Friedebert Tuglase novell "Inimese vari" (0)

FRIEDEBERT TUGLAS „INIMESE VARI“
Maret
Jakob
Metsavaht
Metsavahi naine
Mees
Arst
Jakob läks sõjaväkke, peale seda sõtta. Kokku oli ära 7 aastat. Ema Maret nägi õudusunenägusi. Kohtas üht mees, kes teadis Jakobi, nad olid koos haigemajas olnud. Jakob saatis temaga oma emale kukru, kus oli oma ja võõramaa raha. Oma raha paberist, võõras kullast . Maret ärkas jälle mitu korda unest, läks jõe juurde, kust leidis eest oma poja. Viis poja onni. Poeg olid haige, haavatud sealt, kust riided polnud katki ja riided olid augulised sealt kust keha polnud haavatud. Ta oli mürgi pommi plahvatuse kätte jäänud. Nägu oli must. Jakob sonis, otsis vahel oma pampu, kukrut ja riideid . Üles ärgates käskil emal tema sonimistest mitte välja teha. Maret ei tahtnud hetkekski poja juurest lahkuda, kuid käis siiski vahepeal inimesi üle jõe venega sõidutamas. Ta kurtis teistele pojaga juhtunut , kuid ei saanud neid abi, vaid kuulis jutte teistest sõjas käinutest ja valitsuse kirumist. Kord kuulis kelleltki, et arst olevat kirukumõisa tulnud. Maret läks kiiresti tohtrit kutsuma. Arsti lubaski tulla. Arst imestas, kuidas Jakob suutis selliste haavadega koju tulla, ta ütles, et kui ema ta eest hoolitseb siis poeg saab terveks. Kirjutas Jakobile rohu ja lahkus. Järgmise päeva õhtul Jakob suri. Öösel tuli metsavahi naine surnut pesema . Nad olid küll Maretiga riius, kui siiski tuli ta naabrile appi, tundes rahuldavat rõõmu surnut pestes. Nad laulsid kahekesi paar kirikulaulu. Metsavahi-paar läks koju ja Maret jäi oma poja kõrvale vaatama ja jäi liikumatuks tükiks ajaks. Järgmisel päeval võttis metsavaht surnult mõõdu ja tegi puusärgi. Päev hiljem pühapäeval maeti Jakob maha. Maret jäi veel surnuaeda haua juurde, kuid ta enam ei nutnud. Ta nägi pead tõstes pingil meest. Algul ta ei tundnud teda ära, kuid sai siis aru, et see on sama mees, kes oli toonud Jakobi kukru. Nad rääkisid veidi ning mees imestas, et Jakob on surnud, kuna haigemajas polevat tal olnud põlvedel selliseid haavu ja nägu polevat olnud must. Oli olnud ainult meelekoht ja põsk lilla. Maret tuikus surnuaia väravast välja ja läks alla jõe randa, lükkas vene vette ja istus sisse, kuid sõuda ta ise enam ei jaksanud. Ta tundis ainult, kuidas vene pärivoolu kandus. Vene liikus peatumata, möödus ka vaese , rumala ja vana Mareti onnist. Kogu ümbrus voolas mööda lakkamata ja peatumata ostekui ema armupisarate ilmlõpmatus.