Treenimise positiivsed ja negatiivsed mõjud südamele (0)

1. Treenimise positiivsed mõjud südamele

Liikumine on mitmekülgne tervise tugevdamise viis. Piisava intensiivsuse, kestuse ja sagedusega korduv liikumine koormab enamikku elundisüsteemidest, kutsudes neis esile tervisele ja töövõimele kasulikke lühiajalisi või püsivaid struktuurilisi ja funktsionaalseid muutusi. ( Veigel , 2014)
Mõned muutused on liikumisstiimuli suhtes väga spetsiifilised , näiteks lihasrakkude hüpertroofia , teised jälle üpris kaudsed ja mittespetsiifilised, nagu näiteks toime meeleolule. Liikumine on seega osaliselt põhiabinõu ja osaliselt lisaabinõu soovitud tulemuste saavutamiseks. (Veigel, 2014)
Regulaarne liikumine parandab ja säilitab südame töövõimet. Mõõduka intensiivsusega koormus tõstab südame löögimahtu ja maksimaalset minutimahtu. Seega on liikumisel palju häid toimeid elundsüsteemidele, kuid samas on treenimine ka üks peamisi abinõusid vananemise ja inaktiivsusega kaasneva osteporoosi ning sellest tingitud luumurdude ennetamiseks. (Landõr, 2016 )

1.1 Treenides ennetatavad südamehaigused

1.1.1 Tromboos

Tromboos on veresoone ummistus , mis on põhjustatud verehüübimisest veresoone siseselt. See juhtub, kui verehüüve e. tromb blokeerib verevoolu veenis või arteris , takistades või lõpetades selle täielikult. Tromb võib tekkida vereringe erinevates osades. On kaks peamist tromboosi tüüpi: venoosne tromboos, kus hüüve tekib veenis ja arteriaalne tromboos, kus verehüüve tekib arteris. (Tromboos, 2016)
Üks sagedasemaid venoosseid tromboose on süvaveeni tromboos, kus verehüüve tekib sügaval lihaste ja luude vahel asetsevates veenides. (Tromboos, 2016)
Arteriaalne tromboos on sagedaseim arterites , mis varustavad südant verega, põhjustades nii südameinfarkti. Samasugune hüüve võib tekkida ka aju arterites, põhjustades insuldi . Tromboos on laialt levinud haigus ja kolmandaks peamiseks surmapõhjuseks maailmas. Venoosne tromboos tekib aasta jooksul ühel inimesel tuhandest. (Mis on tromboos, 2016)
Tromboos võib tekkida igaühel sh noortel, kuigi enamasti on see vanemate inimeste haigus ja sageneb vanuse kasvades. Lisaks vanusele on veel teisigi tegureid, mis soodustavad tromboosi tekkimist: perekondlik taust, liikumatus, ülekaal. (Mis on tromboos, 2016)
Tromboos võib kulgeda üksikute sümptomitega või hoopiski ilma vaevusteta, mistõttu viidatakse vahel tromboosile kui „vaiksele“ seisundile. Seetõttu ongi oluline teada tromboosi riskitegureid ja võimalikke sümptomeid. (Tromboos, 2016)

1.2 Südametreening

Energiakulutuseks ja südameveresoonkonna tugevdamiseks on vaja teha aeroobset treeningut (seda nimetatakse ka vastupidavustreeninguks või kestustreeninguks). Aeroobseks treeninguks peetakse tegevust, mille sooritamisel saavad lihased vajaliku energia rasvade ja süsivesikute "põletamisest" lihasrakkudes. Aeroobse treeningu hulka kuuluvad mõõduka intensiivsusega ujumine , suusatamine, rulluisutamine , rattasõit, vesivõimlemine, kepikõnd, uisutamine , jooksmine; elulistes tegevustes kõnd , puude ladumine , lehtede riisumine, akende pesemine, koristamine, lapsega õues müttamine, tantsimine. Aeroobseid ja anaeroobseid harjutusi eristab intensiivsus. Aeroobne treening on tervise tugevdamiseks ja säilitamiseks parim viis. Aeroobset treeningut tuleks teha vähemalt viiel päeval nädalas korraga vähemalt pool tundi. (Sooba, 2008)

2. Treenimise negatiivsed mõjud südamele

2.1 Ületreenimine

Ületreenimine võib olla veel hullem kui üldse mitte treenimine. Ületreenitusele viitavad sümptomid, mille ilmnedes tuleks aru saada, et on aeg ülevaadata oma treeningplaan . Esmasteks tunnusteks ületreenimise juures on kehakaalu langus ning söögiisu vähenemine. Igasugune tegevus väsitab kiiresti, lihastes võivad esineda krambid ning tähelepanuvõime nõrgeneb. Ka kannatab uni, mis muutub rahutuks ja selle vajadus aina suureneb. Lisaks kahaneb märgatavalt inimese võime saavutada häid sportlike tulemusi. Tekib tugev oht südamehaigustele. (Lõõbas, 2015)
Puhkepäevad on spordi suutlikkusele, erinevatel põhjustel, kriitilise tähtsusega – mõned neist psühholoogilised ning teised füsioloogilised. Füsioloogiliselt on puhkus vajalik, et lihas saaks paraneda, end uuesti üles ehitada ning ennast tugevdada. Sportlastel, kes oskavad lõõgastuda ning taastuda oma puhkepäevadel, saavutavad parema tasakaalu kodu, töö ning oma treeningeesmärkide suhtes. (Lõõbas, 2015)
Kui pidevalt üle treenida, suureneb traumade oht, jõudlus, sooritusvõime ja energiatase langevad oluliselt. Kõige hullem stsenaarium , kus sportlane võtab liiga vähe puhkust, võib viia ületreenimise sündroomini – raske konditsioonini, millest on keeruline taastuda. ( Lohk , 2014)

2.1.1 Äkksurm

Äkksurm on ilma eelnevate sümptomiteta ootamatult saabunud surm. Äkksurma on defineeritud erinevalt. Ülemaailmse Terviseorganisatsiooni ekspertide komitee otsuse kohaselt loetakse äkksurmaks mittevägivaldset surma, mis tabab tervet inimest 6 tunni jooksul esimeste haigusnähtude ilmnemise momendist, või haiget, kelle tervislik seisund enne oli rahuldav. Äkksurm on tabanud paljusid nii tipp- kui ka harrastussportlasi ning peamine põhjus on olnud ületreenimine. (Starkof, 2016)
Valdav osa sportlaste äkksurmadest on tingitud erinevate vereringeelundite haiguste nagu kardiomüopaatia, koronaarne südamehaigus, mitraalklapi prolaps, müokardiit jt olemasolust sportlasel (1–4). Enamasti on tegemist sportlasele endale teadmata seisundiga . Kuna intensiivne kehaline pingutus seab südame-veresoonkonnale suure koormuse, siis võib tulemuseks olla äkksurm. (Mooses, 2016)
Üheks oluliseks äkksurmade vältimise vahendiks peetakse sportlaste perioodilisi terviseuuringuid. Perioodilised terviseuuringud võimaldavad avastada sportlasel olevaid südamehaigusi. Mõned südamehaigused kulgevad ilma sümptomiteta, kuid mida on võimalik terviseuuringuga avastada. Südamehaiguse olemasolu korral saab sportlane oma treeninguid teadlikumalt planeerida ning tõsise südamehaiguse korral intensiivse sportimise lõpetada. Näiteks Itaalias vähendasid sportlaste perioodilised terviseuuringud 26 aasta jooksul kardiovas­kulaarset äkksurma esinemist sportlastel 89%. Kui enne perioodiliste terviseuuringute tegemist oli sportlaste seas äkksurma esinemissagedus 3,6 juhtu 100 000 inimaasta kohta, siis perioodiliste terviseuuringute tulemusena langes vastav näitaja 0,43 juhuni 100 000 inimaasta kohta. Perioodiliste terviseuuringute tulemusena esines sportlastel vähem kardiovaskulaarset äkksurma kui mittesportlastel. (Starkof, 2016)

2.1.2 Südamelihaste infarkt

Südamelihase infarkt ehk südameinfarkt ehk südamerabandus on südamelihase pöördumatu kahjustus, mille korral osa südamelihasest muutub elutuks ja hävib. Südameinfarkt on südame isheemiatõve raskeim vorm. Meestel esineb seda tunduvalt sagedamini kui naistel, kusjuures risk haigestuda suureneb pärast 45. eluaastat . (Viigimaa, 2016)
Enamasti põhjustab südameinfarkti südant toitvate pärgarterite ühe haru tugev ahenemine või umbumine ateroskleroosi, tromboseerumise või spasmi tagajärjel ning vereringluse järsk vähenemine või lakkamine kahjustatud arteri piirkonnas (vt Joonis 1). Tihti areneb südameinfarkt siis, kui pärgarterite ateroskleroosile lisandub tugev psüühiline või füüsiline pingutus, negatiivne emotsioon (hirm, viha, eriti solvumistunne) jms. (Viigimaa, 2016)
Südameinfarkti peamiseks tunnuseks on stenokardia (rinnavalu), mis on tavaliselt ülitugev ega möödu, vaatamata nitroglütseriini võtmisele, 15 minuti jooksul. Sageli kaasneb higistamine , nõrkustunne, iiveldus , oksendamine, hingeldus , südamepekslemine ja tugev hirmutunne. Harva võib südameinfarkt kulgeda täiesti valutult või vähese valuga. Südameinfarkti esmaseks avalduseks võib olla ka äkksurm. (Südamelihase infarkt, 2014)
Südamelihase pöördumatu kahjustus tekib esimeste tundide jooksul peale pärgarteri sulguse tekkimist. Mida kauem viivitatakse haiglasse pöördumisega, seda tõsisem on südamelihase kahjustus ning seda raskem on paranemisperiood. Tänapäevaste ravimeetoditega on infarkt ravitav haigus. (Südamelihase infarkt, 2014)
Joonis 1. Südame ateroskleroosi tagajärjel tekkinud infarkt (2016)