Tuhkur Mustela putorius Taksonoomia · Riik: loomad · Hõimkond: keelikloomad · Klass: imetajad · Selts: kiskjalised · Sugukond: kärplased · Perekond: kärp · Liik: tuhkur Elupaik · Tuhkur elab veekogude kalda-aladel · Väikestes metsades · Inimasulates · Neid võib kohata talumajade juures · Tuhkruid on püütud isegi Tallinnast, Tartust ja Pärnust · Ta on levinud peaaegu kogu Euroopas · Eestis esineb tuhkur sagedamini Lõuna-Eestis kui Põhja- ja Lääne-Eestis Välimus · Talle on iseloomulik hele nägu · Keha pikkus on umbes 30-40cm · Täiskasvanud emane kaalub kuni 0,7kg, isane aga kuni 1,7kg · Keskmine eluiga on ligi 5 aastat Toitumine · Tuhkur tegutseb enamasti öösiti ja üksi · Tema ohvrid on näiteks hiired, rotid, kahepaiksed, roomajad jne
eritamisega. Segamini võib ajada Käitmine ja liikumisviis on üsna sarnased nugistele ja naaritsatele, kuid näolapp on neil hoopis erinev. Seega, kui satute tuhkrule otsa vaatama, siis ei saa teda kellegagi segamini ajada. Levik ja arvukus Eestis Tuhkur on levinud üle terve Eestis, kuid tema arvuku varieerub niimoodi, et Lõuna-Eestis on tuhkurid rohkem ja Põhja-Eestis vähem. Selle peidulise ja öise eluviisiga arvukust on väga raske hinnata, mistõttu polegi teada palju tuhkruid Eestit oma koduks peab. Eluiga Kuni 5 aastat. Pereelu Tuhkrud sigivad korra aastas, mille tulemusena sünnivad pärast 40 päevalist tiinusperioodi 5-8 pealised pesakonnad. Emapiimast toituvad tuhrkupojad neli esimest elunädalat. Toidulaud Tuhkrute põhiliseks saagiks on jänesed, pisinärilised ja linnud. Lisaks süüakse ka kahepaikseid, raipeid ning linnumune. Tuhkrud on osavad kütid, jälitades oma saaki ning tabamisel surmavad looma kiire ja täpse hammustusega kaela tagaküljele
Pakuvad enda viies varjupaigas järgmisi teenuseid: Nad on koostööpartneriteks kohalikele omavalitsustele On lepingupartneriks mitmekümnele kohalikule omavalitsusele üle Eesti, kelle territooriumilt leitud omanikuta või omaniku juurest lahti pääsenud loomad nendeni jõuavad. Otsime uusi kodusid Nende varjupaikades leiavad korraga peavarju paarsada koera ja kaks korda sama palju kasse. Lisaks neile on nendel tulnud majutada kilpkonni, jäneseid, rotte, oravat, merisigu, tuhkruid ja kanu. Kõik loomad läbivad varjupaigas veterinaarkontrolli, saavad parasiiditõrje ja vajalikud vaktsiinid. Enne uude kodusse minekut saavad kõik mikrokiibi ning võimalikult paljud ka steriliseeritud ja kastreeritud. Võtavad vastu loomi eraisikutelt Võmalusel võtavad nad vastu ka loomi, keda omanik ei saa enam pidada. Nad ei anna hinnanguid inimestele ega loomast loobumise põhjustele. Missiooniks
Tuhkur eelistab elada metsaservade ja külavaheteede läheduses, jõeluhtadel, järvede ja soode kallastel, jäärakutes, põõsapuhmastikes ja inimasunduste läheduses. Mustjalgtuhkur pooluruline kiskja. Kasutab pesa ehitamiseks ja uluasemena hamstrite, suslikute, mäkrade ja rebaste vanu urgusid, puujuurte vahelisi tühimikke, madalal asuvaid puuõõnsusi, hoonete all olevaid vaikseid nurgakesi. Furod ja hübriidtuhkrud Mõned kodumaised tuhkrusõbrad ja isegi tuhkruid käsitlevate raamatute autorid on arvamusel, et kõiki kodutuhkruid võib nimetada sõnaga ,,furo". See on vale, sest zooloogias ja karusloomakasvatuses nimetatakse furodeks ainult albiinotuhkruid, loomakesi, kellel on valge karusnahk ja punased silmad. Furo on kujutatud Leonardo Da Vinci maalil ,,Daam hermeliiniga": kunstniku poolt maalitud loomake ei ole tegelikult kärp, vaid nimelt furo. Sõna ,,furo" tuleneb ladinakeelsest sõnast ,,furonem", mis tähendab tõlkes ,,varas".
Välimus Tuhkrut tunneb ära kõige paremini tema näo järgi. Talle on iseloomulik hele nägu tumeda maskiga. Ülejäänud keha on tuhkrul tumepruun. Kohati paistab alt kollane aluskarv. Tuhkur on umbes kolmekümne kuni neljakümne sentimeetri pikkune. Levik Ta on levinud peaaegu kogu Euroopas. Eestis esineb tuhkur sagedamini Lõuna-Eestis kui Põhja- ja Lääne-Eestis. Tuhkur elutseb veekogude kalda-aladel, väikestes metsades ja ka inimasulates. Neid võib kohata talumajade juures. Tuhkruid on püütud isegi Tallinnast, Tartust ja Pärnust. Toitumine Tuhkur on väga mänguhimuline väike loomake, kes on loomult kiskja ehk loomtoiduline. Põhiliselt tegutseb tuhkur öösiti. Ta toitub kõigist organismidest, kellest jõud üle käib. Tema ohvriks langevad hiired, rotid, kahepaiksed, roomajad jne. Seega on tuhkur kasulik, kuna ta hävitab kahjureid. Laktoosi sisaldavaid piimatooteid ei tohi tuhkrule anda! Piimatooted põhjustavad tugevat kõhulahtisust ja vedelikukaotust. Nii
kraavisoppides Võrtsjärve vesikonnas Tänassilma jõe ligidalt on leitud harivesilikku, kes Eestis muidu on haruldane ROOMAJAD Võrtsjärve ümbrusest on leitud kolme liiki roomajaid: Arusisalikku Vaskussi Rästikut IMETAJAD Võrtsjärve kaldaalal võib kohata metskitse, põtra, metssiga, oravat, metsnugist, hunti, ilvest, rebast, kährikut, harva isegi karu ja teisi imetajaid Võrtsjärve lähiümbruses leidub veel vesirotte, mügrisid, nirke ning tuhkruid Mingi ilmumine Võrtsjärve kaldabiotoopidesse hävitas ondatra peaaegu täielikult ning praegu esineb ondatrat harva ja üksikute pesakondadena vaid järve suuremates roostikes ja valgala väikejärvedes Kaitstavatest imetajatest on Võrtsjärv tähtis saarma KeskEesti asurkonna püsimisel TÄNAN KUULAMAST!
vaskuss, rästik, nastik ja silenastik. Peipsi rannikualal kohtab peaaegu kõiki Eestis elavad imetajaliike. Siin puuduvad vai hülged ja teised mereimetajad. Raske on järvega seostada metsades ja puudel elavaid liike: lendoravat, oravat, metsnugist, karu, hunti, ilvest, rebast, kährikkoera jt. Ometi ulatuvad nendegi elupaigad kohati lausa Peipsi veepiirini. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) Samuti esineb veel kopraid, saarmaid, minke, naaritsaid, tuhkruid, kärpe ja nirke. KOKKUVÕTE Peipsi järv on Euroopas suuruselt neljas järv ning Eestis suurim koosnedes kolmest osast. Seepärast on ta elupaigaks väga paljudele liikidele. Näiteks taimedele, mille uusimas nimistus on 122 liiki. Samuti ka bakteridele ja algloomadele, kus üldine arvutus on keskmiselt 2,5 kuni 3 miljoni juures. Peipsis on määratud üle tuhande vetikataksoni, neist pooled on ränivetikad. Zooplanktonite rühmadest on Peipsi
Tavaliselt poegivad nirgid mitu korda suve jooksul. Pojad on kuu aega pimedad. Imetatakse neid poolteist kuud. 3...4 kuu vanuselt saavad pojad iseseisvaks. Nirgid elavad 4...6, erandlikult kuni 8 aasta vanuseks (Eesti selgroogsed). Mink (Mustela vison) ja naarits (Mustela lutreola) Nad mõlemad on tihedalt seotud veekogudega ja head ujujad, sukelduvad osavalt ning on amfibiontseks (st kahepaikseks) eluks veel mitmeti kohastunud. Välimuselt meenutavad kolonokki (elab Aasias) ja tuhkruid, ent on neist masajamad, lapikuma peaga, väiksemate kõrvadega, märksa tihetama karvastikuga ja väga paksu aluskarvaga. Naaritsa karvastik on punakam kui mingil. Naaritsal on valge laik mõlemal mokal, mingil aga ainult alumisel (Loomade elu, 1987). Valgete laikude paiknemist on näha ka lisatud piltidelt (vt fotod lk 7). Naarits on mingist väiksem ja nõrgem. Naaritsa tüvepikkus on 32 43 cm, sabapikkus 12 19 cm ja mass 550 800 g
laanerähn. Esindatud on ka liigid, kes sõltuvad avamaastikest, nagu väike-konnakotkas ja 8 rukkirääk (4). 2.6.6 Imetajad Imetajaid on Karula rahvuspargis leitud 42 liiki, kellest tüüpilisemad suurimetajad rahvuspargis on põder, metskits, metssiga ja ilves. Karu on rahvuspargis eksikülaline. Väikeimetajatest leidub rebaseid, kährikuid, tuhkruid, halljäneseid ning oravaid. Üks arvukamaid imetajaid Karulas on kobras, kelle jaoks sealne elupaik on äärmiselt sobilik. Samuti on kaitsealalt leitud kuute liiki II kaitsekategooria nahkhiiri ning kasetriibik ja saarmas, kes kuuluvad III kaitsegategooria liikide alla (4). 9 3.Turism ja loodusharidus 3.1 Turismi arendamise põhimõtted
Nirgi eluiga on umbes 5 aastat. Kõrgem teadaolev eluiga looduses on nirkidel 3 aastat. Tehistingimustes 10 aastat. (Euroopa Imetajad). 3 Naarits ( Mustela Lutreola) Mink ( Mustela Vison) Kehaehitus ja välimus Nad mõlemad on head ujujad, sukelduvad osavalt. Väliselt meenutavad tuhkruid, kuid on neist masajamad, lapikuma peaga, väiksemate kõrvadega, tihedama karvastikuga ja väga paksu aluskarvaga. Ühtlaselt tumepruun karv on naaritsal punkama tooniga, kui mingil. Naaritsal on valge laik mõlemal mokal, mingil vaid alumisel. Varvaste vahel on neil osalised ujulestad. Naarits on mingist märgatavalt väiksem ja nõrgem. Tüvepikkus on naaritsal 32-43 cm, sabapikkus 12- 19 cm ja mass 550- 800 grammi. Mingi tüvepikkus ületab sageli 45 cm
Arvukust vähendavaks faktoriks on loodusmaastike vähenemine seoses inimtegevusega. Nastiku arvukust piirab loodusmaastike vähenemine. [11] Rästik kuulub Eestis kaitstavate liikide 3.kategooriasse. Rästikute ohustatus on suur, sest nende arvukust vähendab inimtegevusest tingitud kultuurmaastiku pealetung, sest sellega seoses väheneb rästikule sobivate elupaikade pindala. [14]Soomes on rästik looduskaitse all. Hariliku rästiku looduslikeks vaenlasteks peetakse mäkrasid, rebaseid, tuhkruid, siile, mõningaid linde(näiteks madukotkad ja rätsud).Elupaikadena eelistab harilik rästik välude ja hea rohukasvuga segametsi, metsaservi, raiesmikke ja kinnikasvanud põlendikke. Tihti elutseb ta soodes ning järvede ja jõgede kallastel. Palju rästikuid elab kultuurmaastikel, näiteks juurviljaaedades. Harvemini kohtab harilikku rästikut kuivades männikutes, niitudel ja samblakuusikutes. Sellest lähtuvalt tehakse
annaabi.ee 
