TSUNFTIKORRALDUS KESKAJAL · Keskaegne väiketootja, kellele kuulusid tootmisvahendid ja käsitööline = tööriistad ning oma tööle tuginev majapidamine NB! Töövõtted uuenesid keskajal väga aeglaselt. Selle põhjus- tsunftikord ! · TSUNFT = käsitööliste organisatsioon, kuhu kuulusid erialade kaupa ainult meistrid. · Tsunfti ülesanded: kaitsta oma liikmete huve reguleerida tootmist ja toodete müüki toodangu kvaliteedi kontroll · SKRAA = tsunfti põhikiri, milles olid fikseeritud liikmete õigused ja kohustused · Reklaam ja konkurents olid keelatud; kasutatavad töövõtted olid fikseeritud; seaduste rikkumine tõi kaasa trahvid või tsunftist väljaviskamise = meister rikkaks ei saanud, aga seisusekohaselt elas ära! · NB! Tsunftid reguleerisid ka tootmisega mitteseotud käsitöölise elu külgi: poliitiline ühing eesmärgiks poliitiline võitlus feodaali või rikaste kaupmeeste vastu
Käsitööline Sissejuhatus Referaat räägib käsitööliste eluolust keskaegsetes linnades. Valisin käsitöölised sest, nene elu tundus mulle kõige põnevam ja mitmekesisem. II aastatuhande algul kujunesid Lääne- ja Kesk-Euroopas välja linnad käsitöö ja kaubanduse peamised keskused. Keskaegsetesse linnadesse koondus põllumajandusest eraldunud käsitöö ja kaubandus. Siin tekkisid tsunftid ja keskaja lõpupoole ka manufaktuurid. Käsitöömeistritel, kes koos perekonnaliikmete, sellide ja õpipoistega moodustasid linnade põhilise tootva elanikkonna, tuli pidada visa võitlust, et ka nende sõna linna asjade otsutamisel kõlama hakkaks. Tsunftid ja tsunftikord Linnaelanike peamine tegevusala oli käsitöö. Keskaegne käsitööline oli väiketootja. Temale kuulusid tootmisvahendid ja isiklikule tööle tuginev majapidamine, mille abil käsitööline hankis
söögiküna , kuid sigadele toiduks kõlbasid ka tänavale visatud jäätmed ja solk. Linna ilme parandamiseks hakati keelama sigade pidamist seespool linnamüüre ning see pidi jääma eeslinlaste elatisalaks. Vanadest traditsioonidest oli raske lahti rabeleda. Valdavalt asus enamik linnu mere, järve või jõe ääres , olid omad kaluridki olemas, kes varustasid linna kalaturgu ja müüsid osa oma saagist ka kaupmeestele väljaveoks. (PILT: keskaegsest linnapildist) 4. Tsunftid ja gildid Olulise osa keskaja linlastest moodustasid käsitöölised, kes kuulusid kohustuslikult tsunftidesse. Tsunfti moodustasid mingi kindla käsitööalaga tegelejad, kusjuures vastava ala arenedes või toimuda kitsam spetsialiseerumine ja sellega seoses uute tsunftide moodustumine. Tsunfti põhiülesandeks oli kontroll käsitööndusliku tootmise, toodete kvaliteedi ja müügi üle.
käsitöö ja kaubanduskeskused. 3 Tsunftid Keskaegse linna käsitöölised olid koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse oma tegevusalade järgi. On teada, et 16. sajandil oli Tallinnas 8 tsunfti, 15. sajandil aga 14. Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Arvatakse, et kõige varem ühinesid tsunftidesse rätsepad, kingsepad ja lihunikud, hiljem tekkisid kullaseppade, seppade, puuseppade ja kangrute tsunftid. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasi ka nende elu. Tsunftide ja rae suhted kujunesid lõplikult välja 15. sajandil, kui raad hakkas ametlikult läbi vaatama ja kinnitama tsunftide põhimäärusi. Tsunfti juhtis oldermann. Tsunftil oli antud alal linnas monopoliõigus, toorainegi muretseti tavaliselt kogu tsunftile korraga. Tsunfti skraa oli käsitööliste ühingu põhikiri. See määras õpipoiste ja sellide arvu, keelas valmistada halvakvaliteedilist
kui ta elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Linnakogukonna liikmed pidid olema vahiteenistusel linnamüüril ja tornides ja tegid muid vajalikke töid kuid võisid tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega jne. Linna valitses raad (Raad ehk magistraat oli keskajast pärinev kollegiaalne linna võimu-, valitsus-, esindus- ja kohtuorgan.) mille suurus sõltus linna suurusest. Raehärra pidi olema sündinud seaduslikust abielust, omama lina piires kinnisvara ja kuuluma kaupmeeste 3 hulka.Rae võim oli väga suur ja omandas reformatsiooni järel peaaegu piiramatu täiuse. Raad käis koos raekojas. Kui tegemist oli korralise koosolekuga, siis istuti raekirjutaja ruumis, sest kõik tähtsad dokumendid olid seal kohe käepärast. Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus tähtis dokumendid olid seal kohe käepärast
kallaletungide eest ümbritseti ringmüüriga. Linna kasvades ehitati mitmeid kordi uus müür. Esialgu olid linnad sõltuvuses feodaalist, kelle maale klooster ehitati, kuid XI sajandiks muutusid nad iseseisvateks ning korraldasid oma elu linnaõiguse alusel, mis tagas neile laialdase autonoomia nii sise- kui ka välissuhete korraldamises. Linnaelanike sotsiaalsed kihid ja linna valitsemiskord Linna elanikkond jagunes laias laastus kolmeks: 1. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriitsid, kelle rikkus tulenus eelkõige ülemere-kaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada paigutati kaubad laiali mitme laeva peale, lootuses, et ühe aluse hukkudes teenivad teistel laevadel olevad kaubad kaotuse tasa. Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid; 2. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt
Samuti Taani kuningas Knud VI plaanis 1184. aastal sõjaretke Eestisse. Meinhardi, Theoderichi ja Bertholdi tegevus XII saj lõpul- 12. saj viimasel veerandil kohtusid Väina jõe ülemjooksul (Daugava jõgi, kulgeb mööda Lätit ja Valgevene) rida erinevaid huvisid. Väina ääres elasid liivlased ja zemgalid. Siinsed liivlased olid Polotski vürstide (Kulges mööda Daugava jõge, Valgevene) maksualused. Leedulaste rüüsteretked naaberaladele sagenesid. Nendele jõududele lisandusid kaupmehed Ojamaalt (Gotland, Rootsi saar), Saksa- ja Venemaalt. Koos Põhja-Saksa kaupmeestega saabus Väinale augustiinlasest koorihärra Meinhard Segebergi kloostrist. Ta tuli Liivimaale 1180. aastate algupoolel, et ainult veeta aega kaupmeeste seltsis ja pidada jutlusi. Meinhard pärines Bremeni peapiiskopi ministeriaalide (mittevabade rüütlite) hulgast (Samuti ka tsistertsi munk Theoderich). Pärast korduvaid liivlaste juures viibimisi asus Meinhard püsivalt Ükskülasse
raskerelvastuse, olid sõjaväes, kuulusid kodanike hulka. Oli ka vaeseid talupoegi, pidid mõnikord maatüki võla katteks loovutama ja muutusid rentnikuks ning kaotasid kodanikuõigused. Kasvas linnaelanikkond, ülekaalus olid käsitöölised pidasid väikesi töökodasid, harva said jõukaks, ei pruukinud olla kodanikud. Rikkama ja mõjukama osa moodustasid aristokraadid auväärse päritoluga suurmaaomanikud, kelle põlde harisid orjad ja sõltlased, nad polnud kaupmehed. Sparta Lakoonika maakonnas L-Kreekas; spartalased olid dooria päritolu sissetungijad, vallutasid ka naabermaakonna Messeenia ainus polis, mis hõlmas kahte maakonda. Ei arenenud tõeliseks linnaks, oli 4 kindlustamata küla, külade ja lähiümbruse elanikud spartiaadid. Riigi eesotsas oli 2 päritava võimuga kuningat, neile allus sõjavägi, nad olid ka kõrgemad preestrid. Muudes
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
