Samuti on igal sõjal tagajärjed. Mis põhjustas Teise maailmasõja, mis toimus Eestis ja mis olid sõja tagajärjed? Sõja peamiseks põhjuseks oli Esimeses maailmasõjas lahendamata jäänud vastuolud ning Saksamaa rahulolematus Esimese maailmasõja kaotusega. Sõda algas 01.09.1939 kui Saksamaa ründas Poolat. Pinged kasvasid veelgi ,,Kummalise sõjaga", mis kestis 1939 aasta sügisest kuni 1940 aasta kevadeni ja kujutas endast kaevikutes istumist, vastase ärritamist ja minimaalset tulevahetust. 1939. aastal oli sõlmitut Molotovi-Ribbentropi pakt, mis kujutas endast Eesti minekut NSV liidu mõjusfääri. Tänu baaside lepingule mis sõlmiti 28. septembril 1939, rajati Eestisse NSV sõjaväebaasid. 16. juunil 1940 esitas NSVL Eestile noodi ja nõudis sellega Eestile uut valitsust ning lisavägede sissetoomist. 17. Juuni õhtuks oli Eesti NSV liidu poolt okupeeritud. Esimene Nõukogude okupatsioon oli aastatel 1940-1941. Sellele järgnes
mürgitatud. Vabrik vallutati ilma kaotusteta. Kuulnud , et punaseid teepeal niipea vastu ei tule, hakkasid paljud mehed hoolimata käskudest edasi liikuma. Varsti hakkas suur tulevahetus, eestlastel polnud kergeid ega raskeidkuulipildujaid, neil olid ainult püssid. Kuigi dessandile oli antud kaasa 3 rasket kuulipildujat, siis ainult 1 mees oskas neid kasutada. Vastastel oli ka soodsam positsioon: punased asusid mäepeal, eestlased aga mäe küljel. Pärast 10 minutit tulevahetust otsustas eestlaste väesalk rünnata ja suudetigi punaste tule vaibuma sundima. Peale leitnanti vigastamise saamist tekkis eeslaste seas segadus ja hakkasid põgenema. Selle lahingu võitsid vastased.
Sooviga lammutada ei ole ainult need inimesed, keda ühiskonna poolt ei saa pidada normaalseteks, vaid seda esineb kahjuks ka kõrgelt tähtsustatud juhtfiguuridel. Arvatakse, et kui lammutatakse, siis oldakse palju mõjuvõimsam, kui midagi luues. Maailm pöörab paratamatult tähelepanu rohkem lammutajale kui loojale. Siin peitubki võib-olla vastus sellele, miks ei suudeta 21. sajandil, kus kõik tahavad maailma päästa, ajada asju nii nagu üks inimsugu peaks seda suutma, vaid peetakse tulevahetust Iraagis ja Afghanistanis. Piirkonnad, mis on inimeste aastate pikkuste jõuga ülesehitatud, lõhutakse hetkega kerge päästikule vajutamisega. Tõepoolest, lihtsam on õhkida kui pidada vastasega sõnasõda. Kurb on see, et tagajärgi ei osata hinnata. Ilmselt on inimloomusesse kodeeritud laiskus- kui võimalik, siis minna lihtsamat teed. Maailmas on kord, et kõik peab tasakaalus olema, nii hea kui halb. Ehk olekski palju tahetud, et ühiskond oleks veatu ja pidevalt arenev
“ 5. Lk 37 lõik 3 „Me alustame sõitu mornide või heatujuliste sõduritena – me jõuame piirkonda, kus rinne algab, ja oleme inimloomadeks muutunud.“ 6. LK 36 lõik 6 „Kellelegi ei tähenda maa nii palju kui sõdurile.“ 7. Lk 37 lõik 2 „Esimeste granaatide ulgumisega viskub osa meie olemasolust kiire ropsuga tuhandeid aastaid tagasi. See on elaja instinkt, mis meis ärkab, mis meid juhib ja kaitseb. 8. Lk 56 lõik 1 „Kaks aastat tulevahetust ja käsigranaate – seda ei saa ju hiljem nagu sukka jalast võtta … .“ 9. Lk 72 lõik 5 „Kuid meid kistakse jälle edasi, ja me läheme, vastu oma tahtmist ja ometi hullupööra metsikult ja raevukalt ning tapahimuliselt, sest nood seal on praegu meie surmavaenlased, nende püssid ja granaadid on suunatud meie vastu, ja kui meie ei hävita neid, siis hävitavad nemad meid!“ 10. Lk 88 lõik 1 „Ja niimoodi me marsime, surnud seltsimehed, meie kõrval,
6) Franz Kemmerich – kõige noorem, Pauli sõber 7) Paul Bäumer – peategelane 8) Detering – talupoeg 9) Stanislaus Katczinsky – hüüdnimega (Kat) , 40-aastane salga peamees Nad olid 19 aastased, kui neid sõtta kutsuti. Nad läksid sõtta õpetaja Kantoreki õhtuamise peale. Kantorek oli nende klassijuhataja. Ta austas sõda ja mehi, kes oma kodumaa eest olid valmis seisma. Koos eelpool nimetatud 9 mehega oli rindele saadetud 150 meest, kuid pärast esimest tulevahetust olid nad kandnud suuri kaotusi. Tagasi tuli 150-est mehest 80. Esimene, kes klassivendadest suri oli Kemmerich. Paul ja Kemmerich olid lapsepõlvesõbrad. Nende emad olid tuttavad üksteisega. Kemmerichi ema palus Paulilt enne sõtta minekut, et too vaataks poja järele. Sellega kaasnes ka Paulile vastutus, et kui Kemmerich peaks surma saama, siis ta peab ta emale sellest teatama ja nii läkski. Ajapikku toodi nende väeosale tuge juurde. Tuli uusi mehi rindele, noori ja vanu. Raamatut lugedes
inimesed pidasid paremaks surra või kui nende maja maha põletati. Taavi ema oli kinni võetud nii Marta kui ka NKVD poolt, sest nad tahtsid teada, kus asuvad metsavennad, kuid Taavi ema ei ütlenud. NKVD piinas Taavi ema. Metsavennad ründasid vallamaja ja toimus lahing. Sellest võtsid osa nüüd nii naised kui mehed. Taavi ja ta sõbrad saavutasid küll võidu, aga nad olid siiski nõrgemad ja vähemuses.Taavi leidis oma ema ja nad suundusid tagasi metsa. Peale seda toimus veel paar tulevahetust. Kui Taavi paar päeva peale tulevahetus metsas ringi kõndis, märkas ta, et metsas oli poodud nii Roosi Marta kui ka teised eestlastest äraandjad. Taavi hakkas jälle mõtlema edasi liikumisele, mida ta arutas ka koos Ilmega. Ilme arvates võis Taavi teha nii, kuidas heaks arvab, Ilme lubas jääda teda alati koos emaga ootama. Ka salgakapten arvas nii ja tegigi Taavile ettepaneku minna väljapoole. Kapten soovitas Taavil üle mere sõita ja kõnelda eestlaste eest. Eestis
Taavi ema oli kinni võetud nii Marta kui ka NKVD poolt. Taheti teada, kus asuvad metsavennad, kuid Taavi ema ei ütlenud. NKVD piinas Taavi ema. Metsavennad ründasid vallamaja ja toimus lahing. Sellest võtsid osa nüüd nii naised kui mehed, sest kõigil oli võitlusvaim sees ning nad tahtsid igati aidata. Taavi ja ta sõbrad saavutasid küll võidu, aga nad olid siiski nõrgemad ja vähemuses.Taavi leidis oma ema ja nad suundusid tagasi metsa. Peale seda toimus veel paar tulevahetust, kuhu olid vaenlase poolt sisse toodud ka lapsed, kellest üks pidi lahingus hukkuma. Kui Taavi paar päeva peale tulevahetus metsas ringi kõndis, märkas ta, et metsas oli poodud nii Roosi Marta kui ka teised eestlastest äraandjad. Taavi hakkas jälle mõtlema edasi liikumisele, mida ta arutas ka koos Ilmega. Ilme arvates võis Taavi teha nii, kuidas heaks arvab, Ilme lubas jääda teda alati koos emaga ootama. Ka salgakapten arvas nii ja tegigi Taavile ettepaneku minna väljapoole
jaapanlased 1932 enesele alluva Mandžukuo nukuriigi, mis eksisteeris kuni Teise maailmasõja (1939-1945) lõpuni. Jaapanlased panid riigi etteotsa 1912 Hiina troonilt tõugatud mandžu päritolu viimase keiseri Pu Yi. 1932-1934 presidendina ja pärast seda Mandžukuo keisrina valitsenud Pu Yi oli kõigest jaapanlaste käsutäitja. HIINA Hiina-Jaapani sõda (1937-1945) sai alguse 1937 suvel pärast kahe armee vahelist juhuslikku tulevahetust Marco Polo sillal Pekingi lähedal. Vaatamata suurele sõjalisele ülekaalule ning ulatuslike alade hõivamisele, ei https://www.youtube.com/watch? õnnestunud jaapanlastel Hiina keskvalitsust alistuma sundida. Sõjaga v=C21ryAHjqy8 kaasnesid jaapanlaste poolt teostatud ulatuslikud massirepressioonid (nt Nankingi veresaun 1937 detsembris, mille käigus hukkus 250-300 tuhat inimest). HIINA
Arnold Sommerling panid ainult kolme püstoliga visalt vastu kümme tundi, kuni lõpuks tulevahetuses langesid. Langes ka taluperemees ise, kes haigena voodis lebas. 7. detsembril toimus Johan Rakfeldi salakorteris Vilmsi 50 tulevahetus politseinike ja kolme kommunisti Georg Kreuksi, Rudolf Pälsoni ja Vladimir Bogdanovi vahel. Alanud tulevahetuses ei suutnud politseinikud mässajaid alistuma sundida ja olid taaskord sunnitud abijõude kohale tooma. Peale ägedamat tulevahetust said Pälson ja Bodganov surmavalt haavata, mispeale Kreuks põgenes vihmaveetoru kaudu alla ronides, kuid tapeti valves olnud politseinike poolt. Korteriomanik Rakfeld, kartes vahistamist ja hukkamist, poos end üles. 1.4. Järellugu Ülestõus ebaõnnestus täielikult. Mässajate oskamatuse ja paljude vigade tõttu vallutati enamus punkte tagasi 2-3 tunniga. Kauem pidasid mässajad vastu lennuväljal, kuna 1924.
Ehk nimetab keegi seda ka liigseks pehmuseks, kuid kõvakäelisus pole tõepoolest minu stiil. Vaba Eesti oli loomulik osa minu lapsepõlvest. Kuid see lõppes ootamatult järsult 1940. aasta sündmustega. Minu vanemad kartsid küüditamist, sest mõlemad olid pärit 30-hektarilisest talust. Sõda jättis mulle koledaid mälestuspilte: massimõrva süütud ohvrid Kuressaares, lahingud Sõrves ja kodukülas, toitu röövivad sõdurid. Olin isa kõrval, kui ta Omakaitse liikmena marodööridega tulevahetust pidas. 1943. aastal viidi Saaremaa kaudu Saksamaale Leningradi oblastist pärit ingerlasi. Hakkasin selle rahva vastu huvi tundma, otsisin kirjandust, mis viis mu ühtlasi soome-ugri rahvaste ajaloo juurde. Siit ehk saigi mulle väga lähedaseks väikerahvaste saatus üldse, nende kultuur ja ajalugu. Lk 17 Austus rahvuslike traditsioonide vastu anti mulle juba kodust kaasa. Rahvusmeelsus oli tugev nii minu isa kui ema vanematekodus. Mu isa suri 1965. aastal liiga noorelt, 65-aastasena
annaabi.ee 
