elemendiga sõnad on tüvisõnad, kahe ja enama morfeemiga täistähenduslikust sõnast; näiteks tuletõrjuja on inimene, kes tõr- sõnad on kas tuletised või liitsõnad. Seega tuletiste ja liitsõnade jub tuld. moodustamiseks on kasutada kaht tüüpi ehitusmaterjali: tüvisõ- Liidete hulgas on erandlik eesliide eba-, mis saab esineda ka nu ja tuletusliiteid. iseseisva nimisõnana (Ta on üks õudne eba) ja koos teise liitega Sõnu 1. Tüved väljendavad tavaliselt konkreetset tähendust ja tähis- moodustada sõnu (eba-le-ma). Monstrumsõnad moodustatakse tavad peamiselt esemeid, olendeid, nähtusi, tegevusi ning oma- Piirangutest hoolimata on tüve- Milline on kõige pikem sõna eesti keeles? tüvede ja liidete dusi
*Tehisloome- uute sõnade või tüvede loomine kas häälikuid kombineerides või mis tahes keeles olemasolevate keelendit meelevaldselt muutes. * Uute tähenduste avamine kirjakeele sõnadele. Tuletamine. A) eesliide e prefiks, tuletusalus. B) järelliide e sufiks. on sõna, mille kaasil moodustatakse uus sõna e tuletis. Tuletusliide on selline liide, mille abil saab sõnatüvest moodustada uue tüve. Selliseid tuletusliiteid, mis liituvad sõnatüve lõppu, kutsutakse järelliideks. Tuletusaluseks nim tüvekuju, millele liidetakse tuletus+liide. Vara+ndus. Tuletusliidete liigid: * muuta tuletusaluse tähendust * täpsustada tuletusaluse tähendust * muuta tuletusaluse sõnaliiki. Tuletismoodustis- Aktiivsesse sõnamoodustusse kuuluvate tuletiste tähendus sõltub kontekstist, passiivselt moodustatud tuletise tähendus on fikseeritud. Produktiivsed- ja; -lane; -line. Abstar- us; - lus; -mus
Lihtsõna e juursõna on ühemorfeemilise, liigendamatu tüvega lekseem. Komplekssõna tüvi koosneb rohkem kui ühest morfeemist MORFEEM on väikseim tähendusega keeleüksus. 9. KOMPLEKSSÕNAD on tuletised ja liitsõnad. Tuletise tüvi koosneb juurmorfeemist ja tuletusliitest v liidetest, liitsõna tüvi koosneb mitmest juurmorfeemist, ehkki võib sisaldada ka tuletusliiteid. 10. SÕNAMOODUSTUS tähendab neid keelesiseseid põhimõtteid, mille järgi olemasolevad komplekssõnad on moodustatud ja uusi sõnu e lekseeme on võimalik moodustada. Kesksemad sõnamoodustusviisid on tuletamine e derivatsioon ja liitmine e kompositsioon. 11. Tuletamise puhul lisatakse tüvele tuletusliide v liiteid, liitmise puhul liidetakse kaks v enam sõna üheks sõnaks. Harvem saadakse uus sõna olemasolevast sõnast
NB! Mõned kaassõnad funktsioneerivad ka määrsõnana (läbi, pärast, üle, alla, alt) Sidesõnad ülesanne siduda lauseosasid ja lauseid omavahel Hüüdsõnad väljendavad tundeid või millega püütakse tähelepanu äratada 17. Morfeem väikseima tähendusega keeleüksus Ühe morfeemi erinevaid variante nimetatakse allomorfideks. 18. Sõnajuur sõnatüvi, millele ei ole liidetud teisi tüvesid ega tuletusliiteid 19. Aglutinatsioon sõnavormide moodustusviis, mille puhul tüvele lisatakse liiteid (kapsas/kapsast) 20. Tüvevaheldus sõnavormide moodustamisviis, mille puhul muudetakse sõnatüve (jalg/jala/jalga) 21. Käändsõnade A-tüvi on omastava käände tüvi ja B-tüvi osastava käände tüvi. Tegusõnade A-tüvi on kindla kõneviisi oleviku esimese pöörde tüvi ja B-tüvi da-tegevusnimi. Sõnastiku vorm nimetav; ma-tegevusnimi 22
schola>Schule>kool magister>meister>meister tabula>tavola(vulgaarlad)>tafel>tahvel crux>Kreuz>rist Kolmas, suurim osa ladina sõnavara (ja ladina kaudu ka kreekakeelset) võeti eesti keelde siiski alles 19-20. sajandil, kui kohalik keel tulid välja talupojakeele staatusest ja vajas rahvusvaheliselt mõistetavat terminoloogiat. Ka need laenud on võetud valdavalt saksa keele, harvem vene keele vahendusel. Sel perioodil hakati üle võtma ka ladina tuletusliiteid. 32. Miks on uusaja Euroopas tekkinud nii palju probleeme antiigi materiaalse pärandiga? Nimeta keerulisemaid juhtumeid ja materiaalse pärandi säilitamiseks loodud lahendusi/meetmeid. Vastus: Uusaja Euroopas olid esimesteks väljakaevajateks arenenud riikide ehk Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa arheoloogid. Seetõttu sattus enamik materiaalset pärandit, mida liigutada sai, just nendesse maadesse. Itaalias takistas väljaviimist paavsti keeld, kuid Türgist ja Kreekast viidi
o iseseisev nimi (Sverige / Rootsi); o + kombinatsioonid (Lõuna-Carolina); Kõige praktilisem on foneetilis-graafiline ülevõtt, juriidilises mõttes on nimi ka selle kirjapilt; Nimede seotus kindla keelega: Võtame võõrkeelse nime ja kääname seda eesti keele reeglite järgi: o kui nimi koosneb vastava keele sõnadest, nt Emajõgi; o nimi on mugandatud vastava keele reeglitele, nt Krõõt; o nimi sisaldab vastava keele iseloomulikke tunnuseid, nt tuletusliiteid; o nimi on foneetiliselt vastava keele seaduspäradega kooskõlas, nt Iru; o kui neist ei piisa, siis muude tunnuste puudumisel võtame aluseks nime kandja rahvuse. Aluseks võib võtta ka leksikograafilised traditsioonid: pole vastavaid tunnuseid, aga kasutatakse leksikonides, nt Krakow. o reeglipärased nimed – originaalkujud ehk ladinakeelsed ümberkirjutused; Kirjaviis määrab häälduse ja kirjutamise suhte. Kui räägime vanast kirjaviisist, on see kirjaviis, mis annab edasi
Vahel harva liitsõna ja nende osade vahel seos puudub. Sõnamoodustuses kasutatakse kahte liiki moodustusosi, tüved ja tuletusliited. Igal sõnal on olemas tüvi. Juursõna koosneb ainult juurest ehk lihttüvest. Lihttüved on näiteks poeg, laud, lill, aken jne. Seda ei ole võimalik enam lahti harutada/lahti võtta. Kui juurele liita vähemalt üks tuletusliide, saame tuletatud tüve. Näide: õnnelik järelliide lik. Tuletusliiteid, mis liituvad sõna alguses, on vähe, tegelikult ainult üks eesti oma eba-. Näide: ebaõnn, ebameeldiv. MITTE on juba pigem eraldiseisev, kuigi tal on liite tunnuse. Rahvusvahelise päritoluga eelliited mega-, üli- hekto-, iso-. Tuletusaluseks nimetatakse tüve kuju, millele liidetakse tuletusliide. Tuletusliidete liigid: 1. Tuletusaluse tähendust muutev liide. Näide: talu koht
KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kuulub uurali keelkonna soome-ugri keelte hukla. Eesti keel on tüübilt aglutineeriv, sõnatüvele lisatakse tuletusliiteid, tunnuseid ja lõppe. Sõnvormid pikad. Eesti keelel on rikkalik morfoloogia, palju käändeid, vähe prepositsioone, palju postpositsioone. Eesti keele tekkimist on kirjeldanud Huno Rätsep, kelle andmetel 2000-2500 a tagasi hakkasid hõimumurded eralduma läänemeresoome keelerühmast ja selle alusel arenes välja ka eesti keel. Kirjalikke näiteid muidugi sellest ajast ei ole säilinud. Esimesed eestikeelsed ülestähendused pärinevad 13. Sajandist. Algselt märgiti üles sõnu ja
tegumoodi, mis veel hiljuti grammatika järgi võimalik polnud. Seega, kui mingi masin või programm salvestab faili, ja selle kohta käiv ütlus „faili salvestatakse” kedagi eriti ei häiri, siis ilmselt ei häiri ka vastava komponendi nimetamine salvestajaks. Veidi tõsisem näib teine mure, mis on, nagu käändeopositsiooni kaduminegi, seotud keele väljendusvõimega. Traditsioon ja tähenduste eristamine Väheproduktiivseid tuletusliiteid on eesti keeles palju, ja see paljusus on seni vähemalt kohati aidanud tähenduserinevusi väljendada, nt teha sõnatasemel vahet karestamisel kui tegevusel ja karestusel kui protsessil või karestil kui masinal ja karestajal kui selle masina operaatoril. Liidete tähendused ei ole kuigi täpselt välja kujunenud ehk nendeteemaline konventsioon ei ole kuigi ühtlane. Reet Kasiku sõnatuletuse käsitluses (2004) on mõne liite seniste tähenduste loetelu enam kui leheküljepikkune
annaabi.ee 
