hapniku ja lämmastiku mõju vastu. Keevisvanni jahtumisel moodustub keevisõmblus ning selle pinnale tardunud räbukoorik. 4. Lisamaterjalide põhimõtteline valik Teraste käsikeevituselektrood koosneb vähese lisandisisaldusega madalsüsinik- või kõrglegeerterasest vardast ja elektroodkattest. Elektroodikatte koostise ja omaduste järgi liigitatakse kattega elektroode happeliseks (A), rutiilseks (R), tselluloosseteks (C), aluselisteks (B), paksrutiilseteks (RR), happelis-rutiilseteks (RA) ja aluselis-rutiilseteks (RB). Näiteks aluseline madala vesinikusisaldusega elektrood sobib süsinikteraste keevitamiseks. Käsikaarkeevituse vooluallika valikul peab jälgima, et vooluallikas annaks madala pingega (15-50 V) voolu ja voolutugevus oleks 15-500A. Samuti peab vooluallikal olema võimalik keevitusvoolu reguleerida. Vooluallikatena kasutatakse trafosid, generaatoreid ja invertereid
rakukestad, radiaalsed jäävad õhukesteks.(Must leeder) · Kobekollenhüüm - paksenevad rakuvaheruumidega kokku puutuvad rakukestade piirkonnad Sklerenhüüm on sekundaarne tugikude, mis enamasti koosneb teritunud otstega prosenhüümsetest rakkudest. Asub varre siseosas (joonis). Täiskasvanult on sklerenhüümirakud surnud ja õhuga täitunud, rakukestad on enamasti puitunud, vaid üksikutel liikidel jäävad need tselluloosseteks. Sklerenhüümi hulka kuuluvad sklereiidid, niine- ja puidukiud: · Sklereiidide - kestad on tugevasti puitunud, pooridega läbistatud ja silmatorkavalt kihilised. · Niinekiud - on otstest teritunud, väga paksude kestadega rakud. · Puidukiud - asuvad harilikult juhtkimpude ksüleemis. Sarnanevad niinekiududele, kuid on rohkem puitunud ja lühemad, kuni 1,5 mm pikkused. Juhtkoed.
imikoena. Epibleemile järgneb juure tsentri suunas esikoor. Selleks ajaks kui epibleemi rakud surevad ja hävivad jõuavad esikoore kõige välimise rakkude kihi rakuseinad korgistuda. Nõnda tekibki juure ümber sekundaarsest kattekoest kate nn eksoderm. Koosneb tihedalt üksteise vastu liibunud nurgelistest rakkudest, mis vanemas eas sageli korgistuvad. Üksikud eksodermise rakud ei korgistugi nende seinad jäävad õhukesteks tselluloosseteks ning nende kaudu saab vesi mullast esikoorde tungida. Neid rakke nimetatakse läbilaskerakkudeks. Mõnikord võib siin näha ka rakukestade erilisi paksendeid -- Caspary jooni. Arvatakse, et need aitavad reguleerida ainete transporti. Eksodermile järgneb esikoore põhikude. Esikoore ja epibleemi põhiülesandeks on vee ja selles lahustunud mineraalainete imamine ning transport steeli suunas. Vee- ja sootaimedel ning teistel õhuvaesesse pinnasesse kinnituvatel liikidel tekivad
ka kahe-, kolme- ja enamakihilist epidermi. Epidermi lahutamatuks komponendiks on karvad (trihhoomid) ja õhulõhed Enamasti jäävad epidermirakkude kestad tselluloosseteks ja rakud ise läbipaistvateks. *Kloroplastid esinevad sõnajalgtaimede ja mõnede varjuliste kasvukohtade õistaimede epidermis ning enamusel taimedest õhulõhede sulgrakkudes. Viimastes võib leida ka värvituid ümaraid leukoplaste. *Epidermirakud eritavad väljapoole vaha ning kutiini - moodustub värvitu kile, kutiikula (cuticula). Kui vaha koguneb kutiikula pinnale (epikutikulaarne vaha), räägitakse vahakihist.
sklerenhüüm on vähearenenud. 2.4.2. Sklerenhüüm Sklerenhüüm on sekundaarne tugikude, mis enamasti koosneb teritunud otstega prosenhüümsetest rakkudest. Asub varre siseosas (joonis). Täiskasvanult on sklerenhüümirakud surnud ja õhuga täitunud, rakukestad on enamasti puitunud, vaid üksikutel liikidel jäävad need tselluloosseteks. Sklerenhüümi hulka kuuluvad sklereiidid, niine- ja puidukiud. 1. Sklereiidide ehk kivisrakkude kestad on tugevasti puitunud, pooridega läbistatud ja silmatorkavalt kihilised. Sklereiide võib leida idioblastidena põhikoes, kuid need võivad moodustada ka väga tugeva
Vähelevinud. Kobekollenhüüm -- paksenevad rakuvaheruumidega kokku puutuvad rakukestade piirkonnad. Näib, nagu oleks suurte rakkude vahel väiksemad paksukestalised rakud, mis aga tegelikult on rakuvaheruumid. Sklerenhüüm on sekundaarne tugikude, mis enamasti koosneb teritunud otstega prosenhüümsetest rakkudest. Asub varre siseosas. Täiskasvanult on sklerenhüümirakud surnud ja õhuga täitunud, rakukestad on enamasti puitunud, vaid üksikutel liikidel jäävad need tselluloosseteks. Sklerenhüümi hulka kuuluvad sklereiidid, niine- ja puidukiud. Niinekiud on otstest teritunud, väga paksude kestadega rakud. Esinevad kas üksikult või kimpudena juhtkimpude floeemiosas ning kserofüütide lehtedes. Tekivad kas algkoest (primaarsed niinekiud) või kambiumist. Puidukiud asuvad harilikult juhtkimpude ksüleemis. Sarnanevad niinekiududele, kuid on rohkem puitunud ja lühemad. Esinevad peaaegu kõikides mitmeaastastes taimedes. Okaspuudel harilikult puuduvad, lehtpuupuidus
Enamikul liikidest jääb epiderm ühekihiliseks, kuid esineb ka kahe-, kolme- ja enamakihilist epidermi. Epidermi lahutamatuks komponendiks on karvad (trihhoomid) ja õhulõhed, neil peatume allpool pikemalt. Epidermirakud on enamasti lamedad, paksenenud väliskestaga. Kiiresti kasvavate taimeorganite epidermirakud on pikad ja kitsad, mõnedel muutlikes niiskustingimustes elavatel liikidel aga sopilised. Enamasti jäävad epidermirakkude kestad tselluloosseteks ja rakud ise läbipaistvateks, kuid näiteks kõrrelistel (Poaceae), lõikheinalistel (Cyperaceae) ja osjadel (Equisetum) võivad rakukestad ränistuda. Välimisse rakukesta võib koguneda kaltsiumoksalaadi kristalle (draakonipuu -- Dracaena draco). Mõne sugukonna taimedel tekivad epidermirakkudes kaltsiumkarbonaadist kobarjad moodustised -- tsüstoliidid, mida peetakse kaitsekohastumuseks infektsiooni vastu.
Vähelevinud. Kobekollenhüüm -- paksenevad rakuvaheruumidega kokku puutuvad rakukestade piirkonnad. Näib, nagu oleks suurte rakkude vahel väiksemad paksukestalised rakud, mis aga tegelikult on rakuvaheruumid. Sklerenhüüm on sekundaarne tugikude, mis enamasti koosneb teritunud otstega prosenhüümsetest rakkudest. Asub varre siseosas. Täiskasvanult on sklerenhüümirakud surnud ja õhuga täitunud, rakukestad on enamasti puitunud, vaid üksikutel liikidel jäävad need tselluloosseteks. Sklerenhüümi hulka kuuluvad sklereiidid, niine- ja puidukiud. Niinekiud on otstest teritunud, väga paksude kestadega rakud. Esinevad kas üksikult või kimpudena juhtkimpude floeemiosas ning kserofüütide lehtedes. Tekivad kas algkoest (primaarsed niinekiud) või kambiumist. Puidukiud asuvad harilikult juhtkimpude ksüleemis. Sarnanevad niinekiududele, kuid on rohkem puitunud ja lühemad. Esinevad peaaegu kõikides mitmeaastastes taimedes
Keevituselektroodide omadused: - kaare süüdatavus ja taassüüdatavus, kaare stabiilsus, - vardametalli siirdemehhanism sulamisel - jämetilksiire, peentilksiire, - pritsmete tekkimine ja nende hulk, - räbu voolavus, eemaldatavus, - asendiomadused - keevismetalli voolavus, viskoossus, - õmbluse üleminek põhimetallile, õmbluse pinna tasasus. Elektroodikate koostise ja omaduste järgi liigitatakse kattega elektroode: - happelisteks (A), - rutiilseteks (R), - tselluloosseteks (C), - aluselisteks (B), - paksrutiilseteks (RR), - happelis-rutiilseteks (RA), - aluselis-rutiilseteks (RB). Happelise kattega e. happelised elektroodid (A) sisaldavad happelisi Mn, Si ja Fe oksiide ja ferromangaani (FeMn). Oksiidide lagunemisel eraldub hapnik, mis vähendab sula keevisvanni pindpinevust ja suurendab metalli voolavust. Väikese keevismetalli pindpinevuse tõttu esineb peentilksiire, millega kaasnevad väikesed keevitusvoolu ja kaare pinge muutused
annaabi.ee 
