Toome helbed F. Tuglas Leeni mängis metsas oma nukkudega, kes pidavat olema nõiutud kuningatütred. Järsku kuulis ta, kuidas Marie ja Kusta tulevad metsa. Mõlemad itsitasid. Leeni nägi kuidas nad üksteist suudlesid. Leeni tahtis vanematele kaebama minna, kuid ta tundis ennast kuidagi süüdlasena selles. Ta tahtis kõigest sellest eemal olla. Ta tuikus mööda toomevõsa ning jättis endast maha ,,kuningatütred". Varsti kõrvetab päike need nukud nii mustaks nagu Mooramaa mehed. Leeni jooksis nurmedele. Ta käis talirukki ja ristikuvälja vahel. Ta lootis kedagi näha ning ta nägigi. Ta nägi Vidrikut. Vidrik oli imelik poiss. Vidrik käis mitmes talus sulaseks, sest ta ,,vallandati" enamustest, sest tal olid teist sugused vaated. Leeni hõikas ,,Tere Vidrik!", kuid Vidrik vihastas Leeni peale, sest Leeni olevat ajanud kala minema
tegi puusärgi. Päev hiljem pühapäeval maeti Jakob maha. Maret jäi veel surnuaeda haua juurde, kuid ta enam ei nutnud. Ta nägi pead tõstes pingil meest. Algul ta ei tundnud teda ära, kuid sai siis aru, et see on sama mees, kes oli toonud Jakobi kukru. Nad rääkisid veidi ning mees imestas, et Jakob on surnud, kuna haigemajas polevat tal olnud põlvedel selliseid haavu ja nägu polevat olnud must. Oli olnud ainult meelekoht ja põsk lilla. Maret tuikus surnuaia väravast välja ja läks alla jõe randa, lükkas vene vette ja istus sisse, kuid sõuda ta ise enam ei jaksanud. Ta tundis ainult, kuidas vene pärivoolu kandus. Vene liikus peatumata, möödus ka vaese, rumala ja vana Mareti onnist. Kogu ümbrus voolas mööda lakkamata ja peatumata ostekui ema armupisarate ilmlõpmatus.
ja haletses teda. Ühel päeval leidis Huhuu köögist ankru, mille tuppa veeretas. Ta kuulis selles sulinat ja tundis magusat ja joovastavat lõhna. Sellest päevast peale hakkas ta jooma. Ta jõi, magas ja tundis pohmelli, kuni kogu tegeliku Isanda pudelid said otsa. Popi tundis purjus Huhuus oma Isanda ära Isand jõi õhtuti tule juures. Nad mõlemad istusid ja olid purjus, Popi lõhnast, mis täitis maja. Ühel päeval hakkas lund sadama. Lumi langes läbi katkise akna mööblile. Huhuu tuikus lööki viina järele, kuid kui aru sai, et seda enam pole leidis ta kõik pahupidi pöörates ühe nõu. See oli nelinurkne karrast kast, mille ta tuppa viis. Ta püüdis kasti avada ja viskas selle vastu põrandat. Toimus plahvatus ja leek tõusis laeni, Huhuu lendas vastu üht ja Popi teist seina ning maja vajus mürinal pooleks.
. aga pilgata ma ei mõelnudki. Kas mina söandaksin pilgata? Kui meie hakkaksime pilkama, siis poleks ju kõrgete isikute vastu iial mingit austust...siis poleks..." ,,Käi välja!!" kraaksatas äkki kindral, kes oli läinud siniseks ja vabises. ,,Kuidas?" küsis Tservjakov sosinal, uimasena hirmust. ,,Käi välja!" kordas kindral, trampides jalgadega. Miski rebenes Tservjakovi kõhus. Midagi nägemata, midagi kuulmata taganes ta ukseni, astus tänavale ja tuikus minema...Masinlikult koju jõudnud, heitis ta mundrit seljast võtmata diivanile ja ...suri.
ühtne, tähenduslik meeleolu, mida lühijutu puhul on lihtsam hoida. Autor on järjekindlalt järginud rusket ja rõhuvat meeleolu, mida sõda endaga kaasa toob. Kogu teost läbivad ka tumedad toonid: paljud sündmused toimuvad öösel, pimedas, kuuvalguses: Mareti unenäod, võõra leidmine teispool jõge, õhtul heitis Jakob hinge, öösel tuli metsavahi naine surnut pesema, „Maret tuikus surnuaia väravast välja, nii kummaras, et teda õhtuvidevikus võis vaevalt märgata“. Teoses on keskseks teemaks sõda ja selle tagajärjed. Seda võib lugeda ka sellest, et autor on selle kirjutanud 1919. aastal, mil äsja oli lõppenud esimene maailmasõda ja kestis veel Vabadussõda. Teose sõjanägemustes võiks seega otseselt peegelduda nende sõdadega seonduv. Autor kirjeldab sõda kui midagi väga julma, kannatuste- ja piinarikast
Heidi saputas pead ja rüüpas ühe lonksu viskit veel. Ta süütas ka sigareti, mille mürgise suitsu hingamine ei tundunud enam nii vatsumeelne. Pärast mõnda mahvi, hakkas tal pea ringi käima. Heidi viskas suitsu käest ja asetas pea põlvedele, hoides kätega ümber jalgade. Ta kuulis kruusa libisemas, aga ei pööranud sellele tähelepanu. Samal hetkel, kui ta vilksamisi nägi tanksaapaid, tüusis tüdruk üllatavalt kiiresti püsti, tuikus natuke edasi ja oksendas jõkke. Seejärel vaatas ta otse enda ette, nähes mustavat jõge. See haaras joobunud mõistuse endasse, Heidi pea hakkas veel enam ringi käima ja ta tundis maapinna lähenemist, kukkudes otse jõe poole. Kuid keegi püüdis ta langedes kinni. Kes see oli, seda Heidi ei näinud. Heidi liigutas end ja oiates, mingid kõvad asjad olid tal pea ja keha all. ''Noh, jota, ärkasid ka üles või?'' küsis mingi poisi hääl, kelle nägu Heidi ei näinud.
Ametniku surm Tegelased: Ivan Dmitrits Tserjakov, tsiviilkindral Brizzalov, Ivani naine Ivan Dmitrits Tserjakov on teatris ja piserdab aevastades üle tema ees istuva tsiviilkindrali Brizzalovi. Pärast seda tunneb ta häbi ja vabanda. Kindral aga ei suhtu vabandusse piisavalt positiivselt ja Ivan peab vajalikuks senikaua vabandada, kuni kindral talle andestab. Kindral on ärritatud, et teda sellise väikese asja pärast tülitatakse, käratab ametnikule. Ametnik tuikus koju, olles hirmunud ja ehmatanud, ning suri. Aevastamine pole kellelegi ja kuskil keelatud. Aevastavad nii matsid kui politseimeistrid ja vahel isegi salanõunikud. Paks ja peenike Tegelased: paksMisa, peenikePorfiri Raudtee vaksalis kohtuvad kaks vana sõpra. On pisarateni liigutatud ja lõpmata õnnelik, et üksteist kohtasid. Kui üks saab teada, et teine on salanõunik ja kõrgel astmel, muutub esimene kohe lömitavaks ja aupaklikuks ja kummardab
maakondade ja Tallinna kontaktisikud, ka sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad, kes jagavad tuusikud neid vajavatele peredele. 8. Võeti suund uudsetele akadeemilistele ja tasuta meelelahutusüritustele. 9. Kui vahetevahel seda lehte lugeda, on muljed seda eredamad. 10. Sellal võeti allohvitserideks keskeriharidusega mehi. 11. Jäätmekäitlusseadus näeb ette dokumentide esitamise alla 3,5-tonniste veoautode ja sõiduautode kokkuostmisel. 12. Koristaja nägi. et Vaher tuikus jalalt jalale ega saanud kuidagi oma kabineti ust lahti. 13. Elektrienergia ostu-müügilepingus on kirjas .. 14. Võib valida kas aprikoosi-virsiku- või mustika-odrajogurti. 15. Kuuldavasti ongi õpilased asunud innukalt uue määruse tähttähelist täitmist nõudma. 16. Õhtul tulevad oma uhketest Seine'i -äärsetest majadest välja ka tõelised pariislased. 17. Rünnatavaks muutub enam-vähem kõik, mis ahistab vaimset või füüsilist vabadust. 18
See oli pilkeline naeratus surnu süsimustal näol -! "Sest öö tuleb ikkagi, suur, rannatu, ärkamatu surmaöö. . ." Ja Maret hüppas üles ning hakkas palvetama kui oma hingeõnnistuse eest. Ta palus Ta hääl kustus sosinana ja vaikis. kõiki taeva jõudu-sid, palus lakkamata ja kaua, värisedes kivipõran-dal. Maret tuikus surnuaia väravast välja, nii kummaras, et teda õhtuvidevikus võis Järgmisel päeval võttis metsavaht surnust mõõdu ja tegi puusärgi. Ja veel päev vaevalt märgata. Ta läks alla jõe randa, lükkas vene vette ja istus sisse, kuid ise sõuda ta hiljem - pühapäeval - sõudsid nad kõik ühes surnuga kiriku juurde, et lahku-nut enam ei jaksanud. Ta ramm oli korraga kadunud, ta käsivarred, mis nii kaua olid viimsele puhkusele sängitada
Kõik kolm vaatasid kohkudes üksteise otsa. Tambet tõusis püsti. «Jaanus, sina peida Maanus ära,» ütles ta kärmemalt hingates, «mina lähen kuulama, mis nad tahavad.» Vanamees ruttas välja. Jaanus juhatas poisi sahvrisse, kust redel lakka viis, käskis teda üles ronida ja ennast hästi ara peita. Poiss ronis üles. Seni tõusis hoovis vali kära. Jaanus ruttas õnnetust aimates õue ning nägi parajasti, kuidas hoov ratsalistest täitus ning isa, raskest hoobist rabatud, maha tuikus. Äkiline, hirmus viha süttis noore mehe südames põlema, viha, mis muud ei tahtnud kui vihaalust sedamaid pihuks ja puruks lüüa. «Sulased, appi!» hüüdis ta valjusti ja langes 82 nagu kalju, mis mäest alla veereb, selle ratsalise kallale, kes isa oli maha löönud. Ta haaras raudsete rusikatega mehe käsivarrest ja rinnust kinni, kiskus ta ühe raksuga sadulast välja ja sõtkus oma jalge alla. Teised jäid imestuse ja kohmetuse pärast kangeks, kui seda Kalevipoja tegu nägid.
Seda ütles ta pärast ise. Ta oli kuulnud vana Sowberry Hagariit tema õitseajal ja ütles, et trumpas nüüd temagi üle. Aga ma arvan, see oli ehk omamoodi kiitlemine. Pärast söömist võttis taat kannu ja ütles, et tal on viina küllalt kaheks joomaajaks ja üheks deliirium tremensiks. Nii ta ütles alati. Arvasin, et ta tunni a ja pärast on purutäis; siis varastan võtme või saen augu lõpuni, -- ükskõik kumba. Ta jõi ja jõi ning tuikus viimaks oma vaibale. Aga õnne mul ei olnud. Ta ei jäänud nagu nott magama, vaid oli rahutu. Ta ägas ja oigas ja rabeles siia-sinna hulk aega. Viimaks ma jäin nii uniseks, et kuidagi ei saanud silmi lahti hoida; enne kui ma asjast arugi sain, olin sügavas unes, ja küünal jäi põlema. Ei tea, kui kaua ma magasin, aga äkki kuulsin kõledat karjatust ja olin jalul. Taat vahtis metsikult ringi, kargas ümber toa ja karjus midagi madudest. Ta ütles, et nad roomasid mööda ta jalgu
Ka tema. on kardinal. Küsi tema teenrilt, kui sageli on ta tema haavade jaoks lõuendit puruks käristanud.» «Ma tean, härra,» ohkas Bazin, «tänapäeval on kõik maailmas pahupidi pööratud.» Vahepeal olid mõlemad noormehed koos vaese teenriga hoovi jõudnud. «Hoia jalust, Bazin,» ütles Aramis. Aramis hüppas tavalise kergusega nõtkelt sadulasse. Pärast suurepärase looma mõningaid pöörakuid ja hüppeid tundis aga ratsanik nii talumatut valu, et ta kahvatas ja tuikus. Seda ette nähes ei olnud d'Artagnan teda silmist lasknud, ta kargas juurde, püüdis ta oma käte vahele ja talutas tuppa. «Mu kallis Aramis, teil tuleb enda eest veel hoolitseda,» ütles ta. «Ma lähen üksi Athost otsima.» «Olete raudne mees,» ütles talle Aramis. «Ei, mul ainult veab, muud midagi. Aga kuidas hakkate elama siin ilma minuta? Ei mingeid kirjutusi enam sõrmede ja õnnistamise kohta, eks ole?» Aramis naeratas. «Hakkan värsse kirjutama,» ütles ta. «Ja-jah
kui ta oli. Peaaegu hullumeelse pilguga vahtis ta toas ringi, mida võiks veel purustada, ja äkki tormas ta selle suure kapi juurde, kus otsas olid millalgi istunud Goethe ja Schiller kõrvuti. Selle tahtis ta ümber tõugata, nagu arvates, et kui pole enam Goethet ja Schillerit, milleks peab siis seisma veel see kappki. Aga härra Ollino sai õigel ajal käed ette ja nõnda pugisid nad kahekesi vastastikku, üks ühel, teine teisel pool kappi, mis küll tuikus, aga ümber ei kukkunud. Kui nad natukene aega nõnda olid jännanud, sattusid nende silmad kapinurga tagant vastastikku ja õhetava näoga ütles Molotov Ollinole: ,,Teie igavene koerapoeg, Kristuse nimel küsin teilt veel kord, kas teil siis tõesti täna raha ei ole?" ,,Kristuse nimel, ei ole," vastas Ollino tõsiselt. ,,Siis ei aita midagi, isegi kui ma selle ümber lükkan?" küsis Molotov. ,,Mitte midagi ei aita," kinnitas Ollino. ,,Aga mis siis saab?" küsis Molotov nõutult.
annaabi.ee 
