nägemist. (Aru 2009). Silma üheks osaks on kerajas silmamuna, mis paikneb silmakoopas ja see on ühendatud ajuga nägemisnärvi kaudu. Silmamuna koosneb kolmest järgnevalt välja toodud kestast: Kiud- ehk fibrooskest: Sarvkest Kõvakest ehk skleera (moodustab nn silmavalge) Sellele järgnev soon- ehk vaskulooskest: (varustab silma verega) Vikerkest ehk iiris (keskel paikneb silmaava ehk pupill) Rips- ehk tsiliaarkeha (muudab läätse kuju, võimaldades seeläbi objekti fokuseerida) Sisemine võrkkest ehk reetina: (sisaldab valgustundlikke rakke) Kepp- ja kolbrakud (valgusärrituse vastuvõtjad, kolvikesed suudavad tajuda värve) Kollatähn Pimetähn Silmalääts Tabel 1. Silmamuna ehitus. (Aru 2009, kohandatud). Silmamuna ehitus: Kiud- ehk fibrooskest Soon- ehk vaskulooskest Võrkkest ehk reetina
moodustis, mida ajuga ühendab nägemisnärv. Kestadest on: 1. väline tugev kiud- e. fibrooskest silmamuna toes, ta säilitab silmamuna kuju ja tema külge kinnituvad silmalihased. kiudkesta eesmine osa on: läbipaistev sarvkest e. kornea (cornea), tagumine osa on läbipaistmatu kõvakest e. skleera (sclera), mille nähtavat, eespoolset osa nimetatakse silmavalgeks. 2. keskmise, soon- e. vaskulooskesta tagumine osa on pärissoonkest e. korioidea, eesosa moodustab rips- e. tsiliaarkeha ja vikerkesta e. iirise. Ripskehas asuv rips- e. tsiliaarlihas talitleb akommodatsioonilihasena. Vikerkest on plaatjas moodustis, tema keskel paiknev silmaava e. pupill reguleerib silelihaste abil reflektoorselt ahenedes või laienedes silma sattuva valguse hulka. Vikerkesta värvus oleneb pigmendi hulgast. 3. sisemise võrkkesta e. reetina tagumine (optiline) osa on mitmekihiline ning sisaldab valgustundlikke nägemisrakke - kepp-
fibrooskest (tunica fibrosa bulbi) silmamuna toes, ta säilitab silmamuna kuju ja tema külge kinnituvad silmalihased. Kiudkesta eesmine osa on läbipaistev sarvkest e. kornea (cornea), tagumine osa on läbipaistmatu kõvakest e. skleera (sclera), mille nähtavat, eespoolset osa nimetatakse silmavalgeks. Keskmise, soon- e. vaskulooskesta (tunica vasculosa bulbi) tagumine osa on pärissoonkest e. korioidea (chorioidea), eesosa moodustab rips- e. tsiliaarkeha ja vikerkesta e. iirise. Ripskehas asuv rips- e. tsiliaarlihas talitleb akommodatsioonilihasena. Vikerkest on plaatjas moodustis, tema keskel paiknev silmaava e. pupill reguleerib silelihaste abil reflektoorselt ahenedes või laienedes silma sattuva valguse hulka. Vikerkesta värvus oleneb pigmendi hulgast. Sisemise võrkkesta e. reetina (retina) tagumine (optiline) osa on mitmekihiline ning sisaldab
vestibulaarnärvi (osa VIII kraniaalnärvist). Ototliitorganis katab sensoorset epiteeli (karvarakke) geelja massi kiht, mille pinnal paiknevad kaltsiumkarbonaadi kristallid ehk otoliidid. Otoliitorgan võtab vastu infot pea staatiliste asendite ja lineaarse kiirenduse kohta. Poolringkanalites paikneb sensoorne epiteel ampullaarselt laienenud osades, on tundlikud angulaarse kiirenduse suhtes. Nägemismeel- silmamuna funktsionaalselt kahes osas: · optiline aparaat (sarvkest, iiris, tsiliaarkeha, lääts, ees- ja tagakamber, klaaskeha)- reguleerib silma pääseva valguse hulka ja fokuseerib selle võrkkestale. · retseptoorne aparaat (võrkkest ehk reetina), milles paiknevad nägemisretseptorid muudavad valguskvantide energia nägemisimpulssideks Mida tugevam on lääts (mida kumeram ehk väiksema raadiusega), seda lühem on fookuskaugus. Silmaläätsel on muudetav kumerusraadius- akommodatsioon, mis tagab erineval kaugusel olevate objektide fokuseerimise reetinale
SILMA EHITUS. SILMAMUNA KESTAD. Silm on paariline organ, mis koosneb: Silmamunast Nägemisnärvist Peaaju kuklasagaras paiknevast nägemiskeskusest Lisaks on silmal olemas abiaparaat, mille moodustavad silmamuna liigutavad lihased, silmalaud, konjuktiiv, pisaranäärmed Silma koed arenevad: Neuroektodermist – reetina, iirise ja tsiliaarkeha epiteel, pupilli ahendavad ja laiendavad lihased, nägemisnärv Pinnaektodermist – lääts, sarvkesta epiteel, konjuktiiv, pisaranääre koos viimasüsteemiga Mesodermist – skleera, sarvkest, soonkest, tsiliaarkeha ja iirise strooma, silmalihased, silmalaud (k.a konjuktiiv), silma sidekude ja veresooned Klaaskeha areneb neuroektodermist ja osaliselt ka mesenhüümist
Kestadest on: 1. väline tugev kiud- e. fibrooskest silmamuna toes, ta säilitab silmamuna kuju ja tema külge kinnituvad silmalihased. kiudkesta eesmine osa on: läbipaistev sarvkest e. kornea (cornea), tagumine osa on läbipaistmatu kõvakest e. skleera (sclera), mille nähtavat, eespoolset osa nimetatakse silmavalgeks. 2. keskmise, soon- e. vaskulooskesta tagumine osa on pärissoonkest e. korioidea, eesosa moodustab rips- e. tsiliaarkeha ja vikerkesta e. iirise. Ripskehas asuv rips- e. tsiliaarlihas talitleb akommodatsioonilihasena. Vikerkest on plaatjas moodustis, tema keskel paiknev silmaava e. pupill reguleerib silelihaste abil reflektoorselt ahenedes või laienedes silma sattuva valguse hulka. Vikerkesta värvus oleneb pigmendi hulgast. 3. sisemise võrkkesta e. reetina tagumine (optiline) osa on mitmekihiline ning sisaldab valgustundlikke nägemisrakke - kepp- ja kolbrakke, mille välimised osad -
Viiruse esmane replikatsioon toimub tonsillides ja Peyeri naastudes, vireemiaga kandub viirus endoteeli- ja parenhüümirakkudesse ning paljudesse kudedesse põhjustades neerudes, maksas, põrnas ja kopsudes hemorraagiaid ja nekroosi. Samuti põhjustab viirus massilist hepatotsüütide destruktsiooni. Paranemise faasis ja peale vaktsineerimist võib tekkida kornea ödeem (sinine silm). Ödeem on tingitud viirus-antikeha kompleksist, mis deponeerub tsiliaarkeha väikestesse veresoontesse, takistades normaalset vedeliku vahetust korneas. (vaktsineerimine koerte adenoviirus-2 kaitseb samuti adenoviirus-1 eest, aga ei tekitad kornea ödeemi. Kliinilised tunnused: Valdavalt esineb koerte adenoviirus-1 asümptomaatiliselt või respiratoorse haigusena. Palavik, apaatia, anoreksia, janu, konjunktiviit, nõrevool silmadest ja ninas, valu kõhu piirkonnas, petehhiad suulimaskestas, trahhükardia, leukopeenia, vere hüübimise aja pikenemine. Üksikjuhtudel
endoteeli- ja parenhüümrakkudesse ning paljudesse kudedesse põhjustades neerudes, maksas, põrnas ja kopsudes hemorraagiaid ja nekroosi. Viirus põhjustab massilist hepatotsüütide destruktsiooni. Tekivad intratsellulaarsed inklusioonid hepatotsüütides. Paranemise faasis ja 8-12 päeva pärast vaktsineerimist koerte adenoviirus-1 atenueeritud vaktsiiniga võib tekkida kornea ödeem (“sinine silm”). Ödeem on tingitud viirus-antikeha kompleksist, mis deponeerub tsiliaarkeha väikestesse veresoontesse, takistades normaalset vedeliku vahetust korneas. Antigeenne saransus koerte adenoviirus -1 ja 2 vahel on suur, koerte adenoviirus-2 vaktsiin põhjustab ristkaitset kuid ei põhjusta kornea ödeemi. Maternaalsed antikehad püsivad kutsikatel 9-12 nädalat. Analoogne patogenees on koerte adenoviirus -1 poolt põhjustatud glomerulonefriidi puhul. Kliiniline pilt: Valdavalt esineb koerte adenoviroos-1 asümptomaatiliselt või respiratoorse haigusena
sphincter pupillae) kiud asetsevad silmaava ümber sõõrjalt ehk ringjalt ja pupill aheneb (mioos). Silmaavalaiendaja lihase (m. dilatator pupillae) kiud paiknevad radiaalselt, pupill laieneb (müdriaas) ja seda juhib sümpaatiline närvisüsteem (→ ptk „Olukorra ülevaatus, seisundi hindamine ja patsiendi läbivaatus“). Mioos – pupillide ahenemine Müdriaas – pupillide laienemine Nägemisel peavad valguskiired läbima silma erinevaid osi ning jõudma võrkkestale. Tsiliaarkeha ehk ripskeha ülesandeks on silma akommodatsioon. Võrkkest (retina) on kõige sisemine kiht, millele projitseeritakse nähtavad kujutised. Võrkkest on valgustundlik kiht, mis sisaldab: – kepikesi, must-valge nägemise retseptoreid; – kolvikesi- värvuste tajumiseks. Valguse langemisel võrkkestale tekivad impulsid, mis suunatakse ajukoore kuklapiirkonnas asuvasse nägemiskeskusse. Lääts Kaksikkumer (bikonveksne) läbipaistev lääts asub iirise ja klaaskeha vahel ja on kinnitatud
annaabi.ee 
