kippusid igasse suunda harali. Samuti oli ta väga tark ja oma klassi priimus. Penno: Hea korvpallur, julge lobamokk, kes ei löönud millegi ees risti ette. Ta oli miljonäri poeg ja ladna poiss. Jauram: Tõmmulokilise roosa putonäoga ja siniste hasardöörisilmadega jõmm. Pukspuu: Pikk, kaunikesti mõttetühja kuid elevusest õhetava näoga, väikese kolmnurkse vinnilise näoga loikam. Direktor: Näeb viisakas välja. Oma mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes näeb küllaltki sale välja aga samas on jämedakaelaline isand. Juuksed on tuhakarva aga väikesed vuntsid punakas pruunid. Lõuapärad suhteliselt jõulised, näokuju oleks nagu püstine ristkülik, silmad on hallid. Suu ütleb tema kohta et ta on suhteliselt tundlik ja kiiresti solvuja, Hääl on tal väga omapärane, isemoodi tume baritone, mis muudab tema kõnelemise omamoodi huvitavaks.
Viis aastat hiljem kohtusid nad Jaaguga uuesti ja siis olid koos pikka aega , kuid Jaak oli palju ilma asjata vanglas ning kui koju tuli siis oli Virve oma sõbranna Inesega juba kaugele sõitnud. 7.)Raamat mulle meeldis . Selles oli põnevust. Mulle meeldis kõige rohkem Härra Wikmann kuna ta oli heasüdamlik ja tore . Ja polnudki midagi sellist mis ei oleks mulle meeldinud. Väga hea raamat. Tegelased. Härra Wikmann oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledad pöetud harjasjuus ja väiksed punakaspruunid vuntsid. Tal olid rahulolematud midagi nõudvad silmad . Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt. Ta hoolis väga oma kooli õpilastest ja tahtis neile head
kellesse ta armunud oli. Jaak sai enam-vähem kõigiga hästi läbi ja tema staatus ühiskonnas oli pigem kõrgel, kui madalal tasemel. Eriti truu noormees ta polnud kuna Rootsi reisil tegi võõrastele tüdrukutele silma, kuigi endal oli Virvega väike suhe. Tal oli üks rivaal, kes tahtis ise Virvet endale Riks. Kooli direktoriks oli Härra Wikman - vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues ning triibulistes pükstes. Iseloomult oli ta tundlik ja kergesti solvuv. Kõneles ilma igasuguse aktsendita. Ta keelas Wikmani poistel sooritada huligaanseid tegusid ja kui keegi neid ikkagi tegi, siis öeldi talle: ,,Nagu soovite, aga mitte meie koolis!" Ta oli mõistev ja hästi haritud inimene. Tema jaoks olid kõik õpilased võrdsed ja talle oli väga tähtis, et tema õpilased saaksid tänu loovatele kultuurilistele tegudele surematuteks. Direktor Johan Wikman suri Viinis, professorite noa all
Mihklile jääb keegi, kes teda armastaks. Poisid ei öelnud midagi, kuigi nad teadsid, et see pole tõsi- nad ei olnud Plebsi just eriti kiindunud. Erna ütles oma mehe kohta, et too ei oska naistele meeldida. Sest ta ei näita neile oma sisemust. Ja ka õpilastega sõbraks saada ei oskavat ta. Plebs elas sajandivahetuse-aegses, s.o. vanas puumajas ja alumisel korral. 3. Wikman direktorina Härra Wikman oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledaks pöetud harjasjuus ja väikesed punakaspruunid vuntsid. Tal olid hallid rahulolematud midagi nõudvad, midagi etteheitvad silmad. Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba - ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt.
Ootamatu oli ka kostüümikunstniku lahendus. Mehed ei olnud sukkpükstes, vaid riietatud linastesse riietesse. Naised kandsid ilusaid rahvariidetriibulisi seelikuid. Ka Kuradi ja tema käsilaste kostüümid olid efektsed. Etenduse lõppedes võis tõdeda, et kogu ballett põhines rahvaloomingul. Muusika, kostüümid ja koreograafia sisaldas palju rahvuslikku. Kõik see kokku moodustas oma Eesti asja. ,,Koduseks" tegi balletis saunaskäik koos leili viskamisega ja tantsimine rahvariide triibulistes seelikutes. Etendus oli nii hästi ja lihtsasti mõistetavalt tehtud, et arusaamisega, mis laval toimub, küll keeruline ei ole. Mulle meeldis see etendus väga ja olen rahul valikuga, et just Eduard Tubina ,,Kratt" oli esimeseks balletiks, mida ma nägin. Selle põhjal võin väita, et tõenäoliselt ei jää see viimaseks balletietenduseks ja lähen ka tulevikus balletti hea meelega vaatama. Julgen soovitada seda etendust ka oma sõpradele ja tuttavatele.
karvad kippusid igasse suunda harali. Samuti oli ta väga tark ja oma klassi priimus. Penno: Hea korvpallur, julge lobamokk, kes ei löönud millegi ees risti ette. Ta oli miljonäri poeg ja ladna poiss. Jauram: Tõmmulokilise roosa putonäoga ja siniste hasardöörisilmadega jõmm. Pukspuu: Pikk, kaunikesti mõttetühja kuid elevusest õhetava näoga, väikese kolmnurkse vinnilise näoga loikam. Direktor: Näeb viisakas välja. Oma mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes näeb küllaltki sale välja aga samas on jämedakaelaline isand. Juuksed on tuhakarva aga väikesed vuntsid punakas pruunid. Lõuapärad suhteliselt jõulised, näokuju oleks nagu püstine ristkülik, silmad on hallid. Suu ütleb tema kohta et ta on suhteliselt tundlik ja kiiresti solvuja, Hääl on tal väga omapärane, isemoodi tume baritone, mis muudab tema kõnelemise omamoodi huvitavaks.
madalal tasemel. Eriti truu noormees ta polnud kuna Rootsi reisil tegi võõrastele tüdrukutele silma, kuigi endal oli Virvega väike suhe. Tal oli üks rivaal, kes tahtis ise Virvet endale Riks. Ta ei ole eriti värvikas natuur, vaid viisakas ja kohusetundlik noormees liiga keskmine, nii õppeedukuselt, välimuselt kui ka suhtlemisoskustelt Kooli direktoriks oli Härra Wikman - vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues ning triibulistes pükstes. Iseloomult oli ta tundlik, korrektne ja kergesti solvuv. Kõneles ilma igasuguse aktsendita. Ta keelas Wikmani poistel sooritada huligaanseid tegusid ja kui keegi neid ikkagi tegi, siis öeldi talle: ,,Nagu soovite, aga mitte meie koolis!" Ta oli mõistev ja hästi haritud inimene. Tema jaoks olid kõik õpilased võrdsed ja talle oli väga tähtis, et tema õpilased saaksid tänu loovatele kultuurilistele tegudele surematuteks
kirja, kus seisab, et Virve pôgenes koos sôbrannaga üle mere. Umbes samal ajal saabub Juss sôjast koju. Point: räägib sellest, kuidas 10. klassi poistest arenevad mehed, kes lôpuks (paljud oma soovi vastaselt) rebitakse sôtta, milles nad tihti isegi poolt valida ei saa. Samuti sellest, et armastus, mis teistele tundub nôrk, vôib tegelikult olla hoopis tugev, ja vastupidi. Härra Wikman oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledaks pöetud harjasjuus ja väikesed punakaspruunid vuntsid. Tal olid hallid rahulolematud midagi nõudvad, midagi etteheitvad silmad. Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba - ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt.
Tahtis Pennile panna eksamil hindeks neli,kuna too läks sujuvalt ühelt teemalt üle Eiffeli torni jutustamisele,mis oli Lüllii lemmikteema. 8 DIREKTORID Johan Wikman Peeter Puhm · Härra Wikman oli alati mustas kuues · Härra Puhm oli samuti mustas kuues ja triibulistes pükstes · Tüse · Sale · Keskmiseeaga · Vanem meesterahvas · Puhmiga olles tundsid õpilased end · Oli väga haritud, tark ja soliidne vabamalt meesterahvas · Oli juhm, ning madala · Poliitikat härra Wikmani intelligentsiga,ent võimujanune gümnaasiumis teha ei lubatud · Ei lubanud õpilastel reisima minna, sest
Vanahärra vastas, et kui teda on ära tüüdanud need inimesed siin majas, siis nad võiksid minna näiteks maalikunsti näitusele. Mees nõustus kohe, sest oli selle valikuga nõus. Nad läksidki ühte ruumi mis oli suur ja eredalt valgustatud ja seal ruumis oli ainult üksainus maal. Mees pidas seda normaalseks, ja tõi võrdluseks, et kuidas sa ikka loed ühte raamatut ja samal ajal vaatad teisse raamatusse. Maalil oli aga noormees punase triibulistes pidzaama pükstes, palju ülakehaga, kes seisis peegli ees ja ajas habet, peegel oli aga udune. Mees vaatas maali ära ja tahtis edasi minna, aga vanahärra ütles mehele, et ta veel maali vaataks, nad läksid kaugemale maalist pingile istuma, et seda veel vaadata. Vanahärra küsis mehelt mis maali nimi võiks olla, aga mees ei osanud sellele nime anda ja siis vanahärra ütles, et tema on sellele maalile nimeks pannud Lävel, sest poiss ajab esimest korda habet
annaabi.ee 
