätes, mitte et ma jääksin saatuse hoolde.
     Tulevik on iga inimese enda kätes, olgugi et paljud neist ei pruugi seda tajuda piisavalt vara. Õnnelikud on inimesed, kes mõistavad ning kasutavad seda teadmist targasti. Tuleb kasuks, kui on tuttavaid, lähedasi, sõpru, kes näitavad suunda helgema tuleviku poole. Minul õnneliku inimesena on suunajaid ja ma olen äärmiselt tänulik neile, et nad on võtnud vaevaks mind aidata.