pole ainevahetuse vaheprodukt vaid spetsiaalselt sünteesitav ühend enamasti madalamolekulaarne tajutakse spetsiifilise retseptori vahendusel viib signaali ülekande ahelate vahendusel mitmesuguste effektideni Tagavad taime erinevate piirkondade omavahelise seose, samuti väliskeskkonna ja taime seose. Sellistele nõuetele vastavaid ühendeid leitakse pidevalt juurde, kuid peamiselt eristatakse viis nn klassikaliste kasvuainete rühma: auksiinid, tsütokiniinid, giberelliinid, abstsiishape ja etüleen. Auksiinid C. Darwin uurides taimede liikumisi, leidis, et kõrreliste koleoptüülide tippudes sünteesitakse ühend, mis põhjustab tipu paindumist valguse poole st osaleb fototropismis. Kasutades ühendi omadust liikuda piki koleoptüüli allapoole, F. Went kontsentreeris selle aine agarplokki (1926) ja võttis kasutusele nime auksiin (kr. kasvama). Auksiini keemiline loomus (3-indolüüläädikhape, IAA) tehti kindlaks 1931 Hollandi keemikute F
meristeemirakkude võime diferentseeruda mis tahes tüüpi organismiomasteks rakkudeks ja areneda tervikorganismis. Rakkude totipotentsus avaldub dediferenteerumises, so nähtuses, mille korral rakk läheb uuesti embrüonaalsesse faasi. Totipotentsuse unikaalsus seinseb selles, et ükskõik missugune somaatiline taimerakk võib teatud tingimustes anda alguse tervele organismile. 4. Taime regulaatorained (hormoonid). Auksiinid. Giberelliinid. Tsütokiniinid. Abtsiishape. Etüleen. Fenoolsed ühendid. Nende toime taimede arengule. Õie ja vilja areng. Auksiinid olid esimesed avastatud taimehormoonid. Neid sünteesitakse vartes ja juurtes ja nad stimuleerivad rakkude pikenemist varre ning koleoptiili sektsioonides. Auksiinid mõjutavad teisi arenguga seotud reaktsioone nagu juure initsiatsioon, soonediferentseerumine ja kaenlapungade, õite ja viljade areng.
2 vee sisenemine vakuooli. 3 veninud rakukesta tugevnemine. Eristumiskasv Embrüonaalsete rakkude muutumine koeülesannet täitvaks rakuks. Toimub diferentseerumine. 3. Rakkude diferentseerumine. Totipotentsus. Totipotentsus algkoe raku võime anda kõiki teisi rakutüüpe. Diferentseerumine eristumata rakud/koed muutuvad kindla morfoloogia või funktsiooniga rakuks/koeks 4. Taime regulaatorained (hormoonid). Auksiinid. Giberelliinid. Tsütokiniinid. Abtsiishape. Etüleen. Fenoolsed ühendid. Nende toime taimede arengule. Stimuleerivad: auksiinid, giberelliinid, tsütokiniinid Pärssivad: abtsiishape, etüleen, fenoolsed ühendid Auksiinid venimiskasv, kambiumi tegevus, tipupunga domineerimine, takistab lehtede ja viljade langemist, partenokarpsus, ensüümiaktiivsus Giberelliinid jagunemis- ja venimiskasv, kambiumi tegevus, pungade puhkusest väljumine,
Rakkude diferentseerumine. Totipotentsus. Rakkude diferentseerumine on uute ning erinevat tüüpi rakkude produtseerimine õiges kohas, õigel ajal ja õiges hulgas. Totipotentsus see on võimalus taimedel rakkudejagunemise mõjul uue taime tegimine. Ehk kui me lõikame mingi taime osa ja paneme seda vette, pärast näitame, et sellest tulevad juured ja kasvab uus taim. Taime regulaatorained (hormoonid). Auksiinid. Giberelliinid. Tsütokiniinid. Abtsiishape. Etüleen. Fenoolsed ühendid. Nende toime taimede arengule. Stimuleerivad : auksiinid, giberelliinid, tsütokiniinins Pärssivad : abtsiishape, etüleen, fenoolsed ühendid Auksiinid – venimiskasv, kambiumi tegevus, takistab lehtede ja viljade langemist, emasõie teke. Giberelliinid – jagunemis ja venimiskasv, kambiumi tegevus, õite moodustumine, külma ja valguse asend.
1) Seostumine tsükliinidega ehk väikeste regulaatorvalkudega, mis määravad CDK substraatse spetsiifilisuse ja paiknemise rakus 2) teatud Tyr ja Thr jääkide fosforüleerimine/defosforüleerimine (CAK kinaasid fosforüleerivad) 3) Spetsiifiliste inhibiitorvalkude CKI-de seostumisel CDK-tsükliin kompleksile (takistab üleminekut G1st S-faasi) Nimetage, milliseid taimede kasvuained osalevad rakutsükli regulatsioonis. Sahharoos, auksiinid ja tsütokiniinid indutseerivad tsüklit, abtsiishape (ABA) Nimetage de-etioleerumisel toimuvaid muutusi Kui taim saab valgust: 1) hüpokotüüli (pikaks veinud vars) kasvu pärssimine 2) etioplastide kloroplastideks muutumine 3) klorofülli süntees à roheliseks värvumine 4) apikaalse kõverdumise kadumine Nimetage proplastiidide ja etioplastide peamised struktuursed iseärasused ja funktsioonid Proplastiid on diferentseerumata plastiid meristeemrakkudes ning areneb vastavalt konkreetse taimeraku vajadusele
koostis on liigiti erinev, sisaldades ligikaudu 20 komponenti: nii makro- kui mikroelemente. Energiaallikaks on suhkur, kuna katseklaasitaimed ei sünteesi ise kuigi palju. Toitesegu sisaldab ka vitamiine ning kasvuhormoone; viimaste omastamist mõjutavad vitamiinid. Sageli lisatakse ka aminohappeid. Kasvuregulaatoritena kasutatakse tsütokiniine, auksiine ja giberrelliine. Auksiinid soodustavad juurte kasvamist, tsütokiniinid võrsete arengut ning giberrelliinid võimendavad tsütokiniinide mõju.. Kõiki 3 tüüpi kasvuregulaatoreid esineb looduses, kuid võimalik on kasutada ka sünteetilisi. Katseklaasid asetatakse neile soodsasse temperatuuri- ja valgusrežiimi, kus paari-kolme nädala jooksul moodustuvad juured ning fotosünteesivad rohelised taimeosad. Pärast seda võetakse taimed katseklaasidest välja ning istutatakse kohanemisperioodiks kasvuhoonesse (aklimatiseerumiskambrisse, kus on kõrge
Lehtede varisemine sügisel nt. Etüleen on väga levinud signaalaine, mis tekib väga erineva stressi korral. • Etüleen indutseerib hüdrolüütiliste ensüümide sünteesi, need ensüümid lagundavad rakuseinad abstsissioonikihis. Auksiin pärsib etüleeni toimet. • Giberilliinid – nt. Auksiin - pikkuskasvu reguleerimine. Giberilliinide puudus tekitab kääbuskasvu, potipuud on enamasti giberilliini sünteesi häiritusega mutandid. • Tsütokiniinid reguleerivad rakkude jagunemist, nt külgjuurte, pungade või õhulõhede tekkimist. • Brassinosteroidid aktiveerivad stressi korral uute valkude sünteesi (ja vahel suurendavad ka valkude hulka). • jasmoonhape jt. jasmonaadid kiirendavad vananemist, initsieerivad stressivalkude sünteesi, mõnel juhul on jasmonaatide mõju sarnane ABA mõjuga (nt vananemise kiirendajana), jasmonaadid aga (erinevalt abstsiishappest) ei ole olulised vee- ja soolastressis.
Seega on need notsitseptorid polümodaalsed. Unimodaalseid notsiseptoreid esineb inimesel harva. Histoloogiliselt on notsitseptorid vabad mittekorpuskulaarsed närvilõpmed. Notsiseptorite lokalisatsioon kudedes ja vahekord neid ümbritesevate struktuuridega on siiani peaaegu uurimata. Perifeerne sensitisatsioon ja aktivatsioon: Vabanevad rakkudest: histamiin, serotoniin, bradükiniin, prostaglandiinid, K ja H ioonid, leukotrieenid, noradrenaliin, närvikasvufaktor, tsütokiniinid. Notsitseptorid sensibiliseeruvad ja aktiveeruvad. Valuimpulsside perifeerne edastamine: · A kiud Müeliniseeritud, 2 5 m, 6 30 m/s ;hästi lokaliseeritud, terav valu. · C kiud Müeliniseerimata, 2 m, 0,5 2 m/s; halvasti lokaliseeritud, tuim valu -> seljaaju tagasarv. Seljaaju tagasarves II neuron, millest vabanevad neurotransmitterid: glutamaat, aspartaat, substants P, CGRP. Tsentraalne valu levik:
signaalmolekule ning hoiavad sellega energiat kokku. Samas tunnetavad sellised bakterid naabrite signaalmolekule. Eukarüoodi ja bakteri vahelist signaalide tunnetamist on leitud ka inimese ja inimese patogeensete G(-) bakterite vahel. AHL molekulid difundeeruvad hõlpsasti läbi inimese epiteelrakkude ja immuunrakkude membraani ning seonduvad tsütoplasmaatiliste retseptoritega, mille tulemusel muutub inimese geenide ekspressioon (tsütokiniinid, kemokiniinid), mis reguleerivad inimese vastust patogeenidele. AHL molekulid lülitavad T-helper lümfotsüütide 1 tsütokiinse raja ümber 2 tsütokiinsele rajale (antikehade tootmisele), neutrofiilid suunatakse apoptoosi ja stimuleeritakse hingamisteede epiteelis mutsiinide sünteesi. Bakterid võivad tunnetada inimese stressi. Pseudomonas aeruginosa mõne tüve välismembraanis on IFN retseptorid (klass II interferoon, mis on vajalik makrofaagide aktiveerimiseks)
annaabi.ee 
