joone+line, täpi+line 2. Tuletised väljendavad üldist seost millegagi, ka mingisse valdkonda kuulumist. füüsika+line, adendi+line, loomingu+line -lik 1. Sarnasust märkivate tuletiste moodustamine. süüdlas+lik, orja+lik, mats+lik NB! runnel+lik, nipernaadi+lik, hemingwaylik 2. us- ja kond-liitelise tuletusaluse korral kasutatakse harilikult lik-liidet. noorus+lik, piirkond+lik Kui tuletusalus koosneb 2 sõnast, kirj. need tuletises kokku! Paksupõhjaline pott, saja-aastane raamat, truusüdamlik poolehoid Kui tuletusalus koosneb rohkem kui 2 sõnast, siis kirj. need ka tuletises lahku. Sada viiskümmend lehekülge saja viiekümne leheküljeline raamat kaks ja pool kilo kahe ja poole kilone pakk Nimisõnatuletus. tegevus: -mine (istumine), -us (karistus), -e (karje), -k (püük) Pealt vaatama pealtvaatamine
Tulemus on tuletis- tuletatud sõnu, nt külmuma on tuletatud sõnast külm. *Laenamine- uute sõnade või tüvede võtmine teisest keelest. * Murdetüvede taaselustamine, nende tähendust nüüdisvajaduste järgi seades. *Tehisloome- uute sõnade või tüvede loomine kas häälikuid kombineerides või mis tahes keeles olemasolevate keelendit meelevaldselt muutes. * Uute tähenduste avamine kirjakeele sõnadele. Tuletamine. A) eesliide e prefiks, tuletusalus. B) järelliide e sufiks. on sõna, mille kaasil moodustatakse uus sõna e tuletis. Tuletusliide on selline liide, mille abil saab sõnatüvest moodustada uue tüve. Selliseid tuletusliiteid, mis liituvad sõnatüve lõppu, kutsutakse järelliideks. Tuletusaluseks nim tüvekuju, millele liidetakse tuletus+liide. Vara+ndus. Tuletusliidete liigid: * muuta tuletusaluse tähendust * täpsustada tuletusaluse tähendust * muuta tuletusaluse sõnaliiki
Släng: jutukas, näpukas, kirjakeeles juturaamat ja näpuviga. Koha väljendamine: -la:söökla, -k:seljak, -ik:madalik, -mik:lahkmik, -stik:kõrgustik, -stu: haljastu, -mu:elamu. Rühma ja kogu märkivad tuletised. õigekirjutuse ja keelsuse -la:söökla, -k:seljak, -ik:madalik, -mik:lahkmik, -stik:kõrgustik, -stu: haljastu, -mu:elamu. Rühma ja kogu märkivad tuletised. õigekirjutuse ja keelsuse juhtumid: 1.tuletusalus lõpeb k-ga, siis kond-liitelises tuletistes tuletustüve ja sufiksi liitumispiiril alati kk: ametnik ametnikkond. 2. kaashäälikuühendis tuleb juhtumid: 1.tuletusalus lõpeb k-ga, siis kond-liitelises tuletistes tuletustüve ja sufiksi liitumispiiril alati kk: ametnik ametnikkond. 2. kaashäälikuühendis tuleb iga häälik kirjutada ühe tähega: lipp-lipkond. 3. Kui tuletusaluseks on tugevneva astmevaheldusega: kombe-kombestik
hüponüümia hierarhiline suhe o Hüperonüüm (puu) o Hüponüüm (kask) II suhted tähistajate vahel homonüümia - lekseemid, mis on juhuslikult ühesugused, st eri tähenduste vahel pole seost ( o Täielik (tee, saar) o Osaline (soe, tuli, loo) o Homofoon - müüa/müüja o Homograaf palk, tall, kooli Paronüüm sarnase kõlaga, sageli sama tuletusalus (käsitlema, käsitama, käsitsema; enamus, enamik)
(õnnetu). 2. Liited, millest enamik kuulub ühte ja samasse semantilisse rühma: nt us (kiirus, õnnelikkus). 3. Liite tähendus on väga üldine ja selgub alles konkreetses sõnas: nt ik (põlvik, häälik) Põimliitsõna on selline sõna, mille eesosa laiendab järelosa: koolimaja, lehekülg. Rindliitsõna on selline sõna, mille osad on omavahel rinnastatud: sinimustvalge, ööpäev. Tuletusalus ehk alussõna on sõna, millest tuletis on moodustatud. Tuletustüvi on liite ees olev tüvevariant. Produktiivsus teatud liite abil võib teatud malli järgi teksti loomise käigus vabalt tuletisi moodustada, tuletusprotsess on regulaarne, vastuvõtjale ühemõtteliselt selge: nt mine (laulmine), -lane (tartlane). Leksikaliseerumine muutumine kindlaks sõnavaraüksuseks. Idiomatiseerunud muutunud tähenduslikult iseseisvaks.
andekas, saarestik, korralik), eesliiteid on vähe (nt ebaõnn). Tuletusliidete abil saab moodustada käänd-, pöörd- ja määrsõnu, liited annavd sõnadele uusi tähendusi. Liitsõnu saadakse sõnade liitmisel. Liitsõna koosneb vähemalt kahest osast, põhisõnaks nimetatakse liitsõna viimast osa, täiendsõna täpsustab, iseloomustab põhisõna (hambaarst, kohvikoor, jalgpall). Liitsõna sõnaliigi määrab põhisõna 2. Tuletusalus. Liide. Tuletis. Tuletuspesa. Tuletusalus e alussõna – sõna, millest on tuletis moodustatud. Alussõna tüvi varieerub. Tuletusliited – väljendavad mingit väga üldist, kategoriaalset tähendust, mis ilmneb konkreetsemalt alles võrdluses tuletusaluse sõnaga: -ke(ne), -tar, -nna, -ja. Tuletise ehk derivaadi osad on tuletustüvi ja tuletusliide. Sõnapesa ehk tuletuspesa – kõik sama juure tuletised 3. Liidete produktiivsus ja aktiivsus.
sinimustvalge. Prefikssoidid e pooleesliited: ala-, üli- Sufiksoidid e pooljärelliited:-võitu, -ohtu, -mees Liitverbid: liitsõnad, mille põhisõnaks on verb: alahindama, kuumsuitsutama, ristküsitlema. Liitverbide moodustusmallid: · Määrsõna + verb · Käändsõna nimetavas + verb · Adj + verb · S + verb Tüvi lihttüvi e juur (käsi/lane, käe/line), tuletatud tüvi (käsitle/mine, käsitse/ja) või liittüvi (käsitöö/line). Tuletusalus e alussõna sõna, millest on tuletis moodustatud. Alussõna tüvi varieerub. Tuletustüvi liite ees olev tüvevariant. Tuletuse alustüveks võib olla ka niisugune juurmorfeem, mis lekseemina ei esine. Tuletusliide modifitseerib alussõna tähendust, muudab sõnaliiki. Deverbaalid verbist tuletatud Denominaalid noomenist tuletatud Sõnapesa kõik sama juure tuletised Kolme tüüpi tuletusliited:
häälikustruktuur, sõnamoodustus, vormiõpetus, lauseõpetus. Wiedemanni grammatikast : 1) Häälikustruktuur. Häälikud, nende varieerumine murretes, palatalisatsioon, vokaalharmoonia (võru murdes). Kvantiteedis kaks opositsiooni: lühike ja pikk silp; pikal silbil kerge või raske rõhk. Rõhku pole vaja kirjas eristada. Käänamises ja sõnamoodustuses kasutatakse rõhku ja mutatsiooni (astmevaheldust). 2) Sõnamoodustus. Nimisõna-, verbi-, adverbiliited tuletusalus (verb või nimisõna, tugevas või nõrgas astmes, vokaal- või konsonanttüvi). 3) Vormiõpetus. Käänamine, pööramine, komparatsioon, sõnaliigid.10 käänet. Esimene grammatika, kus õnnestunult kasutatud põhivorme. 4) Lauseõpetus. Sõnajärg, lausetüübid, lauseliikmed (subjekt, predikaat, atribuut, apositsioon, objekt, adverbiaal. Käändevormide kasutamine, rektsioon, rinnastus, ellips, liitlause. Subjekti, objekti,
Häälikustruktuur: · Häälikud, nende varieerumine murretes, palatalisatsioon, vokaalharmoonia · Kvantiteedis kaks opositsiooni: lühike ja pikk silp; pikal silbil kerge või raske rõhk. Rõhku pole vaja kirjas eristada · Raske rõhuga silp vastab kahele lühikesele · Käänamises ja sõnamoodustuses kasutatakse rõhku ja astmevaheldust. Sõnamoodustus: · Nimisõna-, verbi- ja adverbiliited · Tuletusalus (verb või nimisõna, tugevas või nõrgas astmes, vokaal- või konsonanttüvi) 3 Vormiõpetus: · Käänamine, pööramine, komparatsioon, sõnaliigid · 10 käänet, ei ole akusatiivi; komitatiivi on postpositsioon, -na, -ni, -ta arverbiliited. Paralleelvormid. · 7 käändkonda + ebareeglipäraste noomenite rühm
annaabi.ee 
